Riigieelarve ei pea tingimata olema tasakaalus. Krooni ajal oli see tähtis, vastasel juhul poleks krooni kurss jäänud püsima. Tänasel päeval on olukord hoopis teistsugune. Nii kõneleb ettevõtja Indrek Neivelt.

Indrek Neivelt, endine hansapankur, juhtis peale Hansapangast lahkumist nõukogu esimehena suurpanka Peterburis, hiljem tegeles finantstehnoloogia ettevõtte Pocosysi edendamisega. Pärast Pocosysi müüki on Indrek Neivelt tuntust kogunud oma ühiskonnakriitiliste arvamustega.

Millega te praegu tegelete, Indrek Neivelt?

On mitu väiksemat ettevõtet, kus askeldan. Kuulun ka Merko Ehitus AS nõukogusse. Teen sporti. Tegevuse puudust mul ei ole. Aga 70 tundi nädalas nagu vanasti ma ka enam ei tööta. Neljakümnest tunnist täiesti piisab. Harju Elu lugeja olen ka vahelduva eduga olnud pea 40 aastat.

Arvestades teie suurt kogemust rahanduses ja juhtimises, teie ühiskonnakriitilist meelt, on teid kindlasti kutsutud ka poliitikasse. Miks te pole panustanud riigi juhtimisse?

Ei eitagi, et mind on ka poliitikasse kutsutud. Mul pole aga tahtmist poliitikas osalemiseks. Esmalt ei meeldi mulle pidev poriga loopimine. Meie poliitiline vaidluskultuur on nii mannetu – ei vaielda ideede pärast, vaid minnakse isiklikuks. Mul pole nii paksu nahka, et seda taluda, ja ma ei taha kasvatada ka. Tegelikult mulle vaielda ja diskuteerida meeldib, aga mitte teisi solvata.

Teiseks – toimemehhanismid poliitikas on teistsugused kui firma juhtimisel. Ettevõttes on kõik selge – firmal on üks pealik, tema otsustab. Eks teised pea ka otsustama, aga on üks, kes vastutab. Ja tema ei pea tegelema populismiga. Ta võib ja peab tegema vahel ebapopulaarseid otsuseid, aga ei pea tegelema populismiga. Poliitikas pead sa meeldima! Võid olla puruloll, aga kui meeldid rahvale, siis peab sinuga arvestama.

Inflatsioon meie majanduses jätkab kerimist. Kus on see lagi, millest kõrgemale hinnad ei tõuse?

Kuna inflatsioonil pole ühest põhjust, pole ka ühest vastust. Oma osa on sõjal. Sõda ja inflatsioon – need on head ajendid võlgadest vabanemiseks. Esmalt meenutaksin siiski, et Euroopa Keskpank trükkis pikka aega suures koguses raha juurde. Tuletagem meelde – veel mõned aastad tagasi oli meil deflatsioon, hinnad langesid. Nüüd siis tõusevad. Ja kiiremini kui meie tahame. Aga jah, kõik sai alguse paljude riikide liigsest laenamisest ja laenudest saab ikka inflatsiooniga lahti.

Vaevalt et hinnad enam langevad. Kas tuleb aga aeg, et palgad hindadele järgi tõusevad?

Terves Euroopas on elatustase langenud. Kõnelesin juba viis aastat tagasi, et Euroopa elatustase perspektiivis langeb.

Miks langeb?

Sest me oleme oma elatustaseme saavutanud paljuski tänu odavale tööjõule Aasias ja Aafrikas. Kui neil seal tööviljakus ja oskused kasvavad, siis see vahe meie ja nende vahel ei saa enam nii suur olla. Nominaalne sissetulek meil kasvab, aga suhteline sissetulek peab langema. Meie elatustase ei ole tulevikus palju kõrgem, elu parem kui on mõnedes Aasia või Aafrika riikides. Hiinas on õpitud, kuidas tööd teha, organiseerida, hiinlased on käinud maailma parimates ülikoolides juba paarkümmend aastat. Terve põlvkond haritud inimesi on üles kasvanud.

Euroopa ja USA suurfirmad on Aasiasse viinud hästi palju oma tööstust ning on õpetanud nad moodsa tehnoloogiaga tööd tegema. Tööprotsessid pole veel võrdsustunud aga on sellele lähemal kui kunagi varem. Järelikult ei saa ka elatustase olla väga erinev. Lihtne näide. Vene autoturg oli ja ilmselt ka on maailmas esikümnes. Kui Hiinas toodetakse elektriautosid kaks-kolm korda odavamalt kui Saksamaal, siis viie aasta pärast on Vene turul Saksa autode asemel Hiina masinad.

Euroopa majanduse jaoks on Saksa autotööstus ja eriti luksusautod, aga üks majandusevedur. Meie elatustaset tõmbab alla ka sõda. Siiamaani sai Euroopa majanduse vedur, Saksamaa, Venemaalt suhteliselt odavat toorainet ja energiat. Nüüd enam ei saa. Meie suhteline konkurentsieelis seega langeb. Sakslased on töökad ja organiseeritud. Aga töökultuur Hiinas tuleb järgi. Ja nüüd nad saavad Venemaalt ka odavamat tooret.

Kas see tähendab, et elatustase Euroopas on varsti madalam kui Aasias või Aafrikas?

Kas nüüd madalam, aga meie elatustasemed ja elustandardid ühtlustuvad. Vahe ei ole enam nii suur.

Rääkigem Eestist. Valitsusel sai just mööda 100 „kriitikavaba“ päeva. Kas praegune valitsuskoalitsioon käitus teie arvates nii eetilises plaanis kui ka majanduslikult õigesti, asudes võimule saades kohe makse kergitama? Enne valimisi ei rääkinud keegi, et EV majandus- ja finantsseis nii nõrk on…

See, mis valitsus tegi ja teeb, on väga lühinägelik käitumine nii lähivaates kui ka pikas plaanis. Lühikeses plaanis aetakse kõik inimesed vihaseks. Eetilises plaanis ma küsiksin, et kuidas tuleb nüüd lapsi kasvatada. Kas valetamine ongi heaks kiidetud? Või tohib valetada siis kui oled õiges parteis?

Riigieelarve puudujääk, nagu selgus koalitsiooniläbirääkimiste käigus, arvati olevat 4,3 protsenti SKT-st. Tänaseks on selgunud, et puudujääk tuleb alla 3 protsendi.

Majanduse pikast plaanist rääkides oleks minu arvates parim, kui valitsus poleks võimule saades vähemalt aasta aega mitte midagi teinud. Ei tohi hakata kohe mingi ennustuse pealt rapsima ja maksusüsteemi muutma. Riigieelarve puudujääk, nagu selgus koalitsiooniläbirääkimiste käigus, arvati olevat 4,3 protsenti SKT-st. Tänaseks on selgunud, et puudujääk tuleb alla 3 protsendi. Eurotsoonis oleva keskmise riigi puudujääk on üle 3 protsendi SKT-st. No ei ole mõistlik kohe rapsima hakata.

Tark ei torma. Seda enam, et meil on tegelikult keskmisest väiksem võlakoorem. Isegi eurotsooni madalaim. Võiksime oma kolme protsendilise puudujäägiga, mis on Maastrichti lepingu järgi ka lubatud, elada rahulikult vähemalt kümme aastat. Ja siis hakata mõtlema, mis edasi teha, vaadata, mis on teiste riikide puudujääkidest saanud. Kui suur võlakoorem on Prantsusmaal, Saksamaal, Itaalial, Soomel.

Olen veendunud, et kui valitsus peale võimuletulekut poleks makse muutma hakanud, oleks see meie majandusele palju tervislikumalt mõjunud. 1,5-miljardilise puudujäägi katteks, nagu väideti olevat, tõsteti käibemaksu ka hotellidel, nende viimase kolme aasta kahjum on kokku 80 miljonit. Nüüd tahetakse hotellidelt arvelt veel 10–15 miljonit kokku korjata. Eelarve mõttes on see naeruväärne summa, vihastab ainult kõik välja.

Mida teeksite teie näiteks rahandusministrina?

Ei valetaks. Lepiksin mingid asjad kokku seniste paradigmade muutuseks. Näiteks: eelarve ei pea olema tasakaalus. Krooni ajal oli see tähtis, vastasel juhul poleks krooni kurss püsinud. Tänasel päeval on olukord hoopis teistsugune. Rahanduse juhtimiseks on tänapäeval hoopis teised instrumendid – meil on ligipääs võlakirjadele, võimalus laenu võtta. Täna pole eelarve tasakaal teema.

Kas see tähendab, et võiksime igal aastal piiramatult oma riigi võlga kasvatada?

Mitte piiramatult, vaid piirides, mis on lubatud. See on 3 protsenti SKT-st. Täna on see umbes 1,2 miljardit aastas ja kasvab igal aastal koos majanduse nominaalse kasvuga. Ka see on korras rahandus. Väike defitsiit. Teiseks moodustaksin ma rahandusministrina n-ö ajutrusti, kuhu kuuluksid kolm gruppi inimesi. Esmalt ettevõtjate vanem põlvkond, vanaisadest- vanaemadest ettevõtjad, kes on mitu majanduskriisi üle elanud. Nemad oskavad hinnata ohte ja mõtlevad perspektiivis, mis on hea lastelastele. Teise gruppi kuuluksid nooremad inimesed, tänaste start-upide juhid – nemad näevad perspektiivi ja tulevikku teistmoodi. Lisanduda võiks mõned makroökonomistid. Kõik nad oleksid erakondadevälised tegelased. Mõttetalgutel peaks siis sündima selge ja kompleksne visioon, programm. Kes ainult makse oskavad tõsta, neil on teadmised majandusest kasinad.

Pankade kasumid on viimasel aastal kahekordistunud, samas teised ettevõtted ägavad raskustes…

Euroopa Keskpank tõstab inflatsiooni pidurdamiseks järjest intresse, samas on enamus laenudest ujuva intressiga, pole fikseeritud. Laenude marginaal on fikseeritud. Nii et välja antud laenudelt on pankade tulud oluliselt kasvanud, samas kulud on oluliselt vähem kasvanud. Nii see anomaalia ongi tekkinud. Pankadele on see nagu sülle kukkunud loteriivõit, klientidele vastupidi. Muidugi on pangandussektor kogu aeg väga kasumlik olnud. Nüüd on see ülikasumlik. Siin on koht, kus riik võiks maksude kergitamisele mõelda.

Praegu me ju lükkame maksukoormuse tavalise inimese peale, tõstame käibemaksu, kehtestame automaksu ja mida kõike veel. Aga neilt, kellel lihtsalt raha ajab üle ei võta riik midagi. Pankadel ei ole ju vahet, kas nad teeniksid sel aastal kokku 1,1 miljardit või 950 miljonit eurot kasumit. Süsteemiga, mis kehtestati Leedus pankade maksustamiseks, võtaksime see 150 miljonit ära. Lastele jätaks koolipiima ja suurperedele toetused alles.

Mis on teie arvates kaks globaalset probleemi, mis inimkonda, vähemalt eurooplasi, ähvardavad?

Lähiaja geopoliitikat mõjutab enim see, kuidas lõpeb sõda ja mis pärast edasi saab. Sellele küsimusele ei oska praegu keegi vastata. Teine probleemide ring Euroopa jaoks on madal sündimus. Kui Saksamaal või Prantsusmaal sünnib kohalike perre üks laps, siis sisserännanutel neli-viis last. Mitme aasta pärast sisserännanud võimu üle võtavad pole väga keeruline arvestada.