Igaühel meist on oma Soome (0)

Igaühel meist on oma Soome. Minul on neid kogunisti kolm.

Esimene neist on aastast 1986, mil esimest korda ajakirjanikuna Soome, raudse eesriide taha sain. Nõukogude Eesti ajakirjanike delegatsioon pidi andma vastulöögi ühele väliseestlaste manifestatsioonile põhjanaabrite pealinnas. Et „Georg Otsal“ sadamas bussi vastas polnud, pidime paarikaupa kolonnis läbi südalinna Presidentti hotelli marssima. Tee polnud pikk, aga häbiväärne küll. „Venäläiset,venäläiset,“ karjusid Soome poisikesed meie hallide ülikondade ja soliidsete kostüümide kolonni peale. „Me pole mingid venelased, oleme kõige tavalisemad eestlased, virolaiset,“ tahtnuksin vastu hüüda. Paraku oli karm soovitus tänaval soomlastega mitte suhelda.

Ja väliseestlased, kellele me pidime ideoloogilise vastulöögi andma, ei olnudki nii väga väliseestlased. Olid kaks aastat varem välismaale põgenenud lauljad Leila Miller ja Valdo Randpere, kes koos toetajatega laeva nimega „Baltic Star“ olid rentinud, sellega mööda Läänemerd seilasid ja igas sadamas siis kodumaale jäetud last häälekalt tagasi nõudsid. Et juhtida tähelepanu inimõiguste rikkumisele N Liidus. Meie, Nõukogude Eesti ajakirjanikud, pidime kodueestlastele selgeks tegema, et kodumaa reeturitel pole õigust ka lapsele. Tegelikult pidid seda selgitama meie delegatsioonist ehk kolm kaasasaadetud ustavaimat inimest, kolmkümmend oli saadetud Soome aga selleks, et avaldada välisajakirjandusele muljet – kõik me mõtleme ühesuguseid „nõukogulikke“ mõtteid. Ja meid on palju, kes arvavad teisiti kui Millerit-Randperet toetav Lääne press.

Mida me tegelikult mõtlesime ja arvasime – see „nõukogude ja lääne“ press – selgus õhtul Eesti Majas Helsingis, mille külastus polnud küll planeeritud, aga mis ometigi teoks sai. Et Soome ja Eesti – olgugi et Nõukogude Eesti – ajakirjanikud ei erinegi nii väga üksteisest. Ega nemadki selliseid „inimõiguste rikkumisi“ ja „kodumaa reetmist“ avalikult heaks kiitnud – ka neil olid omad mängureeglid, mis tulenesid Soome heanaaberlikest suhetest Nõukogude Liiduga. Muidugi ei olnud need mängureeglid nii jäigad nagu meil, aga nad olid olemas. Ometigi tajusin sel õhtul esimest korda, et oleme soomlastega märksa lähedasemad, kui seni koolitundides või ülikooliloengutes kuuldud. Me ei olnud soome kolleegidele „venäläiset“ nagu mõnele poisikesele tänaval. Olime vennasrahvas. Oma majanduslikku taset ja erinevaid võimalusi elus edeneda me loomulikult võrdlema ei hakanud – need olid 30 aastat tagasi liiga erinevad. Silmatorkavalt erinevad.

Teine Soome

Teine Soome on mul aastast 1988, mil Maalehe peatoimetajana sain küllakutse Soome maalehe Maaseudun Tulevaisuus toimetuselt. Sõitsime kahekesi teise ajakirjanikuga. Nii uhkes hotellis nagu Presidentti me ei ööbinud, aga sadamasse manifestatsioonile ka ei sunnitud minema. Et parasjagu olid toimumas Eduskunta valimised, siis korraldasid Soome ajakirjanikud meile kohtumise arvatava võitja, Soome keskpartei liidri, legendaarse poliitiku Paavo Väyryneniga. Soome tipp-poliitik leidiski mahti sel ülikiirel ajal – ikkagi valimised – meid oma töökabinetis parlamendihoones vastu võtta, uurida, kuidas Eestis asjad kulgevad. Isegi hoiatada, et me oma laulval revolutsioonil ikka nooti hoiaks – muidu seame ohtu terve regiooni julgeoleku, ka Soome oma. Sest mine vene karu tea…

Järgmisel päeval olime õhtuks palutud peenesse kesklinna restorani – avalikustatud pidid saama valimistulemused. Ootasime seal siis teleka ees koos Soome kolleegide, poliitikute, ärimeeste ja – naistega neid tulemusi. Kui televiisor oli teatanud, et Soome Keskustapuolue on ülekaalukalt need valimised võitnud ja hakkab tõenäoliselt valitsust moodustama, avanesid korraga uhked saali uksed ja sisse astus mees, kellega… olime kaks päeva varem põgusalt kohtunud. Tipp-poliitik Paavo Väyrynen.

Loomulikult ümbritses teda tema kampaaniameeskond – elegantsed miniseelikutes daamid, sätendavates ülikondades tippärimehed, suhtekorraldajad. Ta ei rutanud aga poodiumile valmis pandud mikrofoni juurde rahvast tervitama. Meid, tagasihoidlikult nurka pugenud kahte eesti ajakirjanikku silmates astus ta läbi rahvamassi kõhklematult hoopis meie juurde, pistis käe pihku ja ütles üle jahmunud saali: “Need on meie vennasrahva, eesti ajakirjanikud! Täname neid, et nad leidsid võimaluse meie valimisi kajastama tulla!“
Mida pidime vastama?

„See on midagi enneolematut. Sellised vabad valimised, konkurents, stiilne võidupidu Midagi sellist ei näe me – vähemalt Eestis – niipeagi mitte,“ tahtnuksin saalitäiele soomlastele öelda.

Tegelikkuses tänasime tipp-poliitikut lahke kutse eest. Adudes samas – oleme soomlaste jaoks olulised. Tulla sellisel hetkel, arvukate kaamerate jälgimise all meie, kahe eesti ajakirjaniku juurde – see oli tipp-poliitikult midagi enamat kui tühipaljas žest. Võitjal polnud seda vaja, see oli pigem märk oma valijaile.

Kolmas Soome

Nüüd on sellest kõigest, esimestest külaskäikudest Soome, esimestest kohtumistest pea kolmkümmend aastat möödas. Paljugi on muutunud. Ei seisa me näiliselt enam vastasleerides – pole ju tegelikult südameis kunagi seisnudki – nagu meid toona sunniti, ka vabad valimised ja jätkupeod on meilgi igapäevaseks saanud. Tundub et maailm on täiesti muutunud, Soome on arenenud ja meie oleme ehk veelgi kiiremini arenenud. Aga midagi selles muutuvas maailmas on ka muutumatuks jäänud – soomlased on ikka ja alati meie vennasrahvas.

Edu teile Soome riik ja soome rahvas eesseisvaks sajaks.

Teie edu on ka meie edu.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.