16. mail andis statistikaamet teada, et möödunud aastal sündis Eestis 11 588 ja suri 17 245 inimest. Ehk siis loomulik iive oli 5657 inimesega miinuses. Samal ajavahemikul saabus registreeritud rände andmetel Eestisse 42 022 inimest ja riigist lahkus 10 422 inimest.
Nii et eesti rahvas ja meie juhid peaksid olema sügavas mures meie keele ja kultuuri püsimajäämise pärast. Seda enam, et statistikaameti juhtivanalüütiku Terje Trasbergi sõnul pole alla 12 000 sünni kunagi varem Eesti rahvastikustatistikas, mille andmed ulatuvad aastasse 1919, registreeritud.
Muidugi võib siin tuua põhjuseks sõjast tingitud hirme, koroonast põhjendatud majanduslikku ebakindlust, aga küsimata ei saa jätta: mida kavatseb valitsus teha, et eesti rahva iive taas positiivseks muutuks.
Arvamusliidrid hoiatavad
Päev enne statistikaameti teadet, 15. mail, oli valitsus heaks kiitnud ja riigikogusse saatnud abieluvõrdsuse ja kooseluseaduse rakendusaktide eelnõu. Ehk maakeeli öeldes: valitsuskoalitsioon soovib iga hinna eest seadustada homoabielud.
Lapsed sünnivad aga naisest ja mehest, mitte ka kõige palavamast armastusest omasooiharate vahel. Kas iibestatistika avalikuks saades võttis valitsus oma seaduseelnõu tagasi. Ei! Ei lugenud isegi see, et mitmed arvamusliidrid avaldasid protesti valitsuse tegevuse vastu. Nii kirjutas abieluvõrdsuse vastasele pöördumisele alla 59 tuntud avaliku elu ja kultuuritegelast, teiste hulgas luuletaja Hando Runnel, laulja Tõnis Mägi, helilooja Sven Grünberg, ettevõtja Indrek Neivelt.
Värske valitsuskoalitsioon on teatanud, et kavatseb seadustada samasooliste abielu koos sellest tulenevate õiguslike tagajärgedega, nagu lapsendamisõigus ja kahe samast soost vanema olemasolu. Sellisele sammule on Eestis praegu tugev vastasseis. Nii olulist, kultuuri alustalasid puudutavat küsimust ei saa lahendada napi parlamentaarse häälteenamusega. Selleks peaks inimeste hulgas valitsema laialdane mõistmine ja muudatust peaks toetama rõhuv enamus rahvast.
Praegu seda enamust pole, valijate mandaati selleks muutuseks ei küsinud ka valitsuse juhterakond. Nii kirjutavad 59 tuntud inimest riigikogule.
Samasoolised järglasi ei saa
Teise, märksa konkreetsema pöördumise autoriteks on 31 aastatel 1990–1992 Eesti ülemnõukogusse kulunud saadikut, tuntuimad neist president Arnold Rüütel ja endine peaminister Mart Laar. Abieluvõrdsuse kehtestamist lubasid valimisprogrammis ainult Eesti 200, kes sai valijate häältest 13,3%, ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond, kelle häältesaak oli 9,3%.
Reformierakonna lubadus oli vastu võtta kooseluseaduse rakendusaktid, nemad kogusid valijate toetusest 31,2%. Seega vaid Eesti 200 ja sotsid said valijatelt abielu kui institutsiooni ümbermõtestamiseks mandaadi, kuid selle mandaadi kaal on ju ainult 22,6%, ehk vähem kui veerand valijate häältest.
Kuidas saaks riigikogu abieluvõrdsuse kehtestada teadmisega, et rohkem kui kolmveerand valijaskonnast ei ole seda äraspidist ideed toetanud? Nii kirjutavad 31 inimest, kes olid Eesti riigi sünni juures, võib isegi öelda – olid taassünni ämmaemandad. Ja küllap nad on nüüd mures oma lapsukese pärast.
Nende kiri jätkub mõttega: Eesti Vabariigi põhiseaduse § 27 ütleb: „Perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena on riigi kaitse all.“ Et samasooliste paarid on ühiskonnas vähemuses, on nende panus rahva püsimisse peaaegu olematu, aga rahva kasvamisse ümmargune null, kuna nad ise ju järglasi ei anna. Kuidas tohib nende kooselu siis üldse võrdsustada traditsioonilise abieluga?
Mida ütleb ÜRO?
Ka ÜRO inimõiguste deklaratsioon ütleb: „Täisealiseks saanud meestel ja naistel on õigus ilma igasuguste kitsendusteta rassi, rahvuse või usu põhjal abielluda ja perekonda asutada.“ Seega on abiellumine ka ÜRO inimõiguste deklaratsiooni sõnastuses mitte kahe täisealiseks saanud inimese, vaid just kahe täisealiseks saanud mehe ja naise õigus perekonda luua. Meie valitsuse plaanid on järelikult kisendavas vastuolus inimõiguste deklaratsiooniga.
Ei saa ära võtta seda, mida pole kunagi olnudki. Ja homode abielulist liitu pole kunagi olemas olnudki. Järelikult ei saa seda ka ära võtta.
Ka Euroopa inimõiguste kohus on mitmes oma otsuses rõhutanud, et samasooliste kooselu ei pea olema tingimata reguleeritud abielu kaudu. Seda saab reguleerida kooseluseaduse ja selle rakendusaktide kaudu.
Kelleltki ei võeta midagi ära
Meenutagem ajalugu. Avalik diskussioon samasooliste abielu üle algas 2010. aastal, mil hakati perekonnaseadust ette valmistama. 2014. aastal, mil riigikogu võttis vastu kooseluseaduse – mis on küll tänaseni ilma rakendusaktideta – ei piirdutud enam ainult vaidlustega riigikogu saalis ja diskussioonidega meedias, inimesed olid tänavatel. Nii on vaidlused kestnud rohkem kui kümme aastat, mitmed samasoolised paarid on oma õiguste kaitseks sellel ajavahemikul ka kohtuuksi kulutanud.
Hiljuti kinnitas sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo meedias esinedes, et samasooliste abielu toetavate inimeste arv on oluliselt tõusnud, ulatudes uuringu andmetel praegu 53 protsendini. Kuni 30-aastaste hulgas on toetus koguni 75%. Kas me peame ootame senikaua kuni 100% elanikkonnast toetab samasooliste abielu, küsis minister retooriliselt. Kindlasti ei pea, vastas minister ise. Ja põhjendas: samasoolistele abiellumiseks heterosoolistega võrdsed õigused andes ei võta me kelleltki midagi ära. Ei võta erisoolistelt midagi ära.
Siinkirjutaja on veendunud, et minister eksis. Kindlasti võtame me erisoolistelt midagi ära. Võtame mehelt ja naiselt ära nende erilisuse, teadmise, et järglased sünnivad ainult neist, mitte ei saada neid mingi seadusaktiga. See tähendab, et mehe ja naise liit on püha. Kõik teised liidud saab sätestada kooseluseaduse ja selle rakendusaktidega. Olgu tegu siis lapsendamisõiguse või pärimisõigusega.
Parafraseerides ministrit – kui samasoolised ei saa abielluda, siis ei võeta ka neilt ju midagi ära. Ei saa ära võtta seda, mida pole kunagi olnudki. Ja homode abielulist liitu pole kunagi olemas olnudki. Järelikult ei saa seda ka ära võtta. Samasooliste õigused saavad kaitstud eriliste seadustega, nagu see liit ka eriline on. Samasooliste abiellumisõigus võrdsustaks aga kaks täiesti erinevat liitu.
Titanic läks põhja viie päeva pärast
„Täna saabus Eesti Kirikute Nõukogule ja veel 38 asutusele ja organisatsioonile justiitsministeeriumist sotsiaalkaitseministri Signe Riisalo allkirjaga kiri, millega saadeti kooskõlastusringile perekonnaseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu,“ kirjutas EELK piiskop Urmas Viilma oma Facebooki kontol. Justiitsministeerium ootas tagasisidet juba 9. maiks ehk järgmise nädala teisipäevaks. Asutustel ja organisatsioonidel oli aega oma seisukoha kujundamiseks kolm tööpäeva, mille vahele jäi ka kaks puhkepäeva.
„Tegelikult on minister muidugi helde, sest lisaks saab ju ka laupäeva ja pühapäeva. See teeb kokku lausa viis päeva selleks, et anda seisukoht küsimuses, kas abielu peaks olema mehe ja naise vaheline või võib see olla lihtsalt kahe täiskasvanud inimese vaheline liit. Viis päeva!!!“ kirjutas Viilma.
„Kolme päevaga suutis Kristus surnuist üles tõusta. Kuid viie päeva pikkuse teekonnaga assotsieerub mulle esmalt hoopis ookeaniaurik Titanic, mis suure juubeldamise, meediatähelepanu ja eufooriaga Inglismaalt Southamptonist üle Atlandi New Yorgi poole teele saadeti. See pidi olema ajalooline reis kõige moodsama ja turvalisema laevaga. Ja oligi ajalooline reis. See reis kestis täpselt viis päeva. Täiskiirusel…,“ lisas peapiiskop.
Tundub, et Eesti praegune valitsus kihutab samuti täiskiirusel – üheaegselt tahetakse tõsta makse, võtta ära suurperede toetus ja seadustada homoabielud. Kas pole korraga mitte liiga palju? Kas ei kuluta Reformierakond Ukraina sõja puhkedes kogutud poliitilist kapitali seaduste vastuvõtmiseks, mille väärtus on kaheldav, ja ilma neid kogu meie ühiskonda oluliselt muutvaid seadusi põhjalikult arutamata? Et ollakse Titanicu kursil, seda näitab Reformierakonna reitingu langus.
