Tuntud majandusteadlane Hardo Pajula eelistab end nüüdsel ajal nimetada pigem pseudoteadlaseks. Estonian Business Schooli (EBS) vaba majandusmõtte professor veab Edmund Burke’i Seltsi, on ajalehe Tähenduse Teejuhid peatoimetaja ning samanimelise saatesarja juht.

Hardo Pajula (57) on kohtumisel Tallinna kesklinnas, EBS-i hoone kõrval idamaises söögikohas reibas ja terava pilguga. Pealtnäha ei jälgegi sellest, millest ta on ka avalikult rääkinud – rängast alkoholismist, mis oleks ta peaaegu hauda viinud.

„2013. aastal jätsin joomise. 50. sünnipäeva poleks ma muidu näinud. Minu isa ja vanaisa olid alkohoolikud, mõlemad lõpetasid 40 aastates enesetapuga. Heal juhul oleksin praegu surnud. Imestan iga päev järjest rohkem, kuidas ma elus olen,“ kõneleb Hardo teatud süngusega.

„Üldine printsiip on, et lendamist õpitakse kotkastelt, mitte varestelt,“ tsiteerib ta Kivisildnikut. „Kui tahad kaine olla, tuleb minna nende juurde, kes on kained. Kui tahad juua, jää teiste joodikute juurde.“

Teekond majandusest filosoofia juurde

Rakveres sündinud ja seal lähedal Näpil üles kasvanud Hardo Pajula lõpetas 1992. aastal TPI tööstuse planeerimise erialal ning õppis seejärel Cambridge’i ülikoolis. Töötas siis Eesti Kõrgemas Kommertskoolis õppejõuna ja Hansapangas, oli peaminister Tiit Vähi majandusnõunik, PricewaterhouseCoopersi analüütik ja SEB panga analüütik. Kuni 2010. aastani töötas ta õppejõuna EBS-is, kuhu naasis 2018. aastal ning on jäänud siiani loenguid andma.

Vahepeale jäid vabakutselise tegevuse aastad. 2015. aastal pidi ta asuma tööle ajalehe Postimees peatoimetajana, kuid põrkus toimetuse vastuseisuga ja loobus. „Võib öelda jah, et toimetus ei võtnud omaks. Või siis oli vaja omaniku vastu musklit näidata,“ ei taha Hardo praegu sellest pikemalt rääkida. Küll aga on ta nõus rääkima oma muutumisest ja üleelamistest.

Kui mul poleks isiklikku põrguväravate juurest tagasipöördumise kogemust, ei oskaks ma praegu millelegi loota.

„2016. aastal olin tõsistes enesetapumõtetes. Nägin lausa oma hauakivi, et 15. mai jääb viimaseks elupäevaks. Viimases hädas võtsin LSD-d,“ meenutab Hardo keerulisi aegu. Keelatud aine LSD on hallutsinogeense toimega psühhedeelikum, mida 1950. ja 1960. aastatel kasutati psühhoteraapia abivahendina. Samal ajal olid Hardo teed kirjaniku Kaur Kenderiga kurikuulsas kultuuri- ja arvamusportaalis nihlist.fm, kuhu ta lugusid kirjutas, maailmavaateliselt lahku minemas.

„Jõudsin järeldusele, et kui nemad seal on liberaalid, siis mina olen konservatiiv. Juulis lendasin juba Londonisse Scrutonit kuulama. Tema video, millele ma juuni alguses YouTube’is komistasin, tõmbas minus midagi käima, ja ma asutasin Burke’i seltsi,“ räägib Hardo. Jutt on Briti konservatiivsest filosoofist Roger Scrutonist, kes andis Hardole vajaliku emotsionaalse tõuke asutada Edmund Burke’i Selts. Burke oli 18. sajandi Iiri päritolu filosoof ja riigimees, keda loetakse moodsa konservatismi isaks.

Üha uusi mõtlejaid avastades

„Sama aasta novembris lõpus olin raske depressiooniga kolm nädalat vaimuhaiglas. 2017. aastal avastasin Jordan Petersoni, algas tema etapp,“ kõneleb Hardo. Peterson on Kanada psühholoog ja kultuurikriitik, keda huvitab peamiselt isiksuse-, ideoloogia- ja religioonipsühholoogia. Üks Petersoni sõnum, mis Hardo jaoks oli tol hetkel määrav, kõlab nii: „Tee oma tuba korda, enne kui hakkad maailma muutma.“

„2017. aasta sügisel koristasin kuu aega oma korterit. Siis tegin arvuti kõvaketta korda,“ räägib Hardo sellest, kuidas alustada tuleb asjade korrastamisest enda sees ja ümber. Peterson tekitas temas sügavama huvi psühholoogia ja filosoofia vastu. 2017. aasta detsembris pidas Hardo EBSis esimese loengu just Jordan Petersonist.

Nüüd on Hardol EBS-is kaks loengusarja: „Olulised raamatud“, milles ta tutvustab teda mõjutanud autoreid ja raamatuid, ning „Looduse tagasitulek“, mille eesmärgiks on uurida ja kaardistada alternatiivsete elu- ja ühiskonnakäsituste mitmepalgelist maastikku. Nii on Hardo jõudnud ka ise üha uute ja uute mõtlejate juurde ning tutvustab neid Burke’i seltsis, mida ta veab koos elukaaslase Kaie Metslaga.

2019. aastast on seltsi lipukiri „Uue paradigma poolt“. Sõna „paradigma“ tegi selles kontekstis kuulsaks USA filosoof Thomas Kuhn 1962. aastal ilmunud raamatus „Teadusrevolutsioonide struktuur“.

„Sisuliselt käib siin jutt tehnokraatliku ajastu de facto religiooni ja kiriku – teaduse – tegevuspõhimõtetest ja organisatsioonilisest ülesehitusest. Minu leksikasse imbus see sõna 2018. aasta kevadel, kui ma avastasin enda jaoks Briti bioloogi Rupert Sheldrake’i, kelle 1981. aastal ilmunud raamatu „A New Science of Life“ („Uus eluteadus“) tolleaegne Nature peatoimetaja John Maddox tuleriidale tahtis saata,“ kõneleb Hardo.

See tekitas temas sellise huvi, et ta mitte ainult ei lugenud, vaid ka tõlkis ära kaks Sheldrake’i raamatut – „Teadus ja vaimne praktika“ ning „Kuidas minna edasi“, milles autor tutvustab ühtekokku neljateist vaimset praktikat, mis on ühised kõikidele maailma religioonidele. 2018. aastast on Hardol YouTube’is ja Kuku raadios saade „Tähenduse teejuhid“.

Igal pühapäeval eetrisse minevas kultuuri- ja filosoofiahõngulises vestlussaates on käinud üle 200 erineva külalise. Viimati arutati seal näiteks saksofoni tähenduse üle nõukogude džässi kontekstis.

2020. aastal hakkas Postimehe vahel kord kuus ilmuma raadiosaatega sama nime kandev leht. „See on projekt, mille me koos Kaiega nullist käima vedasime,“ ütleb Hardo. Algul oli suur osa käsitletud küsimustest seotud Sheldrake’i raamatutega. Novembris ilmus 36. number, mille pealooks on intervjuu Aldous Huxley Zürichi keskuse kuraatori Robin Hulliga.

Miks pseudoteadlane?

Kui küsida, miks ta ühes hiljutises intervjuus nimetab end pseudoteadlaseks, selgitab Hardo, et majandusteadust võib võrrelda tänapäeval religiooniga ja tuletab meelde, et üks moodsa teaduse esiisa Johannes Kepler oli 17. sajandi alguses Saksa keisri astroloog. „Majandusanalüütikud, kesk pankade presidendid on uues kuues astroloogid. Olen ikkagi diplomeeritud majandusteadlane. Seega pseudoteadlane,“ muigab Hardo.

Paistab, et Hardot päevapoliitika enam kuigivõrd ei huvita, aga päris kõrvale ei ole sellest muidugi ka võimalik jääda. „Valitsuse suhtes oli mul enne koroonat usaldus suhteliselt madal, pärast seda pole midagi järgi jäänud. Eesti valitsus käitus nagu kõik teisedki,“ kõneleb Hardo. Kui ta üldse mõnda valitsusse respektiga suhtub, siis Rootsi omasse, mis tegi vastuvoolu otsuseid ega keeranud kõiki kraane kinni.

„Hüsteeria ühiskonnas teeb küll muret,“ sedastab ta lakooniliselt. Tundub, et ta viitab ühtaegu nii ultraliberaalsuse ilmingutele, mille puhul konservatiive „tühistatakse“ kui ka näiteks koroonaajale, mida enamik valitsusi kasutas liigsete piirangute kehtestamiseks ja rahva üle kontrolli tugevdamiseks.

„2020. aastal liikus Kanada valitsuse eelarve tasakaalust kümneprotsendilisse defitsiiti – rahuajal pole midagi ligilähedastki nähtud. Koroona tõmbas süsteemi täiesti käpuli. Küsimus on vaid selles, kui suure kolinaga see kõik kokku kukub,“ räägib Hardo.

„Aastail 2017–18 töötasin välja ülemaailmse nördimusvõimekuse indeksi ja globaalse minestamissuutlikuse indeksi. See on minu suurim panus majandusteadusesse. 2020. aasta märtsis kadusid mõlema väärtused stratosfääri taha,“ kõneleb ta mõrult muiates.

Suurte muutuste aeg

Tehisintelligents Hardo hinnangul maailma üle ei võta, aga tulevaste võimalike diktaatorite käes on see väga võimas tööriist. Kui ajaloost paralleele otsida, siis võrdleks Hardo praeguseid muutusi ja arenguid 16. sajandi algusega, mil teatavasti toimus reformatsioon, leiutati trükipress ja koloniseeriti Ameerika – toimus üleminek keskajast uusaega.

„Mina tunnen, et oleme mingi sellise nihke tunnistajad,“ sedastab ta. Nõnda ei näe ta globaalseid arenguid just ülemäära helgena: „Ega peale palve muud lahendust pole. Olen palvetav inimene, muidu poleks ma ise ellu jäänud. Loodan, et tervikuna inimsugu jääb ellu, aga lihtsat teed siit välja ei ole.“ Käimasolevate muutuste kaugem eesmärk on tema sõnul panna meid kõiki omal viisil palvetama.

„See tähendab tohutust ülbusest lahti ütlemist, mis on meie juurprobleem. Ja mis oleks minu peaaegu tapnud. Kui mul poleks isiklikku põrguväravate juurest tagasipöördumise kogemust, ei oskaks ma praegu millelegi loota,“ kõneleb Hardo Pajula.

Hea teada!

Mõned lihtsad küsimused

• Maa või linn? Olen elanud Tallinnas viimased 30 aastat, aga lapsepõlv möödus Näpil. Looduses viibimise olulisusest saan üha rohkem aru.
• Kass või koer? Kassid on graatsilisemad ja puhtamad, mulle meeldib nende nõtkus ja naiselikkus.
• Ergastav või rahustav muusika? Selline, mis rahustab. Olen hakanud kuulama Tiibeti ja muid mantraid. Enne olulisemaid kirjatöid kuulan ikka mõne mantra.
• Teler või kino? Ma pole 20 aastat telerit vaadanud, tänu sellele olen elus.

Hardo Pajula raamatud

• „Majanduslik inimene ja poliitiline loom” (2015)
• „Kassi nurinad“ (2016)
• „Kõik hingab koos“ (2023, koos Kaie Metslaga)

Hardo Pajula tõlkeraamatud

• Friedrich Hayek „Tee orjusesse“ (2001)
• Ronald Coase „Firma turg ja õigus“ (2003)
• Roger Scruton „Tolad, petised ja tülinorijad“ (2018)
• Rupert Sheldrake „Teadus ja vaimne praktika” (2020)
• Rupert Sheldrake „Kuidas minna edasi“ (2022)