Emma on 15-aastane Kiili gümnaasiumi 8. klassi tüdruk, kelle unistus on pääseda olümpiale. Hetkel viibib ta treeningutel Rootsis, kus ta paralleelselt treenimisega ka võistleb.

Kui vanalt tekkis sul huvi ratsutamise vastu?

Hobused on minu elus alati olnud. Juba väiksena unistasin, et minust saab kuulus ratsutaja. Juba viieaastasena käisin oma emaga, kes tegeles samuti ratsaspordiga, kaasas võistlustel, aitasin hobuseid valmis panna, jalutasin nendega. Mõnikord lubas ema mul ka hobusega sõita! Oma päris esimesse ratsakooli treeningule Tallinna Tondi ratsabaasi läksin kaheksa-aastaselt.

Aasta hiljem hakkasin käima treeningutel Kurtna tallis, kus treenisin oma esimese poni Trendiga tuntud koolisõitja käe all. Sealt algaski minu jaoks koolisõidu maailm. Naljakas, aga nüüdseks olen oma hobusega jälle Kurtna tallides tagasi.

Mitu aastat sa võistlusspordiga juba tegelenud oled?

Esimese stardi koolisõidus tegin 2016. aastal oma poniga, võisteldes temaga paar aastat. Tõsisemalt hakkasin tegelema aastal 2018, kui sain oma teise poni Cointreau, kellega alustasin võistlemist poniklassis. Meie koostöö algas väga edukalt, kuid kahjuks vigastas Cointreau ennast. Samal ajal pakuti mulle võimalust sõita tuntud koolisõiduponi Rokitiga ning meie koostöö oli väga edukas.

Rokit on siiani mu suur lemmik, olen teda imetlenud ajast, kui ise alles alustasin ja Rokitit võistlustel nägin.

Sellest ajast on minu treeneriks jäänud Krista Raidmets, kes on Rokiti omanik.

Kas sul on ka eeskujusid?

Minu ema on tegelenud ratsaspordiga väga pikka aega ning võistelnud edukalt takistussõidus. Nüüdseks on temast saanud minu groom ehk peamine abiline, kes aitab mind nii igapäevaselt kui ka võistlustel.

Kas sul juba oma hobune on?

Jah, mul on hetkel oma hobune, kelle nimi on Sundorfs Redina Dot ja kes on pärit Taanist. Ta on juba minu neljas võistluspartner.

Kahjuks on sellel spordialal nii, et taseme tõttu tuleb edasi liikuda ja ratsusid vahetada. Alati on kahju neid müüa, aga võistlusspordis juba kord nii on.

Redina on hästi armas ja koostööaldis hobune. Oleme väga lühikest aega koos treeninud ja võistelnud, aga olen tema üle väga uhke. Sellel spordialal on hästi oluline hea koostöö ratsaniku ja hobuse vahel. Kindlasti on oluline ka väga hea treener. See kõik kokku moodustabki hea tiimi.

Millised on sinu senise sportlastee suurimad saavutused?

Suurimad saavutused koolisõidus on 2019. aastal Eesti meister laste- ja poniklassis; 2020. aastal Eesti meistrivõistluste hõbemedal poniklassis; 2021. aastal Põhjamaade meistrivõistlustel Soomes kaheksas koht ja 2021. aastal Eesti meister juunioride klassis – see on kõige värskem saavutus ja selle üle on mul eriti hea meel, kuna minu koostöö uue hobusega algas alles selle aasta veebruaris.

Lisaks on juunioride hulgas võistlemine minu jaoks täiesti uus väljakutse.

Millised on sinu suuremad eesmärgid?

Võimalikult palju välismaal treenida ja võistelda. Mulle meeldib välismaal näha ratsutajate igapäevaelu, hobuste treenimist ja võistlusteks valmistumist. Minu suurimad eeskujud on sakslanna Jessica von Bredow-Werndl, rootslane Carl Hedin ja taanlanna Cathrine Dufour.

Suurim eesmärk lähiaastatel on muidugi Euroopa meistrivõistlused.

Kuidas sobib sport kokku õppimisega?

Siiani olen ilusasti hakkama saanud, kerge see kindlasti ei ole olnud, aga valikut pole. Õpetajad on vastutulelikud ja osa neist elab mulle rõõmuga kaasa, kui ütlen, et olen võistlustel. Kevadel oli samuti pikem võistlusperiood ja sain oma koolitööd teha distantsilt.

Hetkel viibin Rootsis mitmenädalastel treeningutel ja võistlustel. Koolitööd tuleb ikka ära teha.

Millal sa jõuad olümpiale?

Olümpiale jõuan siis, kui kooli ära lõpetan, siis on rohkem aega treenida. Ja loomulikult tuleb leida õige hobune.