Harju Elu intervjuu Siim Kallasega poliitikast ja valimistest.

“Pehmete ja karvaste” vaatajale jäi alles aasta tagasi mulje, nagu oleksid Siim Kallas ja Co Brüsselis Eesti asja ajanud ainult veiniklaas käes…

Nii see loomulikult polnud. Saatesarja alguses oli mulle õllekann pihku pandud. Ütlesin tegijaile ajaloolise tõe huvides, et õlut ma ei joo. Siis sain veiniklaasi. Veinikultuuri maal Belgias on see jook tõesti kaaslaseks paljudel läbirääkimistel, käib suhtlemise juurde, aga mitte alati. Näiteks Ivari Padar võttis lõunasöögi kõrvale tavaliselt vett või kohvi (mitte veini, nagu seriaalis – toim). Aga mis seal ikka, šõu on šõu, see on alati poliitika juurde käinud.

Kas nüüd, pärast valimismöllu, on hea meel, et aasta tagasi sellest kõrvale tõmbusite?

On hea meel küll. Aeg on väga palju edasi läinud, kogu valimisperiood nõuab tohutuid pingutsi isegi neilt, kes poliitikas iga päev sees, rääkimata siis veel kümme aastat eemalolijalt.

Mis oli positiivseim elamus, mille saite nendelt valimistelt?

Kokkuvõtteks oli elamuseks ikkagi Reformierakonna veenev võit. Olla erakonna loojaks, kes on meie poliitmaastikul läbi aegade edukas olnud, see on ütlemata hea tunne. Olla valijate jaoks endiselt usaldusväärne.

Mis oli negatiivseim elamus?

Valimiskampaania on muutunud veidraks. Välireklaam on keelatud kuu aega enne valimisi; sellega ei saa nõustuda – kandidaadid peavad olema nähtaval. Samuti ei avalda meedia kandidaatide kirjutatud artikleid, keelatud on raadio- ja telesaadete juhtimine, teleülekannetes ei näidata ametis olevaid ministreid. Piiramine on läinud üle võlli, selliseid keelde pole üheski teises demokraatlikus riigis.

Kõik kandidaadid peavad olema võrdsetes tingimustes. Aga mitte kõikidel erakondadel pole saatejuhte üles seada.

Kes selles süüdi on, et mõne erakonna kandidaadid võimekamad on? Pealegi tõestasid ka viimased valimised – ei piisa edukaks kandideeriumiseks ainult sellest, et oled naeratav telenägu.

Aasta tagasi, mil toimus valitsuse vahetus ja Reformierakonna partneriks said IRL-i poliitikute asemel sotsiaaldemokraadid, Ansipit asendas aga Rõivas, tundus see mitte kõige õigem otsus. Tagantjärele analüüsides tundub see aga väga ettenägeliku sammuna. Rahvas vajas rohkem sotsiaalsust ja sai seda juba aasta enne korralisi valimisi.

Nii see tegelikult oligi. Kõik poliitilised otsused ei tundu langetamishetkel väga paljudele õiged olevat. Nüüd võime öelda, et see oli perfektne käik – kogu järgnev sündmuste jada on seda tõendanud. Kõik erakonnad võtsid valimistel sotsiaalsema kursi. Aga ka mina ei uskunud, et Reformierakonnale kindel võit tuleb. Olin pigem uuringutegijatega ühte meelt – Reformi- ja Keskerakond teevad võrdse tulemuse.

Keda üksikkandidaatidest neil valimistel edukaimaks peate?

See, et Rõivas ja Savisaar hea tulemuse teevad, oli ette teada – mõlemad on tugevate erakondade esinumbrid. Häälte järgi üllatas enim ehk vabaerakondlane Artur Talvik. Et uued parteid riigikokku saavad, oli arvata, aga et üks mees sellise tulemuse teeb, oli ikkagi üllatus. Yana Toom esines omal heal tasemel – ta on töökas ja ambitsioonikas. Kuigi tema seisukohad ei ühti paljude eesti valijate tavaarvamusega, ei maksa temast selle pärast veel vaenlase võrdkuju teha. Me elame ühes riigis ja Yana Toom on selle kodanik. Mõjukas kodanik.

Reformierakonnast kõneldes avaldasid mulle enim muljet Toomas Kivimäe ja Anne Sullingu tulemused. Mõne aastaga on Kivimäe tõusnud Pärnu linnapeast üleriigiliseks tegijaks, seni ilma poliitilise karismata Sullingust saanud aga karismaga poliitik. Noorimatest tegijatest kiidaksin Yoko Alenderit. Tema on põlvkonnavahetuse jätk Reformierakonnas, mis algas jõuliselt Taavi Rõivase tõusuga liidriks. Olen käinud erinevate parteide üritustel ja julgen seepärast väita – noori on oravate hulgas rohkem kui mujal. See ütleb, et parteil on potentsiaali. Kui on noored tegijad, siis on ka noored valijad. On tulevik.

Kuidas võtate lühidalt kokku Reformierakonna edu?

See oli sotsiaalkonservatiivne edu.Ühest küljest säilitasime oma eesmärgid, teisest küljest muutusime sotsiaalsemaks, eesmärgid muutusid laiemaks. Ansipi aeg tõsteti pensione, nüüd tuleb rohkem mõelda ettevõtjaile, vähendada makse. Lisaks kindlus julgeoleku osas. Tulemus – väga suur inimesi ei tahtnud teisiti tegemist, avaldati valimistel soovi, et meie riik jätkas samal kursil. Jätkame. Valimiste tulemusel muutub nende paarisaja inimese elu, kes said Toompeale. Ülejäänud jätkavad valimistel lubatud kindlal kursil. Valimised on aga indikaator, mis näitab, kas ja kuidas erakond toimetab. Nii et ka põlvkondade vahetudes ei tabanud parteid mõõn. See on väga hinnatav.

Kas Keskerakonnal oleks teie arvates võinud paremini minna kui Savisaare asemel oleks esinumber olnud kas Jüri Ratas või Kadri Simson?

Seda arvamust ma ei jaga. Savisaare isik on mütoloogilise tähendusega, toob erakonnale väga palju hääli. Ta on sedasorti esimees, kes on teatud osale eestlastest väga veenev, venelaste jaoks on ta aga absoluutne kaubamärk. Selle erakonna jaoks – aga ehk ka laiemalt eesti poliitikale – on juba lähitulevikus väga tähtis, milline partnerlus valitseb piltlikult öeldes Yana Toomi ja Kadri Simsoni vahel, ehk mis suuna võtavad tuleviku liidrid. Juba täna tuleb mõelda, mis saab siis, kui Savisaart seal enam eesotsas ei ole. Ei tohi põletada sildu ühegi tuleviku liidri ja valija vahel, uute sildade ehitamine on väga raske.

Miks ei teinud IRL oma võimetele kohast tulemust?

IRL-i sõnum oli vale. Piltlikult öeldes üritati Reformierakonnast vasakult poolt mööda hiilida, aga seal oli kole trügimine, ees oli juba SDE ja Keskerakond. IRL võinuks tähtsustada need valdkonnad, kus liberaalne Reformierakond on muutunud mõõdukaks: erastamine ja eraomand, eraettevõtlus ja isegi toetused. See, keda me valimistel nägime, ei olnud IRL. See oli Res Publica teine tulemine. Ja nõrk tulemine.

Mida ütleksite parlamenti pääsenud uutele erakondadele?

Hea oli see, et leidus nii palju toetajaid, et uued poliitilised jõud üle künnise said – hääled ei läinud nüüd kaduma, esinduskogu legitiimsus on varasemast suurem. Samas – midagi erakordset selles ei ole, enamikus Euroopa riikides on esinduskogudes esindatud ka koloriitsed nišiparteid – Soomes põlissoomlased, Ungaris Jobbik, Prantsusmaal Le Peni partei. Oleks imelik, kui Eestis oleks teisiti. Ja on parem, kui nad on parlamendis, kus kõik poliitilised vaidlused avalikult peetakse. See tähendab küll, et otsuste vastuvõtmine on varasemast tunduvalt keerulisem, aga ikkagi on parem, kui väikeparteid on parlamendis kui tänaval.

Mida peate Eesti Vabariigile praeguses rahvusvahelises olukorras suurimaks ohuks?

Sisemine konflikt rahvuslikul või sotsiaalsel pinnal. Kui moodustatakse kiiresti suhteliselt toimiv valitsus, on hästi. Kolmveerand aasta pärast tuleb tõenäoliselt – alati on tulnud – esimene valitsuskriis. Siis on küsimus: kuidas suudetakse see üle elada. Siiani on Eesti poliitiline juhtimine olnud stabiilne, koalitsioonid olnud stabiilsed, pikki kriise ja lagunemismomente pole olnud. Valitsuse ülesanne on olla kohanemisvõimeline ka protsessidega välismaal, nii meie sõprade, partnerite kui vaenaste juures. Ei ole eriti reaalne, et venelased tuleksid siia tankidega – meil pole sellist mastaapi nagu Ukrainal, ka pole siin slaavi rahvuskultuuri häll. Me ei oma Putini jaoks sellist tähtsust nagu Ukraina. Seepärast on hullem, mis siin toimuda saab, sisemine konflikt. Eriti rahvuslikul pinnal. Mõlemal poolel on meil selleks puhuks provokaatorid olemas.
Teine oht, et koalitsiooni moodustamine toob kaasa rahandus- ja majanduspoliitika põhimõttelise muutumise, aluspõhimõtetest (tasakaalus eelarve näiteks) loobumise.

Olete vist kahekordselt õnnelik inimene, elus ise palju saavutanud, nüüd käib ka tütar isa jälgedes…

See, et Kaja juristiametist loobus ja poliitikukarjääri valis, oli minu jaoks suur ehmatus. Nüüd on ta aga europarlamendis, ja vägagi edukas. Talle antakse oma fraktsiooni poolt pidevalt sõna, ta on on raportöör. See tõendab, et meie sõnal on endiselt Brüsselis kaalu. Selle üle saan ainult rõõmustada.