Palju on arutletud koroonakriisi mõju üle inimesele. Eks tulevik anna vastuse, milline see mõju meile oli. Laiemalt on kriisid meile antud selleks, et neist õppida, nendega toime tulla. Aga kes peab meile nendega toimetulekut õpetama? Mina arvan – ikka kodu ja kool! Mitte psühhiaater, nagu paljud arvavad.

Eestis on palju räägitud heast kooliharidusest. Aga kas see ikka on hea, kui paljud inimesed oma igapäevaste asjadega enam toime ei tule? Kas kõik on stressis ja depressioonis? Kindlasti mitte. Arvan, et mitte ainult hinded pole olulised, vaid elus hästi toimetulek ja kohanemine on veelgi olulisemad. Seda peamegi tänapäeval õppima ja õpetama. Mida saame aga kohe teha?

Loen ühte artiklit hiljutisest Postimehest: „Eesti on jõudnud vaimse tervise kolmikkriisi.“ Kirjutatakse, et meil on varsti pooltel inimestel vaja psühhiaatrit. Kas see ikka on nii? Ei, ei – see ei ole nii. Inimene on see, mis sa talle ütled. Kui sa ütled lapsele või täiskasvanule, et ta saab hakkama, siis ta saabki hakkama. Kui sa ütled, et ta ei saa millegagi hakkama, siis nii see tulevikus ongi.

Eesti ühiskonnas on levinud inimestesse negatiivne suhtumine. See aga ei peaks nii olema. Igas lapses ja inimeses on midagi head. Märkame lapses ja inimeses seda head ja ütlemegi selle otse välja. See teeb inimese tugevaks ja lõpuks kandub see ühiskonda ja meile kõigile edasi. Oluline on siis suhtumine.

Märgakem üksteist rohkem

Tean üht hiljaaegu välismaalt, õpingutelt, koju tagasi tulnud noormeest. Muidugi on palju noori, kes on õppinud välismaal, aga see poiss hakkas mulle silma sellega, et siin koolis õppides olid õpetajatel temaga ainult probleemid. Eestisse tagasi tulles oli ja on ta järsku aga suur tegija. Tal läheb hästi, ta õpetab juba teisi.

Kuidas on see võimalik, et inimene nii lühikese ajaga nii palju muutub? Tegelikult inimene ei muutu, mujal maailmas lihtsalt õpetataksegi inimesi teistmoodi. Märgatakse inimese tugevaid külgi ja arendatakse neid. Ja inimene saabki tugevaks ja enesekindlaks. Igal inimesel on mingid tugevad küljed, neid tuleb lihtsalt osata märgata. Siis suudab „märgatu“ varsti elus hästi toime tulla, väärtuslik olla. See võib anda inimesele eluks ajaks hea töö.

Ükski töö pole tähtsam ema tööst. Paljusid töid annab nii korraldada, et emal oleks lapse jaoks aega. Tark riik ja tööandja on see, kes toetab ema.

Lapsed on väga targad. Me lihtsalt ise ei saa nendest aru. Juba mõne kuu vanusel lapsel on omad vajadused ja tahtmised. Me peame seda lihtsalt mõistma. Kui me lapsest aru saame ja temasse õigesti suhtume, siis laps ongi rahulik. Ja vastupidi, kui me ei saa aru, siis tekivadki probleemid. Laps saab kõigest aru, ta lihtsalt ei vasta meile. Iga laps on isemoodi, katsume siis oma last mõista. Ka see omadus on õpitav.

Vanema õige käitumine teeb enesekindlaks ka lapse. Me peame kasvatama lapse tugevaks, see on vanemate kohus. Kool peaks andma hea hariduse. Igas vanuses on vanematel omad rollid-ülesanded. Imikueas on vanemad hoolitseja rollis, lasteaialapsele kasvataja rollis, koolilapsele õpetaja rollis ja suurele lapsele lihtsalt sõber.

Kes vajab psühholoogi?

Eeskuju on hästi tähtis. Laps matkibki vanemaid igas rollis. Suhtlemine, kõne, suhtumine – kõik tuleb kodust. Mis on siis psühholoogide ülesanne? Psühholoogid muudavad inimese käitumismustreid, mis on perest saadud. Katsume siis lapsele algusest peale õpetada õigeid mustreid, ümberõppimine on palju keerulisem.

Valede käitumismustritega inimene lihtsalt ei saa elus hakkama. Nii tekibki toimetulematus. Alati tasub elus midagi juurde õppida. Siis on elu lihtsalt huvitavam. Ja kunagi pole õppida hilja, aga õigel ajal õppimine on ikka mõistlik. Lapsega peab palju tegelema ja huvisid tekitama. Oluline on raamatute lugemine, eriti muinasjuttude. See avardab lapse silmaringi. Tekib avatud mõtlemine.

Inimene on sotsiaalne olevus, talle on ikka kedagi või midagi vaja. Last võiks õpetada nii, et tal võib olla palju erinevaid sõpru. Raamat, koer, loodus, maalimine, sport – mida iganes. Sõber võib olla kes või mis. Peaasi, et igaüks leiab elus sõbra.

Sõbraga võib tegeleda iga päev ja omamoodi, nii nagu lapsele meeldib. Sõbraks ei pea olema tingimata poiss või tüdruk, küll see õige tuleb, kui sina selleks valmis oled. Tähtis on vanema küpsus ja valmisolek. Kui nii suhtuda, siis me tuleme jälle elus paremini toime. Tähtis oled sina kui vanem, et sind tuuled ja tormid ei kõigutaks.

Me ei vaja antidepressante

Arstina kirjutan vähe antidepressante. Pigem katsun probleemist aru saada. Iga inimene peaks aga oma probleemile ise mõtlema. Ainult nii saab see lahendatud. Elus on väga tähtis ka, et emal oleks aega ja tahtmist oma last kuulata. Kui kasvõi üks inimene natukenegi kuulab ja mõistab last, annab see lapsele suure kindlustunde kogu eluks. Emade tööaeg peaks olema üks tund lühem, et nad leiaks rohkem aega oma lapsele. Muidugi sama palga eest. Ükski töö pole tähtsam ema tööst. Paljusid töid annab nii korraldada, et emal oleks lapse jaoks aega.

Tark riik ja tööandja on see, kes toetab ema. Mõelge sellele. Mäletan, kui mul omal olid lapsed väiksed, siis teine tööpäev algas kodus. Tulin sellega toime, sest arsti tööpäevad pole nii pikad. Aga kuidas siis, kui nad on pikad? Kas me peame niipalju tootma, pigem oleme targad ja teeme kvaliteetseid asju siin Eestimaal. Tark inimene ostab tänapäeval kvaliteeti. Elagem nii, et meie ise ja meie lapsed ei oleks depressioonis, see on võimalik. Õppige ja elage lihtsalt targalt.