Vanasti käis kogu talurahva igapäevane elu leiva ümber, sest sellest olenes pere käekäik ja kestmine. Ka meie põline eluase – rehemaja – on leivaga otseselt seotud – inimes-tega ühe katuse alla mahtus nii viljakuivatamine, rehepeks kui ka leivaküpsetamine. Rukkiõled kulusid heaks katuse-materjaliks ja küljealuseks.

Hapendatud leiba õpiti valmistama suhteliselt hilja, alles seoses rukkikasvatuse suurema levikuga 11.–13. sajandil. Varem täitsid leiva aset pudrud, käkid ja paistekakud. Võrreldes tänapäevaga söödi leiba palju rohkem, sellest on saanud kogu toidu sünonüüm. Kasutame ju praegugi väljendit ,,leib on laual“ töö ja sissetuleku tähenduses, abiellumist tähistab ütlus ,,leibu ühte kappi panema“, ,,leiba võtma“ tähendab söömist üldiselt ja ,,leibkond“ ühte peret.

Sajandeid oli meie igapäevaseks leivaks aganaleib, kuna puhast vilja ei jätkunud. Kui rukkijahu nappis, lisati taignasse odrajahu. Ikalduste ja näljahädade korral tuli läbi ajada sambla, jahvatatud tammetõrude või kuivatatud lepaurbadega segatud jahust näljaleivaga. Leiba söödi iga toidu juurde, välja arvatud pudrud ning herne- ja oatoidud. Puhast rukkileiba hakkas Eesti talurahvas sööma alles 19. sajandi teisel poolel, nisujahust sai oli aga veel sama sajandi lõpuski ainult pidutoit.

Kuna leib jõudis lauale raske tööga, käidi sellega väga austavalt ümber. Söögi ajal seisis leib laual peremehe ees või tema paremal käel. Argipäeval ja oma perega süües leiba lauale lahti ei lõigatud, vaid anti sööjale küsimise peale. Tavakohaselt oli leivalõikajaks peremees, sest just temal oli majapidamises suurim võim ja vastutus. Leiba lõigati pätsi pahema käega vastu rinda toetades, majalised said oma viilaka kätte tähtsuse järjekorras. Leib liitis peret.

Kõikjal teati, et maha kukkunud leivatükile tuleb suud anda. Leivaviilu ei võinud ühe käega murda, erandlikult oli see lubatud vaid rinnaga last toitvatele emadele. Leivapätsi ei asetatud kunagi selili ning jälgiti, et leiva lõigatud ots ei jääks ukse poole. Leivaõnne kindlustamiseks lõigati perest väljaantava leiva otsast väike kasvukannikas ning uue leiva söömist püüti alustada hommikul, mitte õhtul. Et sõnas on jõud, tasub tänapäevalgi soovida sööjaile ikka: „Jätku leivale!“.

Seda, milline on olnud meie leib parematel ja kehvematel aegadel, saab näha Eesti Vabaõhumuuseumi leivapäeval
7. septembril kell 10-16. Eesti leiva päeva ja sügislaada kava leiab muuseumi kodulehelt www.evm.ee.

HEA TEADA

Leibade nimetusi:

Aganaleib – tuulamata teradest jahvatatud rukkijahust leib, milles oli peale terade ka aganaid (viljakesti, kõrre- ja leheosi jm).

Kaapekakk – peale leivategu astja küljest kokku kraabitud viimane taignakogus, mis veeretati ümmarguseks ning hoiti juuretiseks. Vahel küpsetati taignajäägist lastele väike kakuke. Ka pere viimast last nimetati kaapekakuks.

Mesileib – hapendamata taignast küpsetatud leib, mille taignasse lisati veega segatud värsket mett.

Paistekakk – väike odra- või rukkijahust kakuke, mida küpsetati koldetule paistel kivil või ahjusuus leivalabidal.

Pulmaleib – noorpaarile küpsetatud leib, mis seisis kogu pulmade aja laual. Ka külaliste poolt kaasa toodud parem leib. Parimaks pulmaleivaks peeti odrajahukaraskit ja magushaput, nn ,,peenikest leiba.“

Uudseleib – sügisel esimesest viljasaagist küpsetatud leib. Uudseleiba nagu värsket õlutki viidi naabritele maitsta, et kindlustada omavahelist head läbisaamist.