3. augusti hommikul kogunesid Raasiku vana veetorni ees Ants Kivimäe ja ehitusfirma CEC OÜ töötajad. Ehkki esialgu on plaanis välja vahetada vaid katus, usub Kivimäe, et järk-järgult saab korda terve torn, mis tulevikus võiks olla koduloomuuseum ja turismimagnet.

Raasiku raudteejaama veetorn on ehitatud 1870. aasta paiku. Kõrgust on tornil 20, pikkust 12 ja laiust 6 meetrit. Torni punastest tellistest seinad on ligemale meetripaksused.

Veetorni astumine meenutab sisenemist kirikusse, sest esimene korrus on kaheksa meetrit kõrge. Ruumi keskel troonib suur ahi, sest veetorni paake tuli talvel soojendada, et vesi pakasega ära ei külmuks.

Torni siseseina külge kinnitatud trepp viib teisele korrusele, kus looklevad paakidest algavad torud. Kaks 30-kuupmeetrist veepaaki paiknevad torni kolmandal korrusel.

Ukrainlaste kätega

“Auruvedurid käisid siin veel 1967. ja 1968. aastal. Pärast seda Raasiku veetorni ilmselt enam ei kasutatud, kuigi auruvedurite veevõtu kraanid olid rööbaste kõrval kuni 1990. aastateni,” meenutas Ants Kivimäe, kes enne pensionile minekut töötas AS Raasiku Elektri juhatajana. Mees on ehitise renoveerimise võtnud oma südameasjaks.

Ehkki torn ei ole muinsuskaitse all, on üht-teist selle korrastamise heaks juba tehtud. Kolme aasta eest puhastati ülemised korrused tuvide väljaheidetest. Ettevõtmisest kujunes tõeline Augeiase tallide puhastamine, sest tuvisõnnikut tuli tornist välja tassida viisteist kantmeetrit.

Raasiku raudteejaama veetorni katuse remonttöödeks kuulutas vallavalitsus 3. juulil 2020 välja väikehanke. Pakkumused tuli esitada hiljemalt 13. juuliks. Laekus viis ettepanekut, neist kolm tähtajaks, mis aga kõik ületasid eelarvelist piiri. Järgnevalt alustas vallavalitsus kõige soodsama pakkuja ehk CEC OÜ-ga täiendavaid läbirääkimisi. Käed löödi 27. juulil, kui ettevõte nõustus tegema soovitud tööd vähem kui 20 000 euroga.

Aleksandr Skrypak veetorni teisel korrusel. 

Sama firma renoveeris eelmisel aastal alltöövõtjana Tapa raudteejaama veetorni, kus töid teostati Eesti Raudtee tellimusel 50 000 euro eest. “Tapal me eemaldasime täielikult katusekorruse, panime uued sarikad, uued trepid, uued vahelaed,” rääkis CEC-i töödejuhataja Aleksandr Skrypak.

3. augustil askeldas CEC-i töötajatest Raasiku veetorni juures kolm tursket meest – Vladimir Reger, Vladimir Dorodnov ja Ruslan Deduh –, kes kõik on pärit Ukrainast Kostopoli linnast.

Harju Elu küsimusele, palju meestele palka makstakse, selgus, et minimaalselt 1200 eurot kuus. Seda on neli korda rohkem kui Ukrainas. Ukrainlased saabusid Eestisse juuli alguses bussiga ja läbisid seejärel kohustusliku kahenädalase karantiini. Raasikul töötavad nad septembri lõpuni, mis on ühtlasi praeguse ehitushanke tähtajaks.

“Kohalikke ei ole piisavalt ja ukrainlased on valmis kõvasti tööd tegema. Ei ole jonnimist, et nad on väsinud jne.”

Ukrainlase tööloa eest peab Skrypak maksma rahandusministeeriumile 55 eurot. Miks ikkagi eelistab ta neid kohalikele meestele? “Kohalikke ei ole piisavalt ja ukrainlased on valmis kõvasti tööd tegema. Ei ole jonnimist, et nad on väsinud jne,” selgitas Skrypak.
Järnevalt poetas Skrypak, et on ka ise ukrainlane – nimelt sündinud Umani linnas.

Tulevikus muuseum

Milline on torni üldtehniline olukord? “Seisund on normaalne, ainult torni puitosad on seest mädanenud. Torni kiviosa seisund on täitsa hea,” arvas Skrypak.

Mida siis Raasiku veetorniga täpsemalt tehakse? “Alguses puhastame seest ja väljast. Eemaldame torni katusepleki, eemaldame roovitise. Siis vaatame, mis olukord on. Mis on mädanenud, selle taastame,” selgitas Skrypak.

Eraisikutest lükkab õla alla AS Ecomaticu juhatuse liige Väino Pärnaste. “Tema kulu ja kirjadega tuleb tõstuk kohale, mille rentimine on muidu suhteliselt kallis lõbu,” kiitis Kivimäe Pärnaste head tahe torni renoveerimisel kaasa lüüa..

Ukrainlased Vladimir Reger, Vladimir Dorodnov ja Ruslan Deduh. Fotod Andres Tohver 

Veetorni katuse remont on alles tööde esimene etapp. Järgmisel aastal tuleks välja vahetada torni väliskülgede voodrilauad. Kolmanda etapina jõuab järg sisetöödeni.

Kavas on esimene korrus poolitada vahelaega. Hiiglaslikest veepaakidest jäävad alles vaid kumerad põhjad. Veetorn saab aknad, aga ka LED-valgustuse.

Kaugemaks eesmärgiks on väikese koduloomuuseumi loomine, mis võiks uksed avada aastal 2023. “Näitus võiks kajastada Raasiku alevi kujunemist, eelmise sajandi taluelu ja tehnikat. Ei midagi kaelamurdvat, aga huvipakkuvat,” arvas Kivimäe.

“See võiks olla Raasiku alevikku tutvustav teetähis.” Eksponaatidena pakkus Kivimäe välja isegi aleviku taga alla kukkunud nõukogude sõjalennukite tükke, mida ta praegu hoiab kodus riiulis.

Kohviku rajamist torni Kivimäe reaalseks ei pea, sest siis tuleks hakata lahendama arvukaid probleeme nagu kanalisatsioon, küte ja WC. Liiga kallis ja liiga keeruline.