Paul Tammerti käitumisviis on ühiskonnas ülimalt ohtlik – see võib jätta inimestele petliku mulje, et tegemist on kangelaslikkusega, kui aidatakse inimestel siitilmast lahkuda. Tegelikkuses on eesmärk hoopiski teenida sellega ebaseaduslikul viisil raha.
Nii põhjendas kohtunik Heli Sillaots Paul Tammerti süüdimõistvat otsust läinud aasta mais Tartu maakohtus. Tervishoiuvaldkonnas tegevusloata majandustegevuses süüditunnistamise korral võib kohus karistada rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Tammertile mõisteti karistuseks aasta vangistust, seda tingimisi kaheaastase katseajaga. Ka pidi süüdimõistetu alluma kriminaalhooldusele. Kohtuniku sõnul Tammerti toimepandu ohtlikkus välistas kergema karistuse, s.o rahalise karistuse kohaldamise.
Surijale on see protsess päästev, valutu, vaba tahteavaldus, aga mina sain vähemalt esimesel korral paraja psühholoogilise trauma.
Paul Tammert.
„Süüdimõistmine saavutati ikkagi kuriteo otsese inkrimineerimisega mulle. Ei pandud rahalist karistust aga selle pärast, et pensionile läinud endiselt õppejõult pole suurt raha võtta. Kuna ma olen aga 25 aastat ausalt riiki teeninud, üritades õpetada, et makse tasub maksta, siis polnud ametnikel tahtmist mind ka päris vangi pista,“ kommenteerib esimese astme kohtus süüdi mõistetud Paul Tammert aastatagust Tartu maakohtu otsust.
Kohtuotsuse järgi aitas Tammert esimest korda inimesel enesetapu sooritada 2023. aasta 13. juunil, „teenus“ maksis 1500 eurot.
Teisel korral, 31. juulil jäi planeeritud enesetapp siiski vaid katseks, sest selleks vajalik heelium sai otsa. Aga juba järgmisel päeval aitas Paul Tammert kolmandal inimesel elust lahkuda. Seekord õnnestunult.
Politsei algatas Paul Tammerti tegude uurimise pärast teist, ebaõnnestunud katset. Tartu maakohtu süüdimõistva otsusega oli nõus ka Tartu ringkonnakohus. Ringkonnakohus kordas oma otsuses seitse korda (!), et kui ametnik ütleb, et ei tohi, siis EI TOHI. Isegi siis, kui seaduslik alus selleks puudub.
Tavakodanikust kurjategijaks
„Oma ema ma aidata ei suutnud,“ meenutab Paul Tammert kahetsusega aega, mil tema ema oli sunnitud pärast jalaluu murdmist veetma oma päevi Merivälja pansionaadis. Valudes eakas inimene ahastas siis: miks ma ei saa surra, miks sa ei aita mind, poeg?
„Kas meil on riik, kus inimene võib surra ainult siis, kui ametnik lubab? Või võivad teised lahkuda tahtjale toeks olla, aidata piinadest vabaneda?“ mõtiskleb Paul Tammert ema meenutades.
Selle teemaga hakkas Tammert pommitama riigiasutusi. Küsimuseks oli – kas võib vanal ja haigel, piinades inimesel aidata toime panna suitsiid? Politsei vastus oli: kui vanainimene sureb vägivalla tundemärkideta, siis pole see nende asi. Sama küsimusega pöördus Tammert ka sotsiaalministeeriumi poole. Paraku jälle tulutult – sealt keelduti vastamast. Tervishoiuministeeriumist sai arupärija teada, et seal tegeletakse inimeste tervisega, surm pole nende asi.
„Prokuratuuri saatsin juba kaks digiallkirjastatud kirja,“ meenutab Tammert. Konkreetset vastust aga ei tulnud sealtki, tal soovitati pöörduda justiitsministeeriumisse.
Aita ligimesel pääseda
Kuna Eesti ametnikelt selget seisukohta abistatud enesetapu küsimuses ei tulnud, uuris Tammert mujal riikides toimunut ja toimuvat. Holland oli esimene riik maailmas, kus 2002. aastal seadustati abistatud enesetapp. Nüüd on see lubatud ka Hollandi naaberriikides, Belgias ja Luksemburgis. Šveitsis pole vastavat seadust, aga vastavatel MTÜ-del lubatakse vaikimisi tegutseda. Saksamaal võeti aastal 2015 vastu seadus, et enesetapu abistamine on keelatud. 2020. aastal tühistas aga Saksa riigikohus selle otsuse põhjendusega, et õigus elada ei tähenda kohustust elada.
„60 protsenti Šveitsi klientuurist tuleb Saksamaalt,“ teab asja uurinud Tammert. Kindlasti oleks tema kinnitusel selle teenuse soovijaid rohkemgi, aga kõigil pole maksta
10 000 eurot, mis Šveitsis maksta tuleb. „Vabatahtlik elust lahkumine ei tohi saada rikkurite ainuhüveks,“ leiab ta.
Paul Tammert otsis selgust ka meie kultuuri- ja olemiseloo lätetest, kristlusest. Paraku võib kristlustki tõlgendada mitut moodi. Kristlik kultuur ei pea enesetappu õigeks – surnukeha maeti kirikuaia taha –, järelikult ei käi jumala teed ka enesetapu abistajad. Samas nõuab kristlik vaimuõpetus, et teeksime lähedasele head. „Seda, mida minu ema ja paljud teised vanainimesed kogesid oma elu lõpus surma oodates, saan ma kristlikus käsitluses nimetada vaid põrguks,“ tõdeb Paul Tammert. Ja sealt tuleb ligimene välja aidata.
Otsus sai teoks
„Kas poest ostetud tavaline elektrikilp, millele on külge pandud punane häirenupp koos aegreleega ja heeliumiballooniga ühendatud mask, on siis meditsiiniseade?“ ironiseerib Paul Tammert. Aga just sellise seadme kasutamine tõi talle süüdistuse meditsiinilise teenuse osutamises. Sealjuures ohtlikul viisil. Sest enesetapp, ka abistatud enesetapp, peab ametnike arvates olema ohutu. „Kuidas saab olla üks enesetapp ohutu?“ küsib Paul Tammert, leides, et kui see protsess ka ohutu kuidagi saab olla, siis just tema konstrueeritud aparaadiga. Vabatahtliku surma mineja võib kuni viimse hetkeni endalt maski rebides ellu jääda. Ka kohtuprotsessil osalenud ekspert kinnitas, et heelium, mis balloonist maski voolab, ei reageeri millegagi, pole mürkgaas. Tapab see, et surmamineja hapnikku ei saa. Aga see on tema vaba tahe ise valutult surm valida. Et surmad tõepoolest vabatahtlikud olid, Paul Tammert kedagi kuidagi füüsiliselt ei aidanud, kinnitas tuppa jäänud kaamera – Tammert ise lahkus sündmuskohalt.
Tavatust tavaliseks?
Abistatud enesetapu erinevate aspektide üle võib arutleda palju. Enesetapjat seaduse järgi süüdi mõista ei saa. Aga kust algab abistaja süü? Kas autojuht, kes toob Eestisse ettevõtte The Last Resorti välja töötatud enesetapuks mõeldud Sarco kapsli, kas see autojuht on süüdi? Sest pole välistatud, et need kapslid varsti ka Eestisse jõuavad – nagu avaldas ettevõtte tegevjuht Florian Willet pressikonverentsil, on huvi Sarco kapsli vastu suur, inimesed uurivad selle kasutamisvõimalusi. „See kapsel töötab samal põhimõttel, mis minu konstrueeritud mask, täitub heeliumiga,“ teab Paul Tammert. The Last Resorti tutvustaval kodulehel seisab, et ettevõtte toode tagab valutu lahkumise 60 sekundiga.
„Surijale on see protsess päästev, valutu, vaba tahte avaldus, aga mina sain vähemalt esimesel korral paraja psühholoogilise trauma,“ meenutab Paul Tammert. Sest aidata kellelgi siitilmast ära minna, see on arvatust raskem.
Riigikohus mõistis Paul Tammerti õigeks, leides, et vabasurma mineja abistamine ei ole tervishoiuteenus. Süüdistatav ei tegelenud ei diagnoosimise ega ravimisega. Ka ei mõjutanud süüdistatav inimeste terviseseisundit pöördumatult. Seda tegid surma valinud inimesed ise.
Et aga abistavat enesetappu puudutav seadusandlus reguleerimist tahab, tõendab kas või tõik, et LHV sulges tema mittetulundusühingu MTÜ Kodanik pangaarve, karistades omal moel Paul Tammertit. Ka seda, et ta tulevikus oma aparaadi kellelegi välja rendib, Paul Tammert ei välista.
Tammertit kaitsesid vandeadvokaat Kaisa-Maria Kubpart ja advokaat Elise Altroff advokaadibüroost Widen. „Riigikohtu tänane otsus ei mõjuta ainult Paul Tammertit, vaid kogu ühiskonda,“ märgiti büroo sotsiaalmeedialehel. „Kohtulahend annab tugeva tõuke edasisteks diskussioonideks elulõpuga seonduvate teenuste reguleerimise teemal ning on oluliseks meenutuseks seadusandjale, et elu lõpuga seonduv vajab lisaks aruteludele ka selge õigusraamistiku kehtestamist.“ →
ARVAMUS
Kas abistatud enesetapp peaks olema ka Eestis reguleeritud?
Agnes Aas
Tallinna ülikooli ühiskonnateaduste doktorant
Jutust, et palliatiivse ravi (toetus- ja taastusravi, mis kergendab raskest haigusest ja ravist tingitud vaevusi – toim) kättesaadavus ja kvaliteet peab Eestis paranema, on vähe. Palliatiivravist saavad tröösti ja leevendust paljud, kuid kahjuks mitte kõik. On inimesi, kes peavad elu lõpus taluma kirjeldamatuid õudusi: omaenda keha mädanemist, oma väljaheidete oksendamist, aeglast lämbumist, talumatut valumäära.
Palliatiivse sedatsiooni (üldnarkoosi – toim) oskab välja rääkida väga teadlik surija, informeeritud lähedased või kaastundlik meditsiinitöötaja. Mitte mingil juhul ei peaks me aktsepteerima eelpool nimetatud kannatusi. Keegi ei tohiks sel viisil surra! Ja religioossete vaadetega argumenteerimine on minu jaoks antud teema puhul pigem arusaamatu. Kui sinu usk ei luba sul väärikalt elust lahkuda, siis ma saan sellest aru. Aga miks sina ei suuda aktsepteerida seda, et minu tõde on teistsugune?
…tema „meditsiiniseade“, mis koosneb elektrikilbist, häirenupust ja näomaskist.