Kui puhkajale ilm halb, siis põllumehele hea. See vana tõde kehtib ka selle kevade ja suve alguse kohta.

„Rohukasv oli soodne, silo sai ühe hooga valmis tehtud,“ kinnitavad Kuusalu valla Kursi külas paikneva Karukämbla talu peremehed Ants Aaman seenior ja Ants Aaman juunior nagu ühest suust. Muidugi – nende kari on ka natuke vähenõudlikum kui enamikul teistel loomapidajatel. Ikkagi maakari. Küsib vähem ja annab natuke vähem.

„Eks me sellepärast maakarja kasuks otsustasimegi, et need loomad väärindavad sööta paremini, annavad söötühiku kohta rohkem ja kvaliteetsemat piima,“ loetleb seenior maakarja eeliseid. Pealegi on nad väiksema kondiga kui enamlevinud holsten-friisi tõugu loomad, sobivad meie pidamistingimustega. Väheoluline pole seegi, et PRIA toetab oma rahadega maakarja pidamist

„Eks PRIA sellepärast toetagi, et see tõug pole globaliseeruvas maailmas veel globaliseerunud. On meie paikkonale omane, on nagu maainimene – visa ja sitke,“ loeb Ants Aaman juunior üles sensitiivsed põhjused, miks Kursil otsustati mustakirju karja pidamiselt üle minna just maatõugu karjale.

Uudishimulik veis

Alustati ehk viis aastat tagasi paari loomaga. Nüüd on karjas 20 maatõugu piimaandjat, lisaks tosin mullikat ja kuus vasikat. „Eesti peale kokku on ehk 600 maatõugu lehma – need, mis tõuraamatus kirjas,“ teab Aaman seenior.

Nüüd saab tootja 30 senti liitrilt – sellega elab ära, aga ei investeeri.

„Varem arvati, et ega maakarja lehm aastas palju üle 2000 kilogrammi piima ei anna, kuid aeg on näidanud, et maatõul on potentsiaali küll. Meie farmi keskmine toodang on peaaegu 6000 kilogrammi piima aastas lehma kohta. Rekordlehma toodang on olnud 8672 kilogrammi. Tuleb aga silmas pidada, et eesti maatõu aretuses ei ole eesmärk võidujooks teiste tõugudega saavutamaks üha kõrgemaid aastatoodanguid. Oluline on siiski kvaliteet kõige üldisemas mõttes – hea tervisega, pikaealine, kerge poegimisega, hästi sööta kasutav ning rammusat piima andev uudishimulik ja inimsõbralik eesti maatõugu veis. Tõug, millel on oma iidne lugu,“ räägib Karukämbla talu rajaja, Ants Aaman seenior

Ühistu hoiab elus

„Kui meie mullikad ja vasikad kõik lüpsma tulevad ja karja juurdegi sigineb – mis siis saab?“ muretseb talu tuleviku pärast noorem Aaman. Hinnaga, mis siin veel aasta tagasi tootjaile maksti – 20 senti liitrist – ei tulnud ots-otsaga kokku. Nüüd saab tootja 30 senti liitrilt – sellega elab ära, aga ei investeeri. Laenule aga Aaman juunior mõelda ei taha. „Siis oled terve elu pangale võlgu,“ arvab tootja.

Rahulikku maatõugu lehmad on seekord otsustanud sarved ristata. Erakogu
 

Farmerid kiidavad piima kokkuostjat ja töötlejat, E-Piima, mille ühistulised liikmed nad ka ise on. „Poleks seda piimaühistut, oleksid väiketootjad vähemalt selles kandis ammu lõpetanud,“ usub Aaman seenior. Nüüd võivad nad aga uhked olla, et nende talu piimast valminud piimasaadused jõuavad isegi Jaapani turule.

Mais pälvisid isa ja poeg Ants Aamanid Maakarja Kasvatajate Seltsilt hõbedase rändkarika kui parimad maakarjakasvatajad. Karikaga koos anti ka E-Piima kirjalik tunnistus, millel read: „E-Piima liige OÜ Karukämmal pälvis parima maakarjakasvataja rändhõbekarika. Kuusalu vallas Hirvli külas Karukämbla piimafarmis maakarja edendavad isa ja poeg Ants Aaman`id said 2016. a. maakarja aretustöö eest hõbedase rändkarika. Parim maakarja kasvataja selgub iga-aastase hindamise tulemusena. Parima maakarja kasvataja tunnustamist rändkarikaga alustati 1928. aastal, 2004. aastal taastas Maakarja Kasvatajate Selts väärika tava. Karika statuut näeb ette, et karikad tuleb hoida kodus nähtavas kohas ja au sees peaks olema sellest võõrastele jooki pakkuda.“