Praegu on looma- ja linnupoegade tipphooaeg. See tähendab seda, et iga põõsaalune, tuulekast ja puuvõra võib olla kellegi pesa. Aias võivad ringi hüpelda lennuvõimetud linnupojad või õhtuhakul terrassi alt välja piiluda uudishimulikud siilipojad. Inimese abi nad kõik ei vaja ja oskamatu abistamine võib lõppeda kehvasti.

Kõik loomadega tegelevad organisatsioonid teavad, et mida lähemal on aeg kevadele ja suvele, seda punasemaks läheb nende infotelefon ja sotsiaalmeedia postitused abivajavast linnupojast on üha sagedasemad. Kahjuks tuleb liiga tihti ette ka juhtumeid, kus inimene pöördub spetsialistide poole abi saamiseks liiga hilja, alles siis, kui juba enamasti ebavajalik sekkumine on mitmeid päevi tagasi toimunud.

Aga ema ju ei ole

Eesti Metsloomaühing saab päevas kümneid teateid linnupoegadest, kes linnapildis üksi kisavad. Kisavad nad loomulikult seetõttu, et nad ootavad vanemaid, kes neid toitma tuleksid. Tavapärane soovitus on võimalikult kaugelt mitme tunni vältel jälgida, kas vanemad linnupoega toidavad. Siinkohal on oluline jälgida iga sekund, kuna linnuvanemate töö on kiire ja ruttu on vaja uut palukest jahtima minna. Kahjuks juhtub paljude teadete puhul see, et inimene on hoolimata soovitustele juba linnupoja tuppa viinud ja väidab veendunult, et väljas oodates tibu hukkub või saab kasside ja röövlindude kõhutäieks ning keeldub juhendeid järgimast. 

Õnneks suudavad vabatahtlikud enamasti piisavalt veenvad olla ja linnulaps saab oma vanemate juurde tagasi toimetatud.

Kahjuks on aga käimasoleva tipphooaja jooksul jõudnud ühinguni mitmeid looma- ja linnulapsi, kellest teavitatakse alles siis, kui nende tervislik seisund on halvenenud ja seni nende kõigi puhul kahjuks pöördumatult. „Kuuleme kahjuks liigagi tihti lauset: „Leidsin ta ca nädal aega tagasi,“ sellele järgneb enamasti: „Ta pole eriti söönud ja jääb järjest nõrgemaks!” Peamiseks põhjuseks siin on sageli täiesti vale menüü  ja ühendust võetakse meiega siis, kui keegi juba suremas on. 

Üle antakse loom või lind sageli sooviga ta pärast ikka oma kodu lähistele tagasi saada. Ja siis imestatakse, et: „Oi kas tõesti ta suri ära? Te ei saanudki aidata?“ räägib MTÜ Eesti Metsloomaühingu juhatuse liige Virge Võsujalg (pildil).

Inimese rumalusest kaotatud elud

Kahjuks ei saanud kogenud vabatahtlik aidata viite oravapoega, kelle inimene mitu päeva enne meie poole pöördumist oli leidnud ja enda juures hoidnud. Oravapojad olid vabatahtliku hinnangul ilmselt juba leidmise hetkel vedelikupuuduses, aga kuna nad ka järgnevatel päevadel ei saanud piisavas koguses turgutavaid vedelikke ega ka vajalikku spetsiaalset piimasegu, jõudsid nad hoiukodusse äärmiselt kehvas seisus. Üks oravapoeg oli inimeste käes surnud, mis ajendas neid ka abi otsima. „Rohkelt parasiite täis oravapojad ei hoidnud hoolimata oma täitsa arvestatavast vanusest kehasoojust ega olnud enam võimelised toitu omastama. Nad surid ükshaaval järgnevatel päevadel hoolimata tihedast hoolest ja turgutamisest. See annab omakorda vabatahtlikule, kes on niigi tipphooajast tingituna ööd ja päevad lutitamise ja ravimisega ametis, tugeva hoobi. Sellised iseteadlikud teavitajad ja äärmuslikud juhtumid võivad viia kiiresti läbipõlemiseni.“ tõdeb Võsujalg.

Umbes samal ajal jõudsid Virge enda juurde kakupojad, kelle inimene kuu aega enne ühendust võtmist metsateelt üles korjas ja koju viis. Kodukaku tibud leiti tibatillukestena, terve selle aja, mis nad inimese käes olid, sõid nad kanafileed. „Kanafileest ei omasta röövlind vajalikku, et tema luud ja lihased saaksid korralikult areneda. Vaja on ka karva ja luid, mida ema püütud saak neile annab, et tagada korrapärane luude ja lihaste areng. Ka meie hoiukodus tagame neile alati liigiomase menüü,“ kõneleb Virge.

Kui ühel päeval kakupojad enam jalgu alla ei võtnud, üks ei hoidnud peadki, võeti alles ühendust. Hoiukodusse jõudsid nad äärmiselt kehvas seisus, valesti ning alaarenenud lihastiku ja luustikuga. Ühel neist oli juba sisikond roiskumas ja organid alla andnud, tema kurgust sai välja tõmmata vaid roiskunud kanafilee jääke. Üsna pea ta suri. Teine kakupoeg sai peale pikemat turgutamist, toitmist ja taastusravi küll tiivad toimima, aga tema jalad olid niivõrd valesti arenenud, et tagasi pöörata ei saanud enam midagi ka parema tahtmise juures. Väike kakupoeg tuli eutaneerida. 

„Äärmiselt kurb on, et inimesed, kes leiavad looma või linnulapse, seavad enda tahtmise esikohale. Metslooma kasvatamine on suur vastutus, ta kuulub loodusesse ja just selle nimel me igapäevaselt töötamegi, et nad saaksid taas vabana elada. Alates tibatillukesest pöialpoisist või hiirepojast suure kaku või loomani, kõik nad vajavad teadmisi, liigiomast toitu ja vabastamisele eelnevat tööd, et nad looduses hakkama saaksid. Et nad ellu jääksid!“ paneb Virge inimestele südamele.

HEA TEADA

Kui leidsid linnu- või loomapoja

• Enne loodusesse sekkumist küsi nõu tedjamatelt helistades Eesti Metsloomaühingu numbrile 56322200 või saada juhtumi täpne asukoht koos fotoga Eesti Metsloomaühingu FB sõnumitesse või info@metsloom.ee
• Kui linnu- või loomapoeg ei ole silmnähtavalt vigastatud, veendu enne sekkumist võimalikult kaugelt jälgides, kas ehk on tema vanemad tema eest siiski hoolitsemas.
• Jänesepojad ja kitsetalled ei ole pidevalt oma emaga, ema käib neid päeva jooksul paaril korral toitmas ning läheb siis uuesti endale toitu otsima, jättes pojad peitu.
• Väikesed siili- ja oravapojad ei uita üksipäini ringi. Nad tulevad pesast välja üldjuhul siis, kui ema oma liiga kauaks ära jäänud ja nälg pesast välja ajab. Siiski, enne sekkumist suhtle spetsialistidega!
• Linnalinnud, kajakad ja varesed kasvatavad oma järglased samuti linnatänavatel ülesse. See, et autotee on lähistel või tegu on väga käidava kohaga, ei ole põhjus, et vanematelt laps ära võtta.