Valitsus valmistub nagu viimsepäevaks: tahetakse kõik hullud otsused mõne kuuga ära teha. Nagu ka ise ei usutaks, et see valitsus võiks pidada vastu järgmiste riigikogu valimisteni.

Algas see viimsepäevaks valmistumine kobarseaduse vastuvõtmisega detsembris, peatselt peale võimule saamist. Ühte maksumuudatuste paketti kirjutati sisse alkoholiaktsiisi tõus, sotsiaalmaksu vähendamisest loobumine, abikaasade ühise tulumaksudeklaratsiooni esitamise võimaluse tühistamine. Ja palju muud. Tuludeklaratsiooni muutmisest, tõsi küll, peale pikka vaidlemist opositsiooniga siiski loobuti. Ülejäänud osa maksumuudatuste paketist hääletati riigikogus aga kehtivaks.

Tasuta asju pole olemas

Teine kümneid tuhandeid inimesi ja miljoneid eurosid puudutav otsus on idee maakondade piires tasuta ühistranspordi kehtestamine. Seda ilma igasuguste rahaliste kalkulatsioonideta alates 1. jaanuarist 2018. Vähemalt nii kirjutati see koalitsioonilepingusse – kiirustades ja prioriteetsena.

Tasuta asju pole olemas! Selline “tasuta” ühistransport maksab ainuüksi Harjumaal – ilma Tallinnata – vähemalt 11,5 miljonit eurot. Nii kirjutas ka maavanem Ülle Rajasalu eelmises Harju Elus. Pigem tasuks mõelda omavalitsuste kaudu nende toetamisele, kes tõesti transportimisel abi vajavad, mitte ei külvaks raha ühtlaselt üle riigi. Iseküsimus on see, kas see ongi rahakülv ühiskonna hüvanguks või hoopis kindlas suunas liigutamine kellegi kaukasse, kes praeguse koalitsioonierakonna ühe juhtfiguurina kureerib ka transporti pealinnas. Sest just Tallinnast algas see tasuta ühistranspordi võidukäik.

Mis tuleb järgmisena? Kõigile toop õlut ja seapraad. Loomulikult tasuta. Veelkord – tasuta lõunaid ei ole olemas, pealinna raehärrad teavad seda sama hästi kui Naissaare vedurijuht Petka.

IRLi probleem

Kodakondsuspoliitika lõdvendamine, haridussüsteemis eesti keele nõude kaotamine vene õppekeelega koolides, isegi relvaeksami lubamine vene keeles – üks õige isamaalane ei saa aru, kuidas see kõik on võimalik Eesti vabariigis, vabariigi 100. sünnipäeva eelõhtul. Ja kuidas seesama Isamaa ja Res Publica Liit, kes veel Reformierakonnaga valitsusse kuuludes tahtis oma eestkõneleja Margus Tsahkna eestvõttel muutuda taas Isamaaliiduks, järsku sellise kannapöörde tegi ja asus teostama koos Keskerakonnaga poliitikat, millest ei saa aru, kui palju on nende eesmärkides populismi, kui palju Kremli kellade kaja ja kui palju nende endi mõtteid Eesti Vabariigi kodanikena Eesti elu edendamiseks. Paras popurrii.

Igal juhul on riigikogu saalist selgesti hoomatav, kui väga näeb peaminister vaeva ja teeb järelandmisi Moskva poole kiikavate erakonnakaaslaste paadishoidmiseks. Et viimase veerandsaja aasta jooksul – ehk kogu taasiseseisvumise aja – mõjutab Kremlist öeldu Eesti poliitikat, tuleb rohkem kirjutada selle arvele, et noorema põlve isamaalased eesotsas Margus Tsahknaga on oma isamaalise jala sirgu lasknud. Aga mis imestada – neil pole Mart Laari, Lauri Vahtre ja teiste vanade kampsunite karastust.

Ärimeestele numbrid kõrva

See, kuidas IRLi rahandusminister Sven Sester tahab ärimeestele kuuluvate autode numbrimärgid punaseks värvida, tundub “nii hea ideena”, et ainult isamaalaste ridadesse kuuluv olümpiavõitja Jaak Uudmäe suutis sotsiaalmeedias veel parema mõtte välja käia: ettevõtjatele tuleks kõrvadesse sälgud lõigata ja numbrid panna nagu vasikatele. Sest järsku mõni ärimees tuleb avalikus kohas autost välja ja keegi ei teagi, et ta ärimees on, jääb tähelepanuta. Sälgud kõrvas on aga igas asendis ja kaugele näha.

Üldisemalt on lõikav praeguse valitsuskoalitsiooni mõtteviis: mida edasipüüdlikum sa oled, seda rohkem tuleb sult ära võtta.

Reformierakonna juhina ei ole muidugi minu asi, kas IRLi juhtfiguurid võtavad ka oma lihtliikmete arvamust kuulda, aga üht tahaksin soovitada küll: nii suur eksperiment, nagu auto numbrite värvimine, väärib pilootprojekti. Ja idee autor Sven Sester võiks sellega alustada oma koduvallas, Harku vallas. Ja kui ta enda auto nädala pärast samasugusena – ilma liigsete kaunistusteta – koduväravast välja vurab, siis alles laiendada numbrite värvimist kogu Eestis. Mõeldes samas ka sellele, et tõsistel tegijatel – olgu siin nimetatud vaid näiteks ABB, Merko Ehitus, riigifirmadest Eesti Energia – firmaautod kannavad kõik oma firmade tunnuskirju. Milleks siis juhtidel veel kõrvu sälkuda!?

Kas valgus on kustunud?

Üldisemalt on lõikav praeguse valitsuskoalitsiooni mõtteviis: mida edasipüüdlikum sa oled, seda rohkem tuleb sult ära võtta. Olgu see siis eduka inimese ausa tööga välja teenitud vanaduspensionist, tulumaksuna hea arsti palgast või kas või trahvina – ikka peab edasipürgija maksma rohkem kui teised.

Senise Eesti eduloo alus on olnud aga see, et kõiki maksustatakse võrdselt ja nii minimaalselt kui võimalik. Inimeste kindlus ja teadmine selgest ning läbipaistvast maksusüsteemist tegi ka riigi tugevaks, lubas meil jõuda edukaks väikeriigiks, meelitada siia välisinvestoreid ja tippspetsialiste. Mis omakorda tõesti on andnud ka võimaluse praegusel koalitsioonil riigi majanduse ning rahakotiga eksperimenteerida.

Aga kaua? Tunnustatud finantsanalüütik Erkki Raasuke juba ütles, et kui valitsus viib ellu kõik plaanitavad muutused finants- ja pangandussektoris, siis Eestisse meil enam tõsiseid välisinvesteeringuid oodata ei ole. Aga kui pole kõrgepalgalisi töökoht, pole valitsusel enam ka kelleltki maksu võtta…

Oktoobris on kohalikud valimised. Need annavad uue valitsuse senitehtust esimese indikatsiooni. Jääb loota, et tunneli lõpus pole tänane valitsus tuld päris ära kustutanud.