Viikingite talvetrall tuleb taas (0)
Article title
Vibulaskjad seavad end viikingiküla kindluse juures võistluseks valmis.

23.–26. veebruaril toimub Viikingite külas järjekordne viikingifestival, mille programmis on nii mõõgavõitlusi, kõiksugu mõõduvõtmisi, kuid ka mitmeid harivaid loenguid viikingiajast.

„Festivali eesmärgiks on populariseerida Eesti viikingiaega ja tuua selle juurde rohkem noori, luua suuremat kogukonda, kes on teemast huvitatud,“ räägib Viikingite küla asutaja ja juht Steve Hindrekson.

Oodatud on kõik huvilised

„Kogeme festivalil enda ajaloo kõige eepilisemat aega ning uurime ja kuuleme loenguid, kuidas elasid, kuidas võitlesid meie esiisad. Paneme selga viikingiaja rõivad, joome joogisarvedest,“ täiendab teda viikingite talvetralli üks korraldajaid Jürgen Sisask.

Tema sõnul on oodatud nii tõsised huvilised kui ka seda maailma alles avastavad inimesed ning rõivaid saab väikse raha eest laenutada ka kohapeal. Hindreksoni sõnul satub Viikingite külla tulija nagu teise maailma.

„Satud viikingite hulka, aga mitte selliste, kes tahaksid sind kohe ära röövida ja orjastada, vaid saad rahulikult viikingite vahel kõndida ja selle maailmaga tutvuda, kogeda teistsuguseid inimesi ja keskkonda. Ainuüksi riiete selgapanemisega muutub inimeste olek. Linane särk alla, viikingikapuuts pähe, lambanahk ümber ja sõlega eest kinni,“ muigab 30 km Tallinnast Tartu poole Saulasse, Pirita jõe äärde viikingiküla üles ehitanud mees.

Ürituse päevapilet on vaid 10 eurot ja vibuturniir on algajasõbralik – ei pea olema spetsialist. Ning taksoga saab kohale 15 euroga, kui hästi läheb.

Tuleb nii võitlust kui tarkust

Vibulaskmisturniiril on lausa seitse etappi, nt rasketes situatsioonides ja läbi lukuaugu laskmine, tornist alla visatud kartulikoti tabamine, silmad kinni laskmine, ühe käe ja jalaga laskmine jpm. Lisaks veel laste versioonid.

Viikingite küla pealik Steve Hindrekson (paremal) ja ajaloolane Ragnar Saage on ürituse õnnestusmise üle keskuse suures saalis rõõmsad. 

Mõõgavõitluses on kaks kategooriat. „Eestis harrastatakse ida stiili, kus lüüakse täie jõuga, aga nüüd teeme skandinaavia stiilis ka, mille puhul kantakse ainult ühekäekinnast ja mõõka, kõik löögid on pidurdatud, võidab see, kes vastast teraga ainult puudutab,“ selgitab Sisask.

„See on kontaktsport ja sinikad on loomulikud, ikka juhtub küüne kaotamist või hamba murdumist, mis sageli tekib ebapädevast varustusest. Aga võrreldes poksiga on see kõvasti ohutum,“ naerab Sisask, kes ka ise viikingivõitlust harrastab.

Pealikute mõõduvõtul, kus klubide juhid selgitavad välja, kes on pealikute pealik, on tähtsad nii meelelahutuslikud ülesanded kui jõud, täpsus, osavus, vastupidavus ja teadmised. Näiteks tuleb torkeodaga läbi 5 cm augu lüüa – 2 m pikkuse odaga pole see nii lihtne, või heita puupakk üle pea võimalikult kaugele või visata kirvega märki.

Meie noortele vaja lugusid oma esiisadest, mis kanduvad põlvest põlve edasi. See on meie rahvuse ja identiteedi üks alustaladest.

Sel aastal esineb loengutega veelgi rohkem autoriteete, kellest peaaegu kõigil on ajaloos doktorikraad. Näiteks kõneleb Ivar Leimus viikingiaaretest, Indrek Jets viikingimustritest Eesti sõjameeste artribuutikal, Riina Rammo viikingiaja naiste riietest, Ragnar Saage ja Edward Puciriuss kullast ja hõbedast rauaaja relvadel, Jüri Peets Salme laevamatuse mõõkadest, Mati Mandel muistestest kalmetest leitud relvadest.

Hindrekson tõstis esile Mikko Moilaneni (Phd) Soomest, kes sai valmis Salme kalme kõige vägevama mõõga replika, mille ta kaasa toob ja Viikingite külla jätab, lisaks valmib veel kaks mõõka. „Kui saame valmis „Ajaloo tunneli“, siis paneme need sinna välja ja siis on meil kõige vingemate mõõkade koopiad siin eksponeeritud,“ näeb Viikingite küla juht juba tulevikku ette. Loomulikult saab kuulata ka Moilaneni loenguid.

Jürgen Sisaski sõnul tulevad Soomest kohale erinevad mõõgaklubid – kui meeldib, tulevad järgmisel aastal suurema pundiga; Lätist tuleb esinema viikingimuusikat viljelev ansambel Skandi. „Aga üritus on nüüd rohkem suunatud väljapoole, mitte ainult klubidele, vaid kõikidele viikingiaja huvilistele,“ lisab Sisask. Lisainfot leiab veebist viikingifestival.ee.

Noortele tuleb juuri tutvustada

Hindreksoni sõnul on oluline tutvustada meie viikingiajalugu noortele. „Meie kunagised vaenlased on pidanud meid viikingiteks ja on seda ise maininud mitmetes saagades ja kroonikates. Meie noortele vaja lugusid oma esiisadest, mis kanduvad põlvest põlve edasi. See on meie rahvuse ja identiteedi üks alustaladest. Kui me vaikime, siis kaovad meie juured,“ mõtiskleb viikingiküla pealik.

Hindreksoni sõnul on viikingiküla nagu Tallinna linn, mis kunagi valmis ei saa. „Meie kliima tõttu tuleb puidust, roost ja laastust ehitisi pidevalt parandada – oleks siis veel kivist. Sellepärast pole selle aja ehitistest meil eriti midagi säilinud, aga meie soov on ka laieneda,“ kõneleb Hindrekson.

Nii on plaanis näiteks ehitada linnusesse „pealiku kamber“, mis on läbi kahe korruse, esimesel on sepikoda, teisest avaneb üle kogu küla panoraamvaade. Vaatamata pidevatele väljakutsetele, on Eestis ainulaadne muinasmaailm.

Viikingikülas on tulemas palju põnevat

Viikingikülas toimub lisaks talvelaagrile tavaliselt veel kaks turniiri, kevadel ja sügisel. Lastele korraldatakse suvel viikingilaagreid, kus muu hulgas saab mööda Pirita jõge laevaga sõita ja aaret otsida, õppida sõudmist ja saada seda viikingitunnet. Pirita jõe äärest on leitud mitu viikingiaegset aaret, sh Kose suur hõbeaare.

Juuli algul toimub aga Barbar Feast, mis on Eesti suuremaid viikingiroki festivale. Läbirääkimised käivad Hindreksoni sõnul režissööri, stsenaristi ja lavavõitluse koreograafi Kaire Russiga, et luua Eesti viikingiaega käsitlev suveetendus. Võimalik, et etenduses tegutseb Eestis poisipõlves orjaks olnud hilisem Norra kuningas Olaf Tryggvason ja nõidsõdalane Raudi.

Fotod Viikingite küla 

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.