Venemaa süüdistusi ja jutupunkte nii Balti riikides kui Ukrainas analüüsinud Läti Ülikooli kaasprofessor Sergii Pakhomenko ja Mariupoli Riikliku Ülikooli (Ukraina) professor Irina Gridina leiavad, et Vene ajaloolised narratiivid infosõjas on sarnased – ja Ukrainas kasutati neid ettekäändena „erioperatsiooniks“.
„Putini režiimi sise- ja välispoliitikal on üks strateegiline eesmärk: taastada Venemaa staatus „suurriigina“ ja kätte maksta nn külma sõja kaotuse eest. See määrab režiimi suhtumise nn lähivälismaa, sh Balti riikide suhtes – tuleb taastada kontroll,“ ütlevad teadlased.
Geopoliitilisi nõudmisi põhjendatakse „ajalooliselt õigustatud huvidega“ ja üritatakse neid läbimõeldud propaganda kaudu legitimiseerida.
Üks peamisi Vene ajaloolisi narratiive on uurijate sõnul „pidev oht väljastpoolt“ ehk nn ümberpiiratud kindluse sündroom, mida seostatakse ELi ja NATOga ehk kollektiivselt Läänega.
„Ühelt poolt kujutatakse Balti riike vaenlasena, sest nad kuuluvad NATOsse. Teiselt poolt käsitleb Venemaa Baltikumi kui „privilegeeritud huvide tsooni“, millest tulenevalt tehakse kõik, et näidata, et see piirkond kuulub neile. See on suletud ring,“ selgitas prof. Sergii Pakhomenko oktoobri lõpus Vilniuses toimunud Leedu riikluse konverentsil uuringu tulemustest rääkides.
Vene propaganda klassikalised võtted
Teadlaste arvates on Vene propagandal, mis on üks relv uuema aja hübriidsõjas, neli komponenti: süžeeliin (etteantud teemad, millest räägitakse), (uudise või selle esitaja) aktiivne seisukoht, eskaleeruv dünaamika (läheb üha enam üle võlli) ja (uudise või selle esitaja) emotsionaalne seisund (tunded võimendavad sõnumit).
Pakhomenko sõnul on Vene propaganda klassikalised võtted Baltikumi süüdistamine „natsismi ülistamises“ ja venekeelse elanikkonna „õiguste rikkumises“.
Näiteks kirjutab Vene propagandakanal Baltnews uudiseid pealkirjaga: „Teisi kangelasi neil pole. Natside ülistamisel on Baltikumis sügavad juured“, või „Venemaa kutsus Lätit üles lõpetama venelaste diskrimineerimine“, näidates, et siin toimub justkui pidevalt venelaste kiusamine ja natside ülistamisel pole piire.
Kuna Leedus on venelasi protsentuaalselt (6%) vähem kui Eestis (25%) või Lätis (27%), siis on „natsismi ülistamise“ retoorika siin suurem kui mujal Baltikumis, sest venelaste diskrimineerimise jutt ei toimi nii hästi. Leedu on teadlaste sõnul Balti riikide seast välja valitud kui peamine propagandarünnaku sihtmärk ja pälvib enim agressiivset retoorikat.
Äraspidised ja eksitavad pealkirjad
Uurijad käsitlesid peamisi propagandakanalid nagu Sputnik International, mis on Russia Today allasutus, ja rubaltic.ru (BaltNews), mis mõlemad peaks nüüd olema Balti riikides keelatud. Peamine sihtgrupp on Baltikumis elavad venekeelsed inimesed, aga ka Vene ühiskonna arvamuse kujundamine. Teadlased analüüsisid Vene propagandakanaleid Ukraina sõja algusest tänavu 24. veebruarist kuni 21. oktoobrini.
Rubaltic.ru peamised tunnused on teadlaste sõnul kriiskavad ja tendentslikud pealkirjad ning mitteformaalne, isegi räpane keelekasutus, sh släng ja roppused. Näiteks pealkirjad nagu „Tänavavalgustuse puudumine hävitab Eesti linnu“ või „Läti KOVid ei suuda ise ärakülmunud inimesi aidata“.
Sputnik keskendub nende hinnangul halvustavale kriitikale kõige suhtes, mida teevad Balti riigid ja laiemalt ELi riigid. Näiteks pealkirjad: „ELi kehvikud unistavad salaja kommunismist – Leedu neist esimeste seas“ (13.10.22) või „Riigiduuma saadik nimetas peamise sihina Leedu iseseisvuse äramuutmist“ (08.06.22).
„Info, mis diskrediteerib Balti riikide poliitikat, sõelutakse välja statistikast, sotsioloogilistest uuringutest ja poliitikute väljaütlemistest,“ selgitas prof. Pakhomenko. See tuletab kohe meelde isa-poega Helmesid, kelle nö reljeefseid väljaütlemisi on Vene propaganda korduvalt enda vankri ette rakendanud, viimati oli vesi nende veskile Mart Helme Eesti venekeelsetele elanikele suunatud jutt, et EKRE polevat ei Venemaa ega Ukraina, vaid rahu poolt.
Leedu on eriliselt hambus
Vene propaganda peamised jutupunktid läbi Ukraina sõja prisma olid: natsismi ülistamine, nõukogude sõdurite monumentide rüvetamine ja lõhkumine, Leedu kui „kunstlik riik“, „majanduslik katastroof“ Leedus; hiljem lisandus ka Ukraina ja ukraina põgenike ebaproportsionaalselt suur abistamine, mistõttu kohalikud elanikud kannatavad. Seda iseloomustab Sputniku pealkiri (10.03.22): „Kõik venevastase rinde jaoks. Leedu elanikel tuleb Ukraina toetamise eest kallilt maksta“.
Uuringus toovad teadlased välja ka Venemaa välisministeeriumi augustikuise raporti: „Vilnius on asunud avalikult Teise maailmasõja võltsimise ja fašistidega koostoo tegijate rahvuskangelastena ülistamise teele, mis on vastuolus Nürnbergi tribunali järeldustega. Võimude pingutused on suunatud ametlikult fašistide toetajate, nn metsavendade kuritegude õigustamisele. Käesoleval aastal täiendab seda venelaste ja kõige veneliku vihkamise peale surumine, sh monumendid nõukogude sõduritele, kes hukkusid Leedut fašismist vabastades.“
Landsbergist hüütakse „nukujuhiks“, Kisa Vorobyaninoviks, Karabas Barabaseks ja Vanaisaks – see olla Sputniku versiooni järgi ta KGB agendinimi.
Loomulikult tsiteerivad Vene propagandakanalit raportit mõnuga. Näiteks vaid üks paljudest Sputniku pealkirjadest (06.10.22): „Totaalne võit: Leedu võitleb monumentidega ja „võidab“.“ Lisandub ka süüdistamine läbi võigaste pealkirjade juutide genotsiidis osalemises: „Nad tapsid naabreid ja sõpru raha pärast: tõde juutide genotsiidi kohta varjatakse endiselt“ (rubalt.ru).
„Me näeme, kuidas sama narratiiv kordub nii Baltikumis kui Ukrainas. Ukrainat süüdistati natsismis, mistõttu tuleb see „denatsifitseerida“, ja see toodi ka agressiooni põhjuseks, Ukraina valitsust süüdistatakse Venemaa suhtes vaenulikus, Venemaad tühistavas poliitikas. Paralleelid on hirmutavad,“ ütles prof. Pakhomenko.
Sarnane narratiiv tekitab ohutunnet
Kõik see tekitab teadlastes ohutunnet, sest süüdistused on kohati üks-ühele sarnased. Isegi pealkirjad on sarnased – eriti käib see Leedu kohta, mida nagu Ukrainatki, nimetatakse „kunstlikuks riigiks“, mis võlgneb oma olemasolu Venemaale ja Valgevenemaale. Seda ilmsetavad pealkirjad nagu „Leedu unustab, kes neile Vilniuse andis“ ja „Vene impeeriumiga ühinemine oli baltlastele loto võidupilet“.
Leedus rõhub propaganda veel riigi „majanduslikule katastroofile“ tänu kõrgetele elektri- ja gaasihindadele, mainimata muidugi, et Venemaa ise kutsus selle esile. Toonitatakse rekordilist inflatsiooni ELi riikide seas ja Sputniku pealkirjas (27.09) öeldakse: „Kas aeg osta buržuikad? Gaas ja bensiin muutuvad Leedu rahva jaoks luksuskaupadeks.“
Seejuures öeldakse, et „kriisi“ süvendab tohutu suur abi Ukrainale ja sõjapõgenikele, keda „ei saa panna traataia taha telkidesse nagu süürlasi või iraaklasi“. Sama käib ka Eesti ja Läti kohta.
Uus jutupunkt – Leedus sünnib totalitaarne riik
Leedu 90ndate aastate alguse juhi, rahvuskonservatiivi Vytautas Landsbergise 90. juubeliks tänavu on tekitatud veel eraldi narratiiv – jutt Landsbergise „noortest käsilastest“, kes olevat võimu haaranud kõikidel tasanditel: seadusandlikul, täidesaatval, juriidilisel, informatsioonilisel, ja kes tahtvat ehitada totalitaarse riigi.
Landsbergist hüütakse „nukujuhiks“, Kisa Vorobyaninoviks (Ilfi ja Petrovi romaani „Kaksteist tooli“ vastikuvõitu tegelane), Karabas Barabaseks ja Vanaisaks – see olla Sputniku versiooni järgi ta KGB agendinimi. Muidugi on see kõik üks suur jamps, mida süstemaatiliselt venelastele ette söödetakse.
Kokkuvõttes jõuavad teadlased järeldusele, et Venemaa tõlgendab ajalugu justkui kõverpeeglisse vaadates. Sealt peegeldub omaenda kurb reaalsus ja kuriteod (sh natsism, paralleel Hitleri ja Putini vahel), aga see kõverpilt pööratakse läbimõeldud propagandistlike meetoditega nn vaenulike naaberriikide vastu. Teadlased toonitavad, et ajalooteadus on Venemaal subjektiivne, sest Putin on kehtestanud end oma strateegilistest huvidest lähtuvalt Vene „peaajaloolasena“ ja teistmoodi tõlgendustele ruumi ei ole.
