Nüüd juba üle aasta tagasi suundusid Eesti koolid distantsõppele. Millise mõju on see jätnud õpitulemustele ja tulevasele õppekorraldusele, selgitab välja aeg. Kuigi pikalt kestev kaugõpe ei ole meelepärane nii õpilastele kui ka õpetajatele, saab sellestki eduelamusi.

Kui võrrelda eelmise aasta distantsõpet praegusega, siis kõige suurem muutus on vahest selles, kui palju me oleme hakanud veebitunde tegema. Eelmisel kevadel oli kaugõppe kogemust vähe ning õppetöö selle võrra ehk rohkem häiritud.

Õpetajatel (sh minul) polnud kogemust veebitundide pidamisega ning seetõttu valitses teatav kohmetus. Kuigi kool tegi varakult ja kiiresti valmis distantsõppe korralduse, triivisime seni avastamata vetes.

Distantsõppes on aga iga õpetaja justkui tagasi esimeses tööaastas, kus ühe õppetunni ette valmistamiseks võib kuluda kordades rohkem aega.

Nüüdseks on olemas kui mitte kõigil, siis vähemalt peaaegu kõigil õpilastel ka veebikaamerad ja arvutid, mida läheb õppetöös osalemiseks vaja. Kool on siin pannud ka oma õla alla: oleme laenutanud soovijatele välja kõik sülearvutid, mis maja pealt võtta olid. On arusaadav, et mitme lapsega peredes pole igale koolilapsele (süle)arvuti soetamine mõeldav.

Distantsõppe korraldus on paika loksunud ning loodetavasti jäävad lüngad õpilaste teadmistes proportsioonis vaadatuna väiksemaks kui eelmisel kevadel. Distantsõpe on olnud huvitav kogemus ning jõudsalt kasvanud digipädevus ei jookse kellelgi mööda külge alla. Kui sai öeldud, et lüngad õpilaste teadmistes ja oskustes ei jää sel aastal nii suureks kui võib-olla eelmisel kevadel, siis sellel on ka teatav hind.

Peamisena võiks esile tõsta kolme tõsiasja: 1) õpetajate töökoormus on kasvanud; 2) nii õpilaste kui ka õpetajate liigne ekraaniaeg on tervist kahjustav; 3) pika isoleerituse tõttu kannatab vaimne tervis.

Õpetajate töökoormus

Õpetajate töökoormuse kohta saab tuua lihtsa näite. Suur osa õpetajatest valmistavad ette iseseisva tööga tunni, mille ajal on nad kättesaadavad ka videokõne teel, et toetada õpilasi, kes seda vajavad. Sisuliselt annab õpetaja sel juhul ühe tunni asemel kaks tundi. Ühe neile, kes tuge ei vaja; teise neile, kes seda vajavad.

Tundide ettevalmistamine ja ülesannete õppeinfosüsteemi sissekandmine võtab aega tunduvalt rohkem kui kontaktõppes. Aastaid töötanud õpetaja saab kontakttundi anda küllaltki lihtsalt: õppematerjali ja kogemusi on varasemate aastatega kogunenud piisavalt.

Distantsõppes on aga iga õpetaja justkui tagasi esimeses tööaastas, kus ühe õppetunni ette valmistamiseks võib kuluda mitu korda rohkem aega.

Olen kolleegidelt kuulnud, kuidas nad töötavad 12–16 tundi, sest õpilastele antud tööd vajavad tagasisidet, veebitunnid andmist ning tunnid planeerimist. Kuigi digivahendid säästavad enamasti aega, on näiteks pabertööde parandamine tunduvalt vähem aega nõudev kui Google’i tekstifailide läbi töötamine. Teisalt annab nii mõnigi õpilase hästi tehtud distantstöö õpetajale lisalaengu, mida sel keerulisel ajal kõigile tarvis on.

Mõju vaimsele tervisele

Teine tundlik teema on ekraaniaeg. Ühest küljest on viis tundi ühe koha peal ekraani taga istuda tervisele kahjulik. Teisalt soovime võimalikult palju imiteerida kontaktõpet ja kindlustada, et õppetöö oleks efektiivne. Efektiivne õpetamine tähendab suurel osal juhtudest ka näost-näkku suhtlust. Eks iga õpetaja peab leidma kuldse kesktee iseseisva töö ja veebitundide vahel.

Kiili Gümnaasium on andnud praegu selles osas õpetajatele suhteliselt vabad käed, siiski peab teatud miinimumarv tunde paljudes õppeainetes olema tehtud veebitunnina.

Paratamatult tekitab distantsõppest tingitud eraldatus üksioleku tunnet. On teada, et distantsõpe on mõjunud noorte vaimsele tervisele ja motivatsioonile halvasti. Võib-olla aitab postmargisuurune klassikaaslane ja õpetaja arvutiekraanil ehk natukenegi koolitunni melu koju tuua. Teisalt on õpilasi, kes on mingil hetkel järje käest lasknud ning nende õppimine seetõttu kannatab.

Eks see on ka meie kooli õpilaste puhul murekoht, et õpilasel on väga lihtne õpetaja jaoks “ära kaduda”. Nõustun Lauri Leesiga, kes ütles 21. märtsi intervjuus ERRile, et priimused saavad ka distantsõppe ajal kenasti hakkama, hätta jäävad just nõrgemad. Distantsõpe nõuab õpilaselt suuremat sisemist motivatsiooni, mida on seda raskem leida, kui pole teada, kas ja millal tagasi kooli saab.

Ühine tervisenädal

Kiili Gümnaasiumi sotsiaalainete, tehnoloogia- ja liikumisõpetuse õppetoolid korraldasid esimesel nädalal pärast kevadvaheaega ühiselt tervisenädala, mis suunas lapsi rohkem liikuma ja tervislikke eluviise järgima. Liikumine aitab teatavasti vähendada stressi, suurendab õpi- ja töövõimet ning pingetaluvust, mida läheb distantsõppe perioodil kindlasti vaja.

Soovitan kõigil pärast pikka koolipäeva värsket õhku hingata ja looduses liikuda. Tean omast käest, kui raske on pärast tööpäeva end uksest välja sundida, eriti kui olen juba kord end mugavalt diivanile sisse seadnud. Tasub aga end ületada, liikuda iga päev värskes õhus ning tunda sellest rõõmu. Nüüd on linnud ka tagasi jõudnud — miks mitte tirida oma telefoni Siutsu äpp ja linnuriiki (taas)avastada?

Ootame pikisilmi aega, mil tavapärane õppetöö jätkub. Üks on aga selge: ka tavapärases tingimustes kolib rohkem õppetööd internetti kui seni. Oleme eelnevatel aastatel korraldanud oma koolis iseseisva õppe päevi vanematele kooliastmetele. Nüüd teame, et selline õppekorraldus töötab küll, kui seda mõistlikult ja otstarbekalt rakendada.

Ent siililegi on selge, et veebitund tavalist koolitundi täiel määral ei asenda. Vähemalt mind pole veebitund siiani sama palju sütitanud kui n-ö päristund oma spontaansete arutelude ja küsimustega. Virtuaalne sünnipäevalaud pole päris pidu. Virtuaalne Tartu maraton ei paku seda elamust mis päris maraton. Samamoodi on veebitundide ja distantsõppega üldiselt.