Palju on räägitud sellest, et riigikokku pääsemiseks kehtestatud 5% künnise piirang erakondadele on ajale jalgu jäänud ja seda tuleks muuta. Ja arvatud, et kui annad hääle väikeparteile, läheb see tegelikult suurele. Kuidas süsteem päriselt toimib?

„Valimiskünnist mitte ületanud erakondade ja üksikkandidaatide hääli ei jagata teistele erakondadele,“ kinnitas riigi valimisteenistuse kommunikatsioonijuht Kristi Sobak Harju Elule. Ent teiselt poolt – nii ringkonnamandaatide kui kompensatsioonimandaatide jagamisel osalevad vaid need erakonnad, kes kogusid vähemalt 5% häältest. Teistele erakondadele antud hääled on selles mõttes kaotsi läinud.

Viimastel valimistel on need vasakpartei, parempoolsed, rohelised ja üksikkandidaadid, kellele kokku andis hääle 6,7% valimistel osalenud kodanikest. Seega jääb valimiskünnise tõttu riigikogus esindamata 40 416 valija arvamus. Päris raisus need hääled siiski pole: Eestis kehtestati hiljuti riigi toetus ka künnise alla jäänud erakondadele. Kui toetus oli 2–3%, maksab riik 30 000 eurot, kui 3–4%, siis 60 000 eurot, kui 4–5%, siis 100 000 eurot aastas.

Valimiste kolm etappi

Eestis selgitatakse riigikokku pääsenud välja kolmes etapis. Esiteks isikumandaadid, mille teenivad välja vaid suure häälesaagiga erakondade staarid. Selle alusel said seekord mandaadi üheksa kandidaati: Kaja Kallas, Mihhail Kõlvart, Kristen Michal, Urmas Paet, Urmas Klaas, Siim Kallas, Jüri Ratas, Hanno Pevkur ja Jürgen Ligi. Kogutud häälte arv kõikus 5797 (Jürgen Ligi) ja 31 816 (Kaja Kallas) vahel.

Teiseks ringkonnamandaadid, mille puhul mängib rolli erakonna kogutulemus ringkonnas (kui 5% künnis Eesti tasemel on ületatud). Erakond saab nii mitu mandaati, kui mitu korda ületab temale selles valimisringkonnas antud häälte arv lihtkvoodi. Valituks osutuvad nimekirjas eespool olevad kandidaadid, kellele antud häälte arv on vähemalt 10% lihtkvoodist. Selle alusel sai mandaadi 66 kandidaati. Kogutud häälte arv kõikus 822 (Maria Jufereva-Skuratovski) ja 6130 (Mart Helme) vahel.

Ja kolmandaks kurikuulsad kompensatsioonimandaadid, mis modifitseeritud d’Hondti jagajate meetodil künnise ületanud erakondadele juurde antakse. Selle alusel sai riigikokku 26 kandidaati, kelle häälesaak kõikus 466 (Andre Hanimägi) ja 2531 (Riina Sikkut) vahel. Mida rohkem on künnisealuseid hääli, seda ebaproportsionaalsemaks võib riigikogu koosseis muutuda. 2019. aasta valimiste eel kirjutas Siim Kallas Eesti Päevalehe arvamusloos: „Alla künnise parteidele antud hääled jaotatakse ümber nii, et valimiste võitja saab suurima portsu. Valija, kes andis oma hääle alla künnise parteile, peab teadma, et tema hääl läheb hoopis sellele erakonnale, keda ta ehk silmaotsaski ei salli.“ Otseselt ümberjaotamisega tegu ei ole, aga…

Erakondadele antud hääled ja kohtade arv riigikogus 2023. aasta valimistel

Võitja saab eelise

Tabelit uurides paistab esmapilgul kummaline anomaalia: viimasena riigikokku pääsenud Isamaa sai kolm isiku ja ringkonnamandaati, aga sellele lisaks viis kompensatsioonimandaati, samas kui teisele kohale platseerunud EKRE sai 14 mandaadile lisaks vaid kolm. Kui aga erakondadele antud häälte ja riigikogu kohtade protsente lähemalt uurida, võib näha, et kompensatsioonimandaatide mehhanism toimib selliselt, et teeb künnise ületanud erakondade lõpliku kohtade arvu vastavamaks neile antud häälte koguprotsendile.

Seetõttu on 8,2% häältest saanud Isamaal 7,9% riigikogu kohtadest, muidu olnuks vaid 3%. Ja EKRE sai nii vähe juurde sellepärast, et nende häälesaak oli 16,1% ja kolm kompensatsioonimandaati aitas neid isegi kõrgemale, neil on nüüd 16,8% riigikogu kohtadest. Siiski annab see meetod selge eelise kõige tugevamale. Reformierakond sai lisaks 30 isiku- ja ringkonnamandaadile juurde seitse kompensatsioonimandaati. Kuigi nende poolt hääletas 31,2% valijaist, tõstsid kompensatsioonimandaadid nende riigikogu kohtades osakaalu 36,6% peale, samas kui teistel pole kompensatsioonist tekkinud tõus kaugeltki nii suur.

Kui 5% künnis 90ndatel kehtestati, oli selle eesmärgiks toimivam riigikogu: liiga palju erinevaid erakondi ja üksikkandidaate muudab parlamendi töö keeruliseks. „Minu seisukoht on muutunud aina kindlamaks: asjaolud, mille tõttu künnis kunagi kehtestati, on kadunud. Kehtiv künnis toodab jätkuvat ebaõiglust,“ ütles erakondade rahastamise järelevalve komisjon aseesimees Kaarel Tarand.

Kas valimisringkondi suurendada?

Tarandi sõnul ei kaotaks 5% künnise tühistamine üksi veel kogu ebaõiglust, sest eksisteerib veel ka varjatud künnis, mis tuleneb valimisringkondade ebavõrdsest suurusest. „Ringkonnas nr 4 on vaja isikumandaadiks saada 100/16 ehk 6,25% kõigist antud häältest, Lääne- Viru ringkonnas aga 100/5 ehk 20% häältest, mis otsustavalt vähendab just väiksemate erakondade või siis üksikkandidaatide võimalusi väiksemates ringkondades,“ selgitas Tarand.

Varjatud künnise kaotamiseks peaks tema hinnangul ringkonnad ümber joonistama, näiteks jagama Eesti 12 asemel neljaks valimisringkonnaks: Tallinn (31 mandaati), Põhja- Eesti (Harju-, Raplamaa ja mõlemad Virud, 27), Lääne- Eesti (Läänemaa ja saared, Pärnu-, Viljandi- ja Järvamaa, 20) ja Kagu-Eesti (Tartu, Tartu- Jõgevamaa, Valga-Võru-Põlva, 23).

Tarandi sõnul ei kaota 5% künnise tühistamine üksi veel kogu ebaõiglust, sest eksisteerib veel ka varjatud künnis, mis tulenebvalimisringkondade ebavõrdsest suurusest.

Riski, et suurte ringkondade puhul valivad kõik ainult esinumbrit, kahandaks Tarandi arvates see, kui ringkonnamandaatide saamisel on lisaks praegu kehtivale häälte hulga järgi ümberjärjestamisele ka mingi alampiir, millest vähem hääli saanutele mandaate ei jagata. Need hääled läheksid siis üleriigiliste kompensatsioonimandaatide potti.

„Siis peaksid erakonnad, kes tahavad ringkonnast mitut mandaati, hoolitsema ise ka mitmele kampaania tegemise eest. Mingil määral on see Harjumaal juba läbi mängitud, sinna pannakse ikka kandideerima mitu staari, mitte ei püüta ühe kiiluvees vedada vähetuntuid kaasa,“ ütles Tarand. Selle vastu aitaks ka see, kui kaotada ära poliitikute mitmel toolil istumise võimalus.

Suurringkonnad võivad praegusest oluliselt paremini tekitada vastukaalu Tallinna-kesksusele. Veel üks varjatud künnis on kautsjoni nõue. Õiguskantsler Ülle Madise kirjutas juba 2019. aasta ülevaates, et kuivõrd iga kandidaadi eest tuleb tasuda kautsjon kuutasu alammäära ulatuses, mida valimiskünnise alla jäämise korral erakonnale (ja üksikkandidaadile) ei tagastata, kaasneb sellega riigikogus esindamata (ja riigieelarvelise toetuseta) ja väiksematele erakondadele arvestatav majanduslik risk. „See tekitab valimiste eel ebavõrdse olukorra ja võib seetõttu kahandada väiksemate ja uute erakondade soovi valimistel kandideerida,“ sedastas õiguskantsler, soovitades riigikogul kaaluda, kas selline kautsjoninõue on põhjendatud.

Valimiskünnised maailmas

• Euroopa Nõukogu parlamentaarne assamblee soovitab maksimaalselt 3% valimiskünnist.
• Poola Sejmi, Leedu Seimase, Uus-Meremaa esindajatekoja ja Saksamaa Bundestagi valimistel kehtib 5% valimiskünnis nagu Eestiski.
• Saksamaal ja Uus-Meremaal aga ei kehti valimiskünnis, kui erakond saab vastavalt 3 või 1 isikumandaati. Poolas ja Saksamaal ei kehti künnis rahvusvähemustele.
• Portugalis, Soomes ja Hollandis pole valimiskünnist, kuid on proportsionaalse esindatuse süsteem, mis Hollandi puhul teeb valimiskünniseks umbes 0,67% häältest.
• Iisraeli Knesseti valimistel on künniseks 3,25%.
• Üks kõrgemaid valimiskünniseid on Türgis – 7% (varem 10%), sama ka Venemaal, Kasahstanis ja Gruusias.

Allikas Wikipedia