Kui riigikogu võttis sel suvel vastu haldusreformi seaduse, siis tegelikult algas sellega alles reformi esimene ja ettevalmistav etapp. See seadus pani paika kaks konkreetset põhimõtet – kohalikele omavalitsustele anti aega vabatahtlikuks ühinemiseks 2016. aasta lõpuni ja lubati, et vabatahtlikele ühinejatele maksab valitsus ühinemistoetust.
Nüüd, kus aastavahetus ja etteantud tähtaeg on kätte jõudnud, annavad uudised riigi eri nurkadest kinnitust, et pühadest hoolimata on enamuses omavalitsustes kõige kuumem aeg – edukaid ühinemisläbirääkimisi peavad 80% linnadest ja valdadest. Ülejäänud on kas juba liitunud, rahvaarvult piisavalt suured või ei osale läbirääkimistel.
Hoolimata kohe-kohe saabuvast vahefinišist ehk vabatahtliku ühinemise tähtaja lõppemisest, on oluline üle korrata, et sellega ei ole reform veel sugugi läbi. Kõik ühinemised jõustuvad tegelikult alles kohalike omavalitsuste valimistega 15. oktoobril 2017.
Milline näeks välja Eesti haldusjaotus tol oktoobripäeval, kui võtta aluseks praegune seis? Sel juhul oleks pärast 2017. aasta valimisi senise 213 omavalitsuse asemel Eestis umbes 75-80 linna ja valda, millest kolmandiku elanike arv ulatuks üle 11 000. Need arvud näitavad, milline on haldusreformi tegelik ulatus. Seetõttu pole ime, et paljude edulugude kõrval on ette tulnud vaidlusi, läbirääkimiste katkemisi, uuesti alustamisi ning ultimaatumeid. Nii mastaapse reformi puhul ei saa ette heita eestlaslikku ettevaatlikkust ja alalhoidlikku kaalumist.
Valitsus on reformi läbiviimiseks pakkunud omavalitsustele igakülgset tuge ning vajadusel vahendamist, et probleemid ja vaidlusküsimused saaksid kõiki pooli rahuldavalt lahendatud. Etteantud tähtaegadest, lubatud toetustest ja probleemide silumisest on ametis oleva valitsuse jaoks märksa olulisem reformi tegelik eesmärk ja sisu – Eesti inimeste elukeskkonna parendamine ning kohalike omavalitsuste võimekuse tõstmine.
Omavalitsustele suurem otsustusõigus
Valitsuse eesmärk on välja töötada jätkusuutlik omavalitsusmudel, kus riigi ja omavalitsuste õiguste ning kohustuste osas on sõlmitud selged kokkulepped. Me tahame suurendada kohalike omavalitsuste otsustusõigust ja võimekust pakkuda kvaliteetseid teenuseid kõikjal Eestis. Inimestel on õigus saada avalikke teenuseid sarnasel tasemel hoolimata elukohast, mistõttu vajavad üle vaatamist eelarvetulu jaotamise põhimõtted, et vahed erinevate linnade ja valdade võimalustes ei oleks liialt suured.
Sel juhul oleks pärast 2017. aasta valimisi senise 213 omavalitsuse asemel Eestis umbes 75-80 linna ja valda, millest kolmandiku elanike arv ulatuks üle 11 000.
Valitsusliidu aluspõhimõtetes on kokku lepitud, et omavalitsuste tulubaasi suurendamiseks tasandatakse kriisi ajal vähendatud kohalike omavalitsustele laekuva tulumaksu osa langust. Seetõttu eraldame omavalitsustele alates 2018. aastast igal aastal 30 miljonit lisa eurot. Lisaks on omavalitsuste tulubaasi täienduseks 2019. aasta riigi eelarvestrateegias ette nähtud veel 15 miljonit eurot ning 2020. aastal 25 miljonit eurot.
Valitsuse jaoks on oluline, et me suudaksime koostöös uute linnade ja valdadega välja töötada uue jätkusuutliku omavalitsusmudeli. Me vajame selget kokkulepet, kuidas jagunevad Eesti elu kujundamisel riigi ja omavalitsuste õigused ja kohustused, mille jaoks on vaja põhjalikult muuta seadusandliku baasi. Omavalitsuste finantsautonoomia täiendavaks suurendamiseks on mõistlik üle vaadata kohalike maksude kogumise võimalused.
Omavalitsuste rolli suurendamiseks on rahandusministeerium teinud ettepaneku anda neile õigus ja võimalus ise korraldada oma piirkonna arendustegevust ning ettevõtluskeskkonda. Samuti on soov laiendada omavalitsuste õigusi korrakaitse ülesannete täitmisel.
Bussiliiklus korda
Ja see pole veel kaugeltki kõik. Valitsusel on kavas koguda täiendavaid ettepanekuid, millised ülesanded võiks ja peaks kohalikule tasandile üle andma ning mida linnad ja vallad ise kõige enam ootavad ja vajavad, et oma elu paremini korraldada ja inimeste heaolu parandada. Praegu on kõige enam põhjust kaaluda sotsiaal- (nt asenduskodude ja -perede rahastamine, erihoolekandeteenuse korraldamine, puudega inimeste perioodilised toetused, sünnitoetuste väljamaksmine), tervishoiu- (esmatasandi tervishoid) ja hariduse (nt riigigümnaasiumite ja kutsekoolide ning õpilaste karjäärinõustamise üleandmine), aga ka pääste valdkonna ülesannete võimalikku üleandmist riigilt omavalitsustele.
Mitmed muudatused on ametisolev valitsus juba kokku leppinud. Näiteks 2018. aastast tõstame koolilõuna toetuse ühe euroni ning eraldame vastavad vahendid koos lisarahastusega (6 miljonit eurot aastas) kohalikele omavalitsustele. Samamoodi taastame kõigile 250-eurose matusetoetuse ning suuname vajalikud rahalised vahendid (4 miljonit eurot aastas) kohalikule tasandile.
Võin siinkohal kinnitada, et meie ühine otsus on maavalitsustest loobuda
Ajakirjanduses on juba palju kajastamist leidnud valitsusliidu kokkulepe, mille kohaselt antakse maakondliku ühistranspordi korraldus koos tänase dotatsiooni ja täiendavate vahenditega üle kohalikele ühistranspordikeskustele või kohalikele omavalitsustele. See tähendab, et haldusreformi läbiviimisega kaasnevad olulised muudatused ühistranspordi korraldamises. Haldusreformi tulemusena saavad kohalikud omavalitused ise määratleda oma vajadused nii konkreetse liinivõrgu kui ka regionaalse tõmbekeskusega seonduvalt.
Kui seni on korraldatud regionaalset bussiühistransporti maakonna halduspiire järgiva loogika kohaselt, siis peagi hakkab veokorraldus lähtuma rohkem sõidunõudlusest ja sel juhul oleks mõistlik ühistransporti korraldada ka maakonnaüleselt. Uus bussiteenuse korraldus peab vastama paremini reisijate huvidele, võimaldades tänaseid riiklikke dotatsioone efektiivsemalt kasutada.
Muidugi ei käivitu uus liinivõrk üleöö, ettevalmistust ja üleminekut uuendatud liiniteenindamise põhimõtetele kavandatakse järk-järgult. Valitsusliit on kokku leppinud, et me eraldame maakondliku ühistranspordi korraldamiseks alates 2018. aastast täiendavalt 21 miljonit eurot aastas.
Maavalitsused kaovad
Omaette küsimus, mis on viimased pool aastat laual olnud Kärdlast Põlvani ja Jõhvist Pärnuni, on maavalitsuste saatus. Võin siinkohal kinnitada, et meie ühine otsus on maavalitsustest loobuda ning viime nende ülesanded kohalike omavalitsuste endi ja nende ühisasutuste pädevusse. Maavalitsuste riikliku järelevalve funktsioonid antakse aga üle riigiametitele. See ei tähenda mingil juhul otsustusõiguse Tallinnasse koondamist, sest kandev roll jääb just kohaliku tasandi kanda. Ühtlasi oleme otsustanud ka osade riigiasutuste viimise maakondadesse.
Kõigist olulistest ja vajalikest muudatustest räägime juba edaspidi pikemalt ja põhjalikumalt – eeloleval aastavahetusel saab läbi alles haldusreformi esimene etapp ja palju on veel minna. Rõhutan veelkord, et valitsuse jaoks on statistilistest numbritest Eesti haldusjaotuses märksa olulisem haldusreformi sisu.
Lõpetuseks panen kõigile südamele, et kohalik elu algab inimese kodukohast, mitte Stenbocki majast või riigikogu hoonest. Valitsuse nimel soovin tunnustada kõiki omavalitsuste ühinemistel otseselt või kaudselt osalenud inimesi. Omavalitsustegelasi, omavalitsusliite, planeerijaid, läbirääkijaid, aga laiemalt ka kõiki aktiivselt kaasamõtlevaid kohalikke elanikke ja organisatsioone. Niivõrd suuri ja põhimõttelisi otsuseid saab ja tuleb alati langetada eeskätt kohapeal.
