Eelmise nädala kolme viimase päeva koroonastatistikasse ilmusid andmed, mis omajagu kõigutavad usku vaktsineerimisse. Reedest saadik oleme teada saanud, et uute nakatunute hulgas on umbes 80 protsenti neid, kes pole vaktsineeritud, ja 20 protsenti ehk viiendik neid, kellele on tehtud üks süst või vaktsiinikuur lõpetatud. Kusjuures viimaseid on nakatunute hulgas 15–16 protsenti.
Tean, et osale inimestele ei möödunud esimese süsti saamine üldsegi valutult, oli kõrvalnähte ja kui vaktsineeritud nii kergesti taas nakatuvad, siis võib paljudel tekkida küsimus, milleks üldse vaktsineerida. Meie ühiskonnas on sügavalt juurdunud idast imporditud suhtumine, et ärme midagi tee, äkki läheb mööda.
Statistika ei sisenda optimismi
Statistilise ebakindla fooni tõttu jääb märkamata teadusnõukoja kinnitus, et vaktsineeritutel kulgeb nakatumisel haigus kergemalt ja sümptomeid ei pruugigi ilmneda.
Järjekordse laine raskus jääb rahva kanda.
Ent nõustugem, et selline statistika ülemäärast optimismi ei sisenda. Pealegi võib taas esitada õigustatud küsimuse: kui ma olen vaktsineeritud, siis miks pean ühistranspordis jälle maski kandma? Me ju vaktsineerisime endid selleks, et maskinuhtlusest vabaneda.
Eriti ei lohuta teadusnõukoja juhi Irja Lutsari väited, et nõukoda maskide kohustuslikuks tegemist ei nõudnud.
2. augustist rakendusid piirangud ja 9. augustist karmistuvad need veelgi. Mis edasi? Järgmine samm on ilmselt ürituste keelamine. Abikaasaga restorani minnes tuleb istuda teineteisest jälle kahe meetri kaugusel (õnneks ei nõuta sellist distantsi, nagu pidi hoidma Stirlitz kohtumisel oma abikaasaga – kumbki istus saali teises otsas) jne.
Toitlustajad ja meelelahutajad peavad jälle arvestama teadmata suuruses kahjudega. Jääksid siis vähemalt kauplused avatuks.
Piirangute piits lööb kõiki
Koroonapiirangute piits lööb valusalt eraisikuid, ettevõtjaid, ärimehi. Sellise ahistamise juures kipub tekkima vahkviha valitsejate vastu. Pühapäeva õhtul kinnitas Keskerakonna esimees Jüri Ratas “Aktuaalses kaameras”, et Tanel Kiik on ministrina hakkama saanud ja teda välja ei vahetata. Tule taevas appi!
Tervise- ja tööministri haldusalas toimub ei tea mis: ravimid hävinevad; erasektori abi tõrjuti viimase ajani nii kuis võimalik; on näha, et 22. septembriks seatud ülesannet vaktsineerimise osas suure tõenäosusega ei täideta; vaktsineerimisplaani pigem ei olnud kui oli jne.
Ratas aga kinnitab, et kõik on korras. Ei ole ju!
Valitsuse saamatust nähes on tekkimas soodne pinnas kodanikuallumatuseks, mida õhutab EKRE esimees Martin Helme.
“Need, kes on vastutanud pandeemiavastaste tegevuste eest algusest peale, on väsinud ja vajavadki väljavahetamist.”
Reformierakond pidavat olema koalitsioonipartneri Keskerakonna suhtes üha kriitilisem. Sellest on vähe. Kui peaminister Kaja Kallas ei soovi saada Eesti kõige saamatumaks valitsusjuhiks, on ammu aeg ette võtta valitsuse remont, kuigi sotsiaalministeeriumi juhtkonnast on juba luuaga üle käidud.
Need, kes on vastutanud pandeemiavastaste tegevuste eest algusest peale, on väsinud ja vajavadki väljavahetamist.
Kui eesmärk on kõiki hõlmav vaktsineerimine, tuleb teatud elualadel rakendada nulltolerantsi. Haridus-, meditsiini- ja sotsiaaltöötajad, kes keelduvad vaktsineerimisest, peavad saama valiku: kas vaktsineerida või vahetada ametit. Inimestega, kes oma töö tõttu puutuvad tihedalt kokku kaaskodanikega, pole teistmoodi võimalik.
Koolilaste vaktsineerimise jätmine sügisesse võib tähendada jälle kaugõpet. Teadmata isegi, kui mitu lainet on veel tulemas, on korduvalt sama reha peale astumine lubamatu.
Suvega on kaotatud lubamatult palju aega, et olla valmis nakatumiste tõusuks. Süüdlased oma süüd ei tunnista ja nii jääb järjekordse laine raskus rahva kanda.
