Paljud sõbrad on soovitanud mulle viimasel ajal avalikult rääkida põhjustest, miks ma immigratsioonivastast kampaaniat teen. Olen saanud tõesti üsna palju kirju, kus inimesed kahtlustavad, et Ojuland soovib situatsiooni ärakasutades omale uut poliitilist karjääri rajada. Pean seda süüdistust ebaloogiliseks juba seetõttu, et selle teemaga antud ajahetkel tegeledes pigem riskin sellega, et kaotan sõpru kuni sinnamaani välja, et Euroopa juhtorganites ei annaks mulle keegi tööd, juhul kui ma sooviksin mingile ametipostile kandideerida. Seega, ma saan väga hästi aru, millise riski ma olen võtnud ja teen seda teadlikult.
Praeguses olukorras näen, et Eestit tahetakse samasse kuristikku lükata, kus suur osa Euroopast juba ees ja ma ei saa vaikides seda pealt vaadata. Teen seda südamest, sest pean seda ainuvõimalikuks viisiks veel katsuda midagi päästa. Me peame suutma Eestis nõuda riigikogult immigratsiooni küsimuses referendumi korraldamist. Eesti on seni võtnud pagulasi vastu mõistlikus koguses ja vastavalt rahvusvahelisele õigusele. See, mida nüüd meile tahetakse peale suruda, on minu arvates põhiseadusega vastuolus ja lisaks kuritahtlik tegevus meie rahva tuleviku suhtes.
Demagoogia ja peibutuspart
Üritan hoida ära Eesti malmöstumise, kus elanikest veerand on sündinud väljaspool Rootsit. Euroopa Liidus ei ole ühtegi lepingut, mis sunniks Eestit vastu võtma soovimatuid lisapõgenikke, rääkimata illegaalsetest immigrantidest. Jutt sellest, et Ojuland ja Rüütel kirjutasid EL-iga liitumislepingu alla, võttes sellega kohustuse pagulasi vastu võtta, on demogoogia ehk lihtsalt vale. Vandeadvokaat Leon Glikman kirjutab oma 25. juunil Eesti Päevalehes ilmunud artiklis selgelt ja lihtsalt – Euroopa Liit ei saa saata ühessegi liikmesriiki pagulasi, kui see riik on vastu.
6000 eurose ühekordse pearahaga 150 immigranti, kellest vaid osa on pagulased, on peibutuspardiks. Valitsus on juba nn altkäemaksu Brüsselist saanud – 43 miljonit eurot pagulaste vastuvõtmise ettevalmistamiseks ilma, et riigikogus oleks seda teemat arutatud. Kohe on ka esimesed, valitsusele lähedalseisvad MTÜde loojad välja ilmunud. Paljud riigikogu liikmed said sellest rahasummast alles hiljem meediast teada, kui asi avalikuks tuli. Nagu Soome statistika näitab, tuleb iga pagulasega kaasa ca 15-20 pereliiget. Kas meil on tehtud analüüse sellest, mida taoline muutus toob kaasa meie haridussüsteemile, mille arvelt plaanitakse leida vahendid pensionite ja vanemahüvitise maksmiseks, kui pagulasmassid on oma suguvõsad siia toonud ja asuvad lapsi sünnitama? Kas meie arstid on valmis ravima haigusi, mis ei ole Eestis tavapärased? Küsimusi on rohkem, vastuseid mitte.
Etteheited kirjades
Aga räägime veel asjadest, mida mulle kirjades ette heidetakse. Olen saanud etteheiteid, et ma soovin nüüd läbi pagulasteema oma nime puhtaks pesta seoses minu Reformierakonnast kõrvaldamisega. Sellest saagast on möödas pisut rohkem kui kaks aastat. Toona sai erakond minu eemaldamisega mitu punkti.
Esiteks, tolleks hetkeks oli erakonna maine saanud kõvasti kahjustada Silvergate’i tõttu ja vajas puhtakspesemist. Kiire, isegi enne siseuurimist lõpule viimata tehtud ostsus, et Ojuland on süüdi, müüs meedias hästi – Ojuland on pettur (peaminister ju ise ütles!) ja kannab veel lisaks kallist käekotti.
Teiseks, erakonna sees ei olnud saladuseks, et otsiti võimalikku kandidaati esimehe kohale, konkureerimaks Ansipiga. Mitmed toonased erakonnakaaslased arvasid, et ma peaksin seda tegema, mõned pakkusid Kaja Kallast. Tol hetkel, aastal 2013, ei olnud ma ise poliitiliselt küps asuma erakonna juhiks ja ka aega ettevalmistuseks oli vähe. Küll aga andis see signaali erakonna tagatoale, et Ojuland võib kahe aasta pärast kujuneda tõsiseks konkurendiks ja see läks vastuollu nende plaaniga panna Ansipi järglaseks keegi “oma” inimestest. Mõeldi välja huvitav skeem, kuidas minult vaip jalge alt tõmmata ja tehti ära. Seda nimetatakse poliitikas üle laipade minemiseks. Olen juhtunule palju, väga palju mõelnud, sellest ka omad järeldused teinud. Olen lubanud iseendale, et Rahva Ühtsuse Erakonnas ei saa olema taolist noa selga löömise poliitikat, vähemalt mina räägin kõikidega asjadest otse ja kui keegi ise käitub alatult, siis ei karda ma avalikkuse ees välja öelda, mida asjast arvan nii, nagu enne Riigikogu valimisi toimunud teledebati otsesaates. Lahkunud akadeemik Lippmaa hoiatas juba 1993. aastal Kuku raadio otsesaates, et poliitiline saast on hullem kui keemiline. Ja kahjuks pean tõdema, et Toompeal on seda saasta hetkel liigagi palju.
Kolmandaks, erakond vabanes tülikast isemõtlejast. Ajal, mil Ansip arvas, et rahvas on seemneid söönud ja soovitas foolimmütsikesi kanda, osalesin Vabaduse väljakul meeleavaldusel, pidasin kõnet ja kutsusin rahvast üles sellele internetis kõike ja kõiki jälgida lubavale lepingule vastu seisma.
Kahe aasta eest, enne juhatuse valimisi, andsin korduvalt nii erakonna sees kui avalikult teada, et ma ei kandideeri juhatusse selleks, et seal vaikida. Tolleks ajaks oli erakonnasisene demokraatia täielikult läinud Michali-Rosimannuse kontrolli alla. Nad ei vajanud juhatusse “segajat”. Kaja Kallas on nüüd teist perioodi Reformierakonna juhatuse liige. Kuhu on tema mõtted ja kriitika kadunud? Ei ole tema lubadusi parandada erakonna sisedemokraatiat kusagil näha. Võibolla ajas minu näidishukkamine hirmu nahka?
Rassismisüüdistustest
Läbi aastate olen saanud süüdistusi, et mina lasin Lihula ausamba maha võtta. See teadmine on levinud nagu rahvaluule. Tõsi on see, et valitsus otsustas samba eemaldada välispoliitilistel põhjustel, nagu peaminister Parts seletas ja mina olin selle valitsuse liige, kuid mitte nii võimas nagu tagantjärgi räägitakse. Nii nagu Pronkssõdur, tekitas ka Lihula sammas pingeid ja provokatsioone. Lihula samba mahavõtmise järel avaldasin avalikult kriitikat selle eemaldamise viisi suhtes – pimeduse varjus ja käpardlikult läbiviidud operatsioon tekitas rahvas õigustatud meelepaha. Tänasel päeval võin ajaloo huvides lisada, et kui valitsuse julgeolekukomisjon arutas samba mahavõtmist, tõusis peaminister Parts ootamatult püsti, teatas, et peab ära minema ja et siseminister võtku koosoleku juhtimine ja otsustamine enda peale. Kuhu tal järsku kiire hakkas, ei tea tänaseni.
Ja nüüd viimane asi, mida tahan siin seletada, kuna ka rassismisüüdistused minu aadressil on kaunis sagedaseks saanud. Alustaksin sellest, et mis on rassisim? Ja kuidas see definitsioon on ajas muutunud. Olen päri sellega, et kui kusagile kohviku uksele ilmub silt, et neegreid või moslemeid me ei teeninda, siis võib olla tegemist diskrimineerimisega. Ehkki samas, iga omanik võib ise otsusta, keda soovib teenindada ja keda mitte. Aga vaatame faktidele näkku, mis on toimunud viimastel aastatel Euroopas seoses massilise sisserändega. Aastatel 2013-2014 on tulnud EL-i üle miljoni immigrandi. Kusjuures, see number on ametlik ehk registreeritud. Kui palju on illegaale, ei tea keegi. Euroopas kehtib teatavasti perede ühinemise õigus, mille kaudu tuleb veel ja veel immigrante juurde. Ja kui keegi nüüd väidab, et selline sissetung ei ohusta valget rassi, Euroopa põlisrahvaste julgeolekut omal maal, Euroopa kultuuriruumi ja põhiväärtuseid nagu meeste ja naiste võrdne kohtlemine jms, siis see inimene peab olema poliitiliselt pimedaks tümitatud. Olukorra tõsiduse eitamine poliitilise korrektsuse huvides on viinud Euroopa rahvad kollektiivse huku äärele. Lugege Jaan Kaplinski 24. Juulil Äripäevas ilmunud lugu uue eurooplase sünnist või Urmas Espenbergi lugu Euroopa päästmise võimalikkusest, mis ilmus 17. juulil portaalis Uued Uudised.
Minu lapsepõlve unistus Bullerby Rootsist on igaveseks kadunud. Mul on südamest kahju Rootsi ja Soome lastest, kes sünnivad riiki, mis ei ole enam päriselt Rootsi või Soome. Ma ei taha, et Eesti lapsed ja tulevased põlved peaksid samasuguse asjaga leppima.
Just sellepärast ma võitlen selle eest, et Eesti jääks Eestiks. Ja ma tänan kõiki julgeid inimesi, kes astuvad välja Eesti tuleviku kaitsel. See on meie maa ja meil on siin õigus otsustada. Me ei tohi lubada kellelgi rikkuda oma tulevikku. Seni pole ükski sõda ega ükski okupatsioon Eestit hävitanud. Eesti ei ole see koht, kuhu Aafrika ja moslemi immigrandid maanduvad!
