Lõikustänupüha on möödas, läheneme aasta lõpule – käes on hingede aeg. Aeg ihutoiduse jaoks vajalikud toimetused põllul ja aias koomale tõmmata ning keskenduda enam hingetoidule.
Linna- või maainimene
Või vähemasti nõnda oli see veel sajandi eest, täna elab kaugelt suurem osa rahvast linnakorterites ega tea põllutööst palju midagi.
Möödunud nädalal Tartus koosolnud uue kiriku lauluraamatu konverentsil nimetati vajadust luua kirikulaule, mis kõnetaksid enam linnainimest – kui külvist ja lõikusest kuulebki inimene üksnes kirikulauludest, siis läheb muist taevasest sõnumist kaotsi.
Aga ilmselt olen mina küll juba nõnda vananenud, et ei kujuta hästi ette, kuidas kõneleda inimese elutööst ilma külvi ja lõikuse võrdpiltideta – mis võiks olla linnakeskkonnas selle asemel? Investeering ja intressid ei ole vist päris see.
Talveks mõtlema
Sügisel mõtleme tänuliku meelega lähenevale elutöö lõikuse päevale, mil saab avalikuks tehtu tegelik väärtus. Aga eks see paneb ka pisut muretsema: kas on me elutöö ikka küllalt väärtuslik?
Kui professor Martin Luther nüüd juba 501 aastat tagasi kõigi pühakute päeva eelõhtul oma 95 väitlusteesi üliõpilaste jaoks välja pani, siis ei olnud see aeg juhuslik.
Esmalt muidugi, et maiste põllutööde järel oli rahvas taas ülikoolidesse teaduspõldu harima kogunenud ja oli paras aeg ka mõtteid koguda.
Kuidas saada õndsaks
Aga veelgi olulisem, et 1. novembril tähistatav kõigi pühakute päev ning selle järel tulev kõigi usus lahkunud hingede päev andsid just õige tausta Lutheri küsimustele, mille sügavama sisu võiks ehk ta enda sõnadega kokku võtta: „Kuidas ma leian armulise Jumala, kuidas saan pühaks?“
Armastus määrab kõik. Aga see armastus ei ole mitte mingi lillelapse vastutustundetu lalin.
Oma otsingutes jõudis Luther arusaamisele, et inimesele on see võimatu. Ei ole sellist ootuste ja lootuste lage, milleni jõudes võiks öelda, et nüüd ma olen kõik hästi teinud – nüüd ma olengi hea inimene ja suisa pühak. Ka pühakud saavad õndsaks üksnes Jumala armust, väljateenimatu kingitusena Jumalalt. Inimese tehtud head teod ei ole mitte inimese teene, vaid tunnistus sellest, et see inimene elab koos Jumalaga.
Übermensch
Aga sellegi poolest: kuidas saada pühakuks – milline on tee selle ideaali poole, milline on tee selliseks üliinimeseks? Niipalju, kui keegi kuskil üldse mõtlema on hakanud, on alati mõeldud ka ideaali või eesmärgi üle: mis oleks parim mõeldav saavutus?
Pühakuks saamisel on katoliku kirikus vägagi selge kord, mida mööda käia. Kes seda inimest on tundnud, need peavad tunnistama tema tegemised heaks Jumala sõna valguses. Ja samas ei tohi olla neid, kes saaksid midagi olulist etteheiteks tuua. Aga kõige olulisem on, et temalt peavad olema abi saanud need, keda ta pole tundnudki.
Armastus määrab
Matteuse evangeeliumi järgi ütleb Jeesus: “Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega! See ongi suurim ja esimene käsk. Teine on selle sarnane: Armasta oma ligimest nagu iseennast! Neis kahes käsus on koos kogu Seadus ja Prohvetid.” (Mt 22,37-40)
Armastus määrab kõik. Aga see armastus ei ole mitte mingi lillelapse vastutustundetu lalin. Armastus, millest kõneleb ristil oma vendade ja õdede eest veriseks pekstuna surnud Jumala Poeg, annab jõu kanda üksteise koormaid ja juhatada üksteist Jumala abiga surmastki läbi.
Jeesuse sõnu (Mt 7,9-12) ümber öeldes: milline vanem, kui ta laps palub temalt madu või koera või nutitelefoni, annaks talle palutu ilma veendumata, et laps on piisavalt küps seda elukat taltsutama, ilma välistamata, et see elukas hoopis last enesele ei allutaks? Armastus ongi kõige enam vastutustunne: mina vastutan ka oma lähedaste ja kogu oma rahva hea käekäigu eest.
Vastutus kestab üle aja
Jumal on loonud aja ja ruumi ning seega on kõik jumalik aja ja ruumi ülene. Armastusele ei ole meie ajaliku surma piir mingiks takistuseks.
Just sellele põhimõttele rajaneb ka pühakutelt eestpalvete palumine. Niisamuti, kui inimene võib tulla oma koguduse õpetaja juurde ja paluda, et terve kogudus jumalateenistusel mõne tema mure lahendamise eest palvetaks, nõnda on mõnel pool kombeks pöörduda oma eestpalve soovidega ka siit ajast lahkunute poole, kellest on teada, et nad murelikega kaasa palvetavad.
Parimad lahendused ja (hinge)jõud nende saavutamiseks tuleb Jumalalt, kuid selle maailma on Issand siiski inimeste valitseda andnud – palves toome oma püüdlused Jumala ette, et Tema aitaks meil teha häid valikuid ja oma töödega toime tulla.
Kui on üsna loomulik, et me ootame toetust juba siit ajast igavikku läinud Jumalaga heades suhetes olnud eelkäijatelt, siis eks sama moodi peaksime ka omalt poolt pakkuma tuge neile, kes juba läinud.
Matus teeb inimese
Esimesed teated matustest pärinevad saja tuhande aasta eest tänase Iisraeli riigi aladelt. Matused annavad tunnistust veendumusest, et inimese elu ei piirdu siinsete ajalike toimetustega ja samas ka sellest, et siinsetel toimetustel on tähendus sealpoolse jaoks. Matusetalituste ilmumine arheoloogilises ajas on märk maailma loomisel alanud inimese loomise vahefinišist – karvutust pärdikust sai inimene siis, kui ta hakkas mõtlema teispoolse, aja ja ruumi ülese peale.
Inimese loomine, mis algas päris alguses, sai valmis Kristuse ristisurmas, millega Jumalast eemaldunud inimesele anti võimalus taastada osadus Jumalaga lunastuse ja andeksandmise kaudu. Aga see on juba ülestõusmispühade jutt.
Igavikupühapäev
Kiriku pühade aastaring lõppeb igavikupühapäevaga, mis on viies pühapäev enne esimest jõulupüha 25. detsembril. Seda pühapäeva on tuntud ka surnutemälestuspüha nime all. Viimasel kümmekonnal aastal on aga surnute mälestamine kandunud laiali üle kogu hingedeaja, alates juba kõigi pühakute päevast 1.novembril.
Leidke siis teiegi võimalus kinnitada sel mõtete kogumise ajal oma inimeseks olemist käies esivanemate kalmudel ja süüdates küünla. Ehk on teil ka, mille poole püüelda, mille eest paluda. Olge siis julged kutsuma koos palvetama oma pereliikmeid esmalt siin ajas, aga ka taevases pühade osaduses. See sügisene hingede aeg on sellega alustamisekski just kõige parem.
Õnnistagu ja hoidku teid Jumal!
