Urmas Paet, olete olnud Europarlamendi saadik neli aastat. Mida olete Eesti ja eestimaalaste jaoks ära teinud?

Üksinda ei tee 751-liikmelises parlamendis midagi ära. Aga suuresti Eesti saadikute, sealhulgas ka minu teene oli, et parlament võttis vastu Eston Kohveri vabastamist toetavad otsused, et tegime Eesti laevakaitsjate vabastamise toetuseks resolutsiooni ning et Eesti põlevkivitööstusele on tehtud erandeid.

Mida arvavad teie kolleegid, Europarlamendi saadikud praegu Eesti poliitikas toimuvast?

Ei saada aru, miks Eestist, mis on 30 aastat arenenud avatud ja sõbraliku riigina, tulevad valitsusse rahandus- ja siseministri poolt ametisse nimetamisel mitmeti mõistetavad signaalid. Need on jõudnud rahvusvahelisse meediasse fotodena. Rahvusvaheline üldsus võtab selliseid žeste kui vaenu õhutavaid. Ei saada aru, miks liberaalsesse Euroopa parteisse kuuluv Eesti Keskerakond kutsus valitsusse paremäärmusliku partei. See on suurem arusaamatus. Eestit vaadatakse järjest suuremate küsimärkidega – mis teil seal siis toimub?

Olete parlamendi välis-, kaitse-, ja julgeolekupoliitika komisjoni liige. Kõik need on ülimalt tähtsad valdkonnad. Keda peate peatselt töö lõpetavas parlamendis oma oponentideks, keda mõttekaaslasteks?

Oponendid on pigem vasakust servast, kommunistid või nende järeltulevad erakonnad Euroopa erinevatest otstest; samuti rohelised, kuna nemad leiavad, et Euroopa Liit ei peaks oma kaitsesse midagi panustama. Kui vaatame suhteid Venemaaga, siis praeguses Europarlamendis on jõude, kes hääletavad vastu ükskõik millisele otsusele, mis vähegi Venemaad kritiseerib. Ja selliseid on erinevatest riikidest 100–120 saadikut. Eks see tulene nende maailmavaatest.

Väga kompetentsete inimeste poolt on avaldatud arvamust, et Euroopa Liidul puudub Venemaa suhtes ühtne poliitika. See oli olemas ehk aastani 2010, mil veel usuti, et Venemaa valib demokraatliku tee. Kui Venemaal muudeti aga põhiseadust ja Putin 2011 aastal taas presidendiks tõusis, sai selgeks, et idanaaber jätkab autoritaarse riigina. Ja nüüd ei osatagi EL-i parlamendis seiskukohta võtta. Mis on teie arvamus: kas Euroopa Liidul on Venemaa suhtes ühtne seisukoht ja ühtne poliitika?

Ikka on. Alates sellest kui Venemaa 2014. aastal annekteeris Krimmi, tungides ka Ida-Ukrainasse, on see poliitika pigem negatiivne: üheselt on otsustatud, et õigusrikkumistele on vaja reageerida sanktioonidega. Ja nüüdseks on neid pikendatud juba viis aastat. Muidu neid ei saaks pikendada kui kõik liikmesriigid nõus ei oleks. Lisaks Venemaa erinevate rahvusvaheliste õigusrikkumiste – näiteks hiljaaegu Kertši väinas juhtunu – hukkamõist. See kõik on ju poliitika, mis on tingitud Venemaa agressiivsest käitumisest.

Aga loomulikult pole keegi selle üle õnnelik. Venemaa on paljude Euroopa Liidu riikide vahetu naaber, mängib riigina olulist ülemaailmset rolli. Kui selle suurriigiga koostöö sujuks, võiks Süüria või Põhja-Korea küsimustes lahendused leida kiiremini. Väide, et EL-il puudub poliitika Venemaa suhtes, ei ole kindlasti õige. Nüüd on muidugi küsimus, kuidas sellest olukorrast välja tulla? Selles osas olen pessimistlik, ei näe lähitulevikus tunneli lõpus valgust. Venemaale sanktsioonide kehtestamine ei tee kedagi õnnelikuks.

Kas Venemaa ise on õnnelik?

Mulle täna näib, et ta pole ka väga rahulolematu. Suhete pingestumine lääneriikidega on Venemaale andnud võimaluse asju ajada teiste suuremate riikidega nagu näiteks India ja Hiina; aga ka väiksematega, mis ei ole läänemailmaga samas väärtusruumis. Loomulikult Venemaale sanktsioonid ei meeldi, aga need pole talle elu ja surma küsimus. Nii et uste sulgumine ühelt poolt on avanud need teiselt poolt.

Hiljaaegu kohtus meie president Venemaa presidendiga. Kas selline kohtumine süvendab Euroopa ühtsust või viib veel suuremate erimeelsusteni? Baltimaad olid ju siiamaani kõige suuremad Venemaa vastaste sanktsioonide toetajad, nüüd aga otsime ise suhteid Venemaaga.

Arvan, et kahe presidendi kohtumine ei suurenda ega vähenda EL-i ühtsust. Visiidi tulemusel tekkis ametisolevate presidentide vahel mingigi isiklik kontakt, loodi suhtlemiskanal. Minu selge veendumus on, et ükskõik kui halvad on riikide, eriti naabrite suhted, siis mingisugune suhtlemistasand riikide tippjuhtkondade vahel peab ikka olema. Kunagi me ie tea, mis võib juhtuda ja et oleks võimalik kiiresti reageerida, on alati hea, kui on isiklik kontakt.

Kas teie Eesti välisministriks oleku aegu läks sellist „otsekanalit“ Moskvaga vaja?

Läks. 2007. aastal, kui toimus pronksiöö ja kohalikud našistid hakkasid piirama Moskva saatkonda, kus oli kümneid ja kümneid eesti inimesi oma peredega, ei teadnud me ju kui kaugele on našistid valmis minema, kas nad on valmis saatkonda tungima ja vägivallatsema. Siis mängis olukorra lahendamisel positiivset rolli see, et olin kolleeg Sergei Lavroviga korduvalt kohtunud, me teadsime teineteist, meil oli lihtsam omavahel suhelda. Saatkond võeti kaitse alla, našiste rahustati. See on vaid üks näide, kus kriisiolukorras võib isiklikust kontakist palju abi olla.

Samas ma ei hindaks presidentide kohtumist üle. Vaadates viimast viit aastat EL-i ja Venamaa suhetes, siis üks mis on otsustatud: Euroopa Liidu juhtkond tipptasemel Venemaaga ei kohtu. Need suhted külmutati kohe 2014. aastal. Aga midagi ei ole öeldud liikmesriikide suhete kohta Venemaaga. Enamik Euroopa Liidu riikide presidentidest on ühel või teisel moel Venemaa juhtkonnaga kohtunud – olgu tegu siis Soome või Rootsi või Norra peaministriga. Et mingigi suhtlemine Venemaaga käib, see on ka teoreetiliselt ainuke võimalus Putini ja Venemaa käitumise muutmiseks. Kui pole mingit kontakti, pole ka mingit võimalust, et midagi muutuks.

Kas teile ei tundu, et sama keerulised kui on suhted idanaabriga, on EL-i suhted nüüd ka senise peamise partneri, Ameerika Ühendriikidega?

USA on üks osa läänemailmast ja USA on ka riik, kes Venemaa vastu on kehtestanud sanktsioonid. Nii et see on üks pool. Ka sõjaliselt on USA koos NATOga Venemaa jaoks põhiline konkurent või oht. Selles osas pole midagi muutunud. Trump küll rääkis võimule tulles, kuidas tahab kõike muuta, parandada suhteid Venemaaga, aga mäletame eelmisel aastal Helsingis toimunud Trumpi ja Putini kohtumist, mis tegelikult ei andnud mingisugustki tulemust.

Ootused ja hirmud selle kohtumise eel olid suured, tegelikult aga mitte midagi ei juhtunud. Nii et seda üksikisiku fenomeni ei saa ka Trumpi puhul üle tähtsustada: hoolimata sellest, et USA presidendil on palju võimu, siis ilma Kongressita, ilma majandusringkondateta, ilma ajakirjanduseta ei tee president üksi midagi. Selles kontekstis pole USA riik, kes rahvusvahelised suhted ja senised väärtsed täiesti ära unustaks, hoolimata sellest, kes on president.

Tulles Ameerikast tagasi Euroopasse – kas Euroopa Liidus saab veel kunagi olema rahulik aeg? Näiteks selline, mis oli Baltimaade astumise aegu Euroopa Liitu selle aastatuhande alguses?

Olukordi, mida on kriisiks või suurteks probleemideks nimetatud, on kogu aeg olnud nii Euroopa kui Euroopa Liidu ajaloos. Oli neid siis ja on täna. Midagi olemuslikku Euroopa Liiduga lahti ei ole, välja arvatud ehk Brexit, mis tegelikult on tänaseks kujunenud selgelt negatiivseks näiteks neile, kes lahkuda tahaksid – kõik on aru saanud, et lahkumisprotsessis võitjad ei ole.

Aga teised teemad, näiteks et euroskeptikud tõstavad päid nii siin kui seal – seda on EL-i ajaloos kogu aeg olnud. Samas olulised asjad – EL-i ühine julgeoleku ja välispoliitika – on püsivad. Alati saaks loomulikult veel paremini, aga me ei saa unustada, et EL on riikide liit, mis tähendab, et oluliste otsuste tegemiseks on vaja kõikide liikmesriikide nõusolekut. Ehk 28 riigi jätkuvat nõusolekut. Kes pahandab, et Brüssel tohutult dikteerib ja kamandab, ei räägi tõtt. Kõik riigid peavad otsustega nõus olema.

Just tulin Hiinast. Lausa füüsiliselt tunnetades kui võimas see riik on, tekkis tahtmatult mõte, et kas just autoritaarne riigikord pole see katalüsaator, mis maailmas arengut kiirendab, mis on viinud Hiinat maailma võimsamaiks riigiks?

Kui ühiskonnal valikuid ei ole, siis mõningal juhul mõnes etapis võib autoritaarne riigikord mõjuda efektiivsemalt, panna ühiskonna kiiremini arenema. Otsused viiakse kiiremini ellu. Aga küsimus on ju lõpuks inimestes ja nende vabadustes. Mis mille üles kaalub. Demokraatias on kõigil vabadus teha mida heaks arvame, meil pole hirmu riigi ees. On sõnavabadus, meelsusvabadus, ajakirjandusvabadus, liikumisvabadus. Mina leian, et need kaaluvad üles autoritaarse režiimi näilised eelised.

Diktatuurid kõrvale jättes ongi ehk hea, et maailmas on kaks valitsemiskorda, autoritaarne ja demokraatlik. Teatatavasti viib konkurents edasi – las siis need kaks ühiskonnakorda konkureerivad… Maailm ainult võidab!

See on ehk huvitav küsimus intellektuaalsel tasemel arutlemiseks, aga läänelike väärtuste hulka kuulub ikka see, et inimõigused ja vabadused kehtiksid võrdsena kõigile kogu maailmas. Põgenikud, kes täna liiguvad Euroopa piiride poole, põgenevad suuresti vägivalla eest. Ja suur osa vägivallast on just poliitiliste põhjustega vägivald. Kõigepealt võetakse sõnavabadus, siis meelsuse avaldamise õigus. Ja siis minnakse üle täielikule vägivallale. Ainult demokraatia tagab kõik õigused ja vabadused oma kodanikele.

Kui osutute taas valituks Euroopa Liidu parlamenti, siis milline on teie agenda, teie eesmärgid parlamenditöös?

Olen parlamendis reportöör kaitsepoliitika, küberkaitse ja Arktika poliitka osas. Nende küsimustega oleksin valmis edasi tegelema. Kõigil neil probleemidel on ka otsene seos Eestiga. Ja loomulikult, otsuseid tehes mõtlen kuidas need Eestit mõjutavad.