Justiitsministri, Viimsi vallavanema ja Harjumaa Omavalitsuste Liidu esimehe ametit pidanud Urmas Arumäe on muuhulgas omandanud mööblitisleri kutse ja oskab valmistada lõõtspille.
1. jaanuaril tähistate Te oma 60. juubelit. Kas te tunnete selle numbri üle rõõmu, kergendust või muret?
Ega ma ju selle vastu ei saa. Need numbrid muudkui tulevad. Las nad siis tulla.
Mart Laari valitsuse justiitsministrina olite 1994. aastal ametis 5 kuud ja 6 päeva. Miks jäi ministriaeg nii lühikeseks?
Laari esimene valitsus astus tagasi. Siis tuli jõulurahuvalitsus ja oli juttu sellest, et ma võiksin jätkata, aga minu iseloomuga ei sobi rahuvalitsuses osalemine või lihtsalt olemine. Ma olen tegudeinimene. Ma tunnetasin, et jätkamine ei sobi mulle.
Aastatel 2005-2008 pidasite te Viimsi vallavanema ametit. Mida Te vallavanemana ära tegite, mis jäi tegemata?
Esimene tegevus oli suuresti seotud pilvedest maa peale tagasi tulemisega – hakkasime pidurdama kortermajade ehitamise projekte.
Meil oli volikogu tasandil tõsiseid vaidlusi ja mõttetuid süüdistusi kahe arendusprojekti pooldajate vahel. Nendest on nüüd mõlemad küll veidi muudetud kujul realiseerunud – Selver Haabneemes, mida mina oma meeskonnaga toetasin ja Rimi samuti Haabneemes, millel olid teised toetajad.
Nüüdsele Rohuneeme maastikukaitsealale oli meie eellastel plaan rajada golfiväljak jms. Vallarahval oli muidugi suur pahameel, et metsad raiutakse maha. Pole midagi uut siin päikese all – selle kaitseala kaitsekorralduskava aastateks 2017-2026 üle peetakse parasjagu uusi lahinguid. Kuna ma olin advokaadiametist tulnud vallavanemaks, siis ma osalesin tollastes kohtuvaidluses valla huvides ja meid saatis ka edu. Tõsi, pikaajalist hoonestusõigust ei suutnud vald tagasi pöörata.
Väga tõsiselt arutasime trammitee rajamist Tallinnast Viimsisse. See ei ole üldse ulmeprojekt, sest Pirita tee on selleks sobiv. Tallinn käis mitmeid kordi peale ja rääkis, et Viimsi peaks Tallinnaga ühinema, aga Viimsi saab ju ise hakkama.
Naljaga pooleks – kui pooled õigusnormid täna kehtivuse kaotaks, me isegi ei märkaks seda.
Minu aega jäi Viimsi keskkooli uue hoone valmimine ja avamine. Staadioni ehitamiseni ei suutnud me siis jõuda. Võib ju öelda, et ei ole olemas sotsiaaldemokraatlikke torusid ja keskerakondlikke teid, aga inimeste tasandil see paraku nii ei ole. Ikka leiti mingisuguseid jaburaid „poliitilisi argumente“, miks ühte või teist objekti mitte teha.
Isiklikul tasandil ma uurisin Viimsi ajalugu ja leidsin, et üks tähtpäev, mida vallas ei tähistatud, on vaja sisse viia – Viimsi esialgse loomise päev. Täpsemalt Viimsi valla aastapäev, mida nüüd tähistame iga aasta 11. mail. No ja eks valla põhimäärus ja mõni muugi n-ö valla põhidokument on paljuski minu sulepeast.
2007-2010 olite Harjumaa Omavalitsuste Liidu esimees. Mis olid tolle aja omavalitsuste pakilisemad probleemid?
Haldusterritoriaalse korralduse reformiga me tegelesime päris tõsiselt. Maavalitsuse juures oli terve komisjon. Jõudsime lõpuks välja soovitusteni, mille lühikokkuvõtte nimi oli Valge Paber. Praeguse haldusreformi puhul, kui see 5000 numbrina kõrvale jätta, ega midagi uut ei olegi. Võtsin väga tõsiselt ka pealinnaregiooni koostöö- ja haldusvõimekuse tõstmise uuringu läbiviimist ja selle raames ka pealinnaseaduse projekti koostamist. Arvan tänagi, et pealinnaseadust on Eestile, vaatamata õiguskorra üldisele ülereguleeritusele, vaja.
Harjumaa Omavalitsuste Liit on eraõiguslik juriidiline isik. Liidu juhid mõistagi tahaksid selle liidu tasandil ajada valla või linna kui avalik-õigusliku isiku ühiseid asju, aga tegelikult saavad omavalitsuüksused läbi selle liidu korraldada valdavalt kultuuri- ja spordiüritusi.
Ma arvan, et omavalitsuste liidul peaks olema avalik-õiguslikke funktsioone. Kuna nüüd on reformi käigus ette nähtud maavalitsuste kadumine, siis osa nende funktsioonid tuleks anda liitudele ja tõenäoliselt tuleb selleks ka liidu juriidilise vormi osas midagi ette võtta.
Teil on juuradiplom Tartu ülikoolist, magistrikraadid Estonian Business Schoolist, Stockholmi ülikoolist ja Usuteaduse instituudist ning doktorikraad taas Estonian Business Schoolist. Kuidas on võimalik üheaegselt tegelda nii erinevate asjadega?
See on tõenäoliselt isikuomadustega seotud. Ma ei ole ühe projekti inimene. Ma tahan, et mu elu oleks põnev. Tegelikult ei talu ma rutiini (õnneks on seda õppejõu ja advokaadi töös vähe). Seetõttu ei sobi ma tehase direktoriks perspektiiviga 15 aastat. Ma olen erinevate (äri)projektide suurepärane käimalükkaja, kuid 3-5 aasta möödudes tekib tahtmine asi uuele juhile üle anda, sest mul hakkab igav.
Muide, te jätsite loetelust välja veel kaks diplomit, mis mõlemad on kutsehariduses. Minu esimene diplom on mööblitisleri oma. Sõjaväest naastes oli sellest ametioskusest tolku ka – meisterdasin koju kogu magamistoa mööbli. Eelmise aasta kevadel lõpetasin kutsekooli, erialaks lõõtspillimeister. Ehitasin oma kätega valmis Teppo-tüüpi lõõtsa. See on täitsa hääles ja mõned lood suudan mängida ka. Lõõtspillimeistriks läksin õppima seetõttu, et tekkis kiiks oma 60. sünnipäeva külalistele väike lõõtspillikontsert anda – kohe-kohe see võimalus avaneb.
Usuteaduse Instituudis õppisin kristlikku kultuurilugu ehk paljuski seda, mis nõukogudeaegsetel ülikoolitudengitel saamata jäi ning mis oli asendatud nn teadusliku ateismi ja/või muude „punaste“ ainetega.
Teie 2010. aastal kaitstud doktoritöö teemaks oli „Territoriaalne kogukond ja selle juhtimise õiguslik korraldus“. Mis oli teema valimise põhjuseks, mida see doktoritöö teile andis?
Teema valimise põhjuseks oli värske kogemus Viimsi valla ja Harjumaa Omavalitsuste Liidu juhina. Vähemalt EBS-s on see küll rekord, sest nelja-aastase doktorantuuri tegin ma läbi ja kaitsesin doktoritöö pooleteise aastaga. Jällegi – kui see oleks venima jäänud, võinuks see minu jaoks rutiiniks muutuda ja sellisena huviväljast kaduda.
Praeguse haldusreformi 5000 elaniku nõue on üks paras vägistamine.
Territoriaalse kogukonna määratlemine oli täiesti uus lähenemine või uus teadmine, mille ma oma uurimuses välja pakkusin. Lühidalt öeldes on territoriaalne kogukond (nt küla, vald) protsess. See ei ole organisatsioon ja seda ei ole moodustatud, see on isetekkeline, see areneb evolutsiooniliselt, sellel ei ole väliseid eesmärke jne. Territoriaalne kogukond tegeleb oma sotsiaalsete küsimustega, et hakkama saada. Eks ta inimesest algab, inimeste soovist koos olla ja toimetada. Olgu meenutatud, et riigikord on meil korduvalt muutunud, aga kogukonnad on sellest hoolimata moel või teisel edasi arenenud.
Praeguse haldusreformi 5000 elaniku nõue on üks paras vägistamine, sest sa võid ju teha mingid uued piirid ja öelda, et see on uus vald, aga see ei ole uus kogukond! Tõenäoliselt jääbki nii, et mingite külade ja võib-olla isegi mingite valdade, mis nüüd saavad uute valdade koosseisu, inimesed jäävad kogukondlikult läbi käima mitte uue valla piiride järgi, vaid sellele kogukonnale omaste põhimõtete, tavade ja kommate kohaselt.
Estonian Business Schoolis olete te loenguid pidanud alates 1992. aastast. Milline on sõnum, mida te üritate üliõpilastele edasi anda?
Ma õpetan äriõigust. Minu üliõpilased ei ole tulevased juristid, vaid ettevõtjad, tulevased juhid. Sõnum on see, et poliitikad muutuvad, sellest tulenevalt muudetakse ka seadusi. Minu eesmärk on oma tudengitele õpetada seda, et nad saaks aru, mis on juhina või ettevõtjana nende õiguslik probleem. Selleks on vaja õiguse põhimõtetest aru saada. Kui see arusaam tuleb, siis on mõtet hakata otsima õigusnorme, mis võiksid konkreetsele õiguslikule probleemile lahendust pakkuda. Kõigele muule lisaks annan neile erinevaid juriidilisi tekste lugeda, mille põhjal nad ka kodutöid teevad. Koostan neile ka elulisi kaasusi, mida lahendada – nii jäävad asjad paremini meelde. Ma ei tea, kas mul sobib seda ise öelda, aga üliõpilaste tagasiside järgi olen korduvalt olnud aasta parim erialaõppejõud. Oma eelmise lause õigustuseks meenutan tänutundega EBS-i asutaja prof Madis Habakuke öeldut: „Tagasihoidlikkus on voorus, aga ilma selleta saab paremini hakkama!“
Eesti Advokatuuri liige olete alates 1994. aastast. Kuidas olete rahul Eesti õigussüsteemi toimimisega?
Õigussüsteem iseenesest toimib, aga probleem on ülereguleerimises. Naljaga pooleks – kui pooled õigusnormid täna kehtivuse kaotaks, me isegi ei märkaks seda.
On olemas põhiseadus, on olemas kõige olulisemad seadused, sealhulgas konstitutsioonilised, ilma milleta riik ei toimi või ühiskond hakkama ei saa. Aga kogu see peenhäälestuse taoline õiguslik raamistik, mida on nii palju, et ka asjapühendatud, sealhulgas ettevõtjad, omavalitsusüksused sellest enam aru ei saa, rääkimata tädi Maalist? See ei saa riigi eesmärk olla! Saksa filosoof Kant on selliste asjade kohta, mida subjektid ei suuda enam tunnetada, ju öelnud, et tegemist on asjaga iseeneses (sks. k. ding an sich).
Häirib ka üha kasvav tohutu bürokraatia. Euroopal Liiduga liitumine tõi seda bürokraatiat ainult juurde. Ma üldse ei imesta, et Euroopal Liit ükskord oma bürokraatiasse ise ära upub.
Millised on Teie tulevikuplaanid?
Mulle meeldib kirjutada, uurida ja õpetada. Need mõlemad põhiametid, mida ma pean – õppejõud ülikoolis ja advokaaditöö – on täpselt sellised, et nendega võibki tegelda selle hetkeni, kuni veel suust sooja õhku tuleb.
Ma olen poliitikas olnud ja ei ole ühtegi head argumenti, miks sinna tagasi minna.
