Kui viimased kaks aastat oleme iga päev kuulnud koroonaohvritest, siis viimane kuu aega sõjaohvritest. Hukkunud on tuhanded sõjaväelased, aga veel rohkem tsiviilisikuid. Nähtava ja kuuldava sõjaga paralleelselt käib aga ka teine sõda. Infosõda.

„Miks Olaf Scholz, Emmanuel Macron ja Sauli Niinistö alatihti helistavad Putinile, alandavad end paaria ees? Las rääkida relvad!“ Nii kõlavad väljaütlemised sotsiaal-, aga ka pärismeedias. Koos retoorilise põhjendusega: kas teine maailmasõda oleks võtnud mingi teistsuguse pöörde, kui Roosevelt või Churchill oleksid Hitlerile helistanud ja palunud tal sõda lõpetada?

Teises maailmasõjas poleks kindlasti midagi muutunud, kui keegi kõrgetest riigijuhtidest oleks Hitlerile tema punkrisse helistanud.

Tänapäeva sõda pole ainult rünnak tankide ja kahuritega vastase tehnika ja inimjõu vastu ning (ühelt poolt) massiline tsiviilelanikkonna tapmine, linnade hävitamine. 24/7 käib ka pidev totaalne infosõda, eraldi väike infolahing iga inimese pärast. Meenutagem lähiminevikust vaid üht episoodi: kas 2012. aasta oktoobris Süüria sõja algusfaasis lennutati president Bashshār al-Asad salaja Vene sõjalennukiga Moskvasse Putiniga kohtuma sellepärast, et olnuks midagi, mida need kaks poleks omavahel saanud muul viisil kokku leppida? Vaevalt!

Tervele maailmale oli vaja telepildi vahendusel demonstreerida – muidugi siis, kui al-Asad oli juba ohutult kodukamaral tagasi –, kui suured sõbrad on Venemaa ja Süüria presidendid, kui tugev kahe riigi ühtsus. Ja tollest kümne aasta tagusest ajast paralleel tänasesse: kas Poola, Tšehhi ja Sloveenia peaministrid väisasid piiramisrõngas olevat pealinna sellepärast, et kohtuda Ukraina peaministri või presidendiga, leppida kokku mingis tehingus? Vaevalt. Küllap tahtsid nad saata kogu maailmale, aga esmajoones Putinile ja Venemaale sõnumi: oleme linnas, mis pidi olema juba kolm nädalat tagasi putinlaste poolt hõivatud.

Infosõja kangelanna

Viimane suurem lahing selles totaalses infosõjas toimus otse Moskva südames, kus telejaama Pervõi Kanali töötaja ajakirjanik Marina Ovsjannikova ilmus „Vremja“ ajal otse-eetrisse sõjavastase plakatiga. Sellest episoodist jälle väikest ajaloolist tagasipõiget tehes tasub meenutada, et sütikuks Maidanile 2013. aastal oli Ukraina riiklikus telekanalis uudistesaade, kus kurttummadele mõeldud viipekeele lugeja teatas – kõik see, mis te kuulete, on vale ja riiklik propaganda. Kurtidele kõrvadele mõeldut kuulis kogu Ukraina. Algas Maidan. Kas nüüd saabub murrang sõjas? Vähemalt palju vene teleajakirjanikke on töölt omal soovil lahkumas…

Putiniaegse Venemaa seaduste kohaselt võib Marina Ovsjannikovat – infosõja tõelist kangelannat – oodata kuni 15-aastane vangistus.

Moskva linnakohus määras vaprale naisele küll trahviks 250 eurot, aga ajal, mil vähemalt 15 000 inimest istub sõjavastasel meeleavaldusel osalemise pärast trellide taga, pole selle summa tasumine küll Marina Ovsjannikova esimene mure. Tema esimene mure on ikka see, mis temast edasi saab.

Ja juba selle pärast peavad olema riigijuhtide suhtluskanalid ka Putiniga avatud, et anda paariale ja kogu maailmale teada – me aitame oma kangelasi. Vähemalt üritame seda teha.

Sõjateated Eestimaalt

Ka kõige tavalisem koht, kus iga nädal vähemalt kolm korda käin, oskab üllatusi pakkuda. Nii tabasin Tabasalu spordihoone sauna leiliruumis mõned päevad tagasi kaks vanemat meest võõrkeelset juttu rääkimas. Keel kõlas tuttavalt, aga päris aru ei saanud. Siis taipasin – ukraina keeles räägiti.

Astusin leiliruumi hämarusest heledasti valgustatud duširuumi, ukrainakeelsed järgnesid mulle. Ja mis ma avastasin – ei olnud need mingid ukrainlased. Need olid oma kohalikud vene mehed, kellega oleme saunas koos tõenäoliselt rohkem kui ühe pangetäie vett leiliks loopinud. Ja keda ma auru sees hämaras lihtsalt ära ei tundnud.

Aga nad kõnelesid nüüd ukraina keelt! Mida ma neist arvama või mõtlema pidin?

Või teine näide – minu sotsiaalmeedia sõprade hulgas on ka arvukalt venelasi. Reeglina on nad haritud, intelligentsed inimesed – ajakirjanikud, ettevõtjad, koolitajad… Ma pole kunagi märganud nende postitustes midagi, mis ei ühtiks minu arusaamadega. Kirjutagu nad siis eesti, vene või inglise keeles. Arvasin, et jagame täielikult samu, euroopalikke väärtusi.

Kas kohalikud venelased kannatavad ukraina põgenike pärast rohkem kui siinne põlisrahvas ehk eestlased?

Viimastel nädalatel meie väärtusruum nende kõigiga enam üks ei ole. Sest ma ei mõista, miks nad postitavad ja jagavad videolõike näiteks selges ladusas vene keeles kõnelevast – aga väga tugeva eesti aktsendiga – tugevakasvulisest mehest, kes ukraina põgenikke manitseb: unustage siin oma ukraina lipud, unustage oma hüüdlause „slava Ukraini“. Muidu me ei saa varsti avalikku tualettigi minna, igal pool on ukraina lipp. Eesti on väike, vilets ja vaene riik, me pole põgenike aitamiseks valmis, teeme seda oma laste ja vanurite, oma heaolu arvelt. See monoloog lõppeb aga lausa ähvardusega: „Minge koju ja vaadake peeglisse. Ei ole see ühepoolne sõda. See on teie karma, mis teid sõtta viis!“

Kas tõesti peavad sõja eest põgenenud emad ja lapsed, kes on jätnud kõik, mis neile seni kallis oli, kuulma esimesena, et unustage nüüd ka oma rahvusvärvid?

Selles hästi ettevalmistatud tekstis võib selgelt aduda ühe erakonna mõtteid ja käekirja. Ainult miks levib see eesti mehe ettekantud tekst just venekeelses keskkonnas, kus see ei jää ka vastukajata? Keegi Nataša kirjutab: „Aitäh! Tõesti keegi ei julge neile öelda, et nad on külalised ja peavad käituma vastavalt. Miks meie, kes oleme siin sündinud ja terve elu elanud, peame nende pärast kannatama?“

Huvitav, kas kohalikud venelased kannatavad ukraina põgenike pärast rohkem kui siinne põlisrahvas ehk eestlased?

Või on küsimus muus: siinsed venelased on toimuvast suuremas segaduses kui eestlased, kartes, et saabuvad ukrainlased ohustavad nende heaolu? Võttes ära mõned lihtsamad töökohad? Küllap on neid hirme muidki, kuni füüsilise kättemaksuni. Nii et ka meie kohalikud venelased on see sõda lõhestanud.

Ühed jagavad koos ülejäänud Euroopaga euroopalikke väärtusi, taunides Kremli tapatööd, teised kiidavad selle heaks. Eestlasi tundub sõda ühendavat – ega muidu poleks viimaste uuringute kohaselt EKRE toetusprotsent oluliselt langenud.

Kiri Venemaalt

Soome ajakirjanik Lauri Kontro, kes peab kirjavahetust (seni veel) mitme vene ajakirjanikuga, vahendas ka Harju Elule sõnumi, mille ta hiljaaegu vene ajakirjanikult sai.

Mu sõber Venemaalt saatis sõnumi, kuidas see riik hetkel seest välja näeb. Ta kirjutab, et Venemaa võimud võivad Facebooki ja muud kanalid täielikult sulgeda ning suhtlemine välismaailmaga on väga keeruline. Mu sõber meenutab, kui imeline aeg see oli, kui Berliini müür lagunes, Nõukogude Liit lagunes ja vene lapsed said vabalt maailmas reisida ning tutvuda teiste riikide kultuuride, ajaloo ja traditsioonidega.

„Lootsin, et minu riigist saab osa vabast maailmast. Täna näen, et kõik mu lootused on purunenud väikesteks tükkideks – nagu väike tükk Berliini müürist, mille ma kunagi suveniirina sain,” kirjutab vene ajakirjanik. „Kogu vaba ajakirjandus on hävitatud, Venemaa võimud eitavad sõja alustamist, keelatud on sõjavastaste loosungite kandmine, politsei tegevus inimeste arreteerimisel on jõhker. Nüüd mõistan paremini kui kunagi varem George Orwelli sõnu: „Vabadus on võime öelda – kaks korda kaks on neli.“

Üks mu esivanematest ehitas puidust kalapaadid ja kauples Norraga, kauplemine on alati parem kui sõda ja ma uskusin naiivselt, et nii see jääbki, kuid nüüd näen, et uus Berliini müür tuleb sisse. Ma oleksin võinud siit riigist juba ammu lahkuda. Aga ma ei taha isegi praegu lahkuda, esiteks sellepärast, et mu juured on siin, ja teiseks ma pole veel teinud kõike, mida suudan, et see sõda lõpetada. Võimalusi selleks jääb järjest vähemaks, kuid midagi tuleb ette võtta, enne kui uus Berliini müür meid muust maailmast täielikult eraldab.“

Nii kirjutas mu sõber paar päeva tagasi. Selge on see, et kui riigis on sõjatsensuur, teavad paljud inimesed ainult seda, mis ametlik propaganda neile näkku paiskab. Ja usuvad sellesse. Me võime selliseid inimesi nagu mu sõber ainult imetleda ja nende üle uhked olla – nad on rahusobitajad, kes on säilitanud oma julguse ka väga rasketes tingimustes Venemaal – riigis, mis peab jõhkrat sõda Ukraina vastu.