Keerulised ajad nõuavad erakondadelt keerulisi otsuseid. Aga vahel ka üpris lihtsaid. Mis võib kellelgi olla selle vastu, et tõsta toetusi lastele? Jah, toetame Ukrainat ja aitame põgenikke, aga iga kriis ja sõda saab ükskord läbi, ja siis tuleb meil ühiskonnaga edasi minna. Ühiskonna tulevik on lapsed. Neid sünnib Eestis niigi vähe, ja kui tahame, et meie keel ja kultuur säiliks, siis kelle jaoks?
Lapsed on meie relv, millega murrame tulevikku, tugeva ja kestva rahvana. Lastesse tuleb investeerida samamoodi, nagu sõja ajal investeeritakse tankidesse. Strateegilise tähtsusega ülesanne. Sõdu võidetakse mitmel moel, revolutsioone tehakse mitmel moel, meie revolutsioon oli laulev, aga Euroopas käiva sõja ja terendava vaesuskriisi võidame sellega, et lastel on kõht täis ja riided seljas. Eeskätt just paljulapselistes peredes – nendel on kõige raskem, aga nende panus meie ühisesse tulevikku on ka kõige suurem.
Pole enam värske uudis, kuid väärib kordamist: Keskerakond andis Riigikogu menetlusse seaduseelnõu, mille kohaselt suureneb lapsetoetus 100 euroni iga lapse eest, lisatakse 700 eurot igakuist lasterikaste perede toetust neile, kes kasvatavad kolme kuni kuut last, ning lisatakse 900 eurot igakuist lasterikaste perede toetust neile, kes kasvatavad seitset ja enamat last. Indekseerides toetused, sidudes need elukalliduse tõusuga, et ei peaks igal aastal sel teemal uuesti poliitiliselt kauplema. Miks just praegu? Sest praegu käib sõda, ja pole aega oodata. Ukrainas lendavad mürsud, meil lendavad hinnad.
Aprillikuus oli inflatsioon 19 protsenti, sellist ei ole Eestis paarkümmend aastat nähtud. Hüppeliselt kasvanud energia, kütuste ja toiduainete hinnad on mõjutanud perede hakkamasaamist ning on tabanud eriti valusalt neid, kes väiksema sissetulekuga. Kiire hinnatõus jätkub ja ohus on paljude laste heaolu. Ausalt öeldes ei oska pisaraid valada, kui kellelgi rikkuril kümnest miljonist vaid viis alles jääb. Aga kui kahekümne esimesel sajandil Euroopas mõni laps ei saa kõhtu täis, siis see ei ole aktsepteeritav. Samamoodi, nagu ei ole aktsepteeritav kahekümne esimesel sajandil Euroopas peetav sõda. Just sellepärast tulebki asjaga tegeleda erakorraliselt, kiirelt, ja isegi siis, kui mõni sellest aru ei saa – ju talle hiljem kohale jõuab.
Keskerakonna mõistlikule sammule on Riigikogu kuuest erakonnast andnud oma toetuse viis. Kuidas hääled tegelikult jaotuvad, me täna veel ei tea. Poliitikas, nagu sõjas – tõde on sõjasaladus, avalikult räägitakse seda, mis hetkel kasulik. Vahel ka desinformatsiooni, käib asja juurde. Ja hirmutamiseks on ikka sõimatud – juba kiviajal jooksis koopamees vaenlase poole nuiaga vehkides ja täiest kõrist tolleaegseid roppusi karjudes. Delfit ju siis veel ei olnud. Miks Reformierakond vastu punnib ja mis sõjaplaanid tal tegelikult olid, kui teatas, et on Keskerakonna initsiatiivi peale solvunud – seda me ei tea. Sõjasaladus. Kas tahtis ise lastetoetustega välja tulla, või pidas oma tuulikuid tähtsamaks. Või tahab väärtuslike häälte eest midagi välja kaubelda – ega lapsi saa odavalt müüa. Kui Reform ei ühine, siis kaotab selle lahingu igal juhul, lastetoetuste pakett võetakse vastu kas temaga või ilma, ainult enne langemist tulistab endale veel jalga, et oleks kindlam.
Igatahes praegu näeb asi Reformi poolt välja nii, et kodus pole tilka viina, aga Kesk ostab lastele terve pätsi leiba. Eks ta ole, juhtub mõnes peres. Kahju, kui meie omas. Jah, riigil on olemas tõesti tähtsaid huvisid. Jah, jäävad mõned kilomeetrid neljarealisi maanteid ehitamata – ongi aeg väiksema autoga sõita. Ainult riik, see suur ja tähtis, oma eelarve, seaduste ja maksudega, on siiski olemas rahva jaoks, mitte vastupidi. Ja kui riik tahab, et rahvas teda toetaks, siis peab hoolitsema, et rahvas ikka alles oleks. Tänased lapsed ongi see tulevane rahvas. Meie tulevasele Eestile.
Keskerakonna algatatud lastetoetuste tõstmist toetavad muuhulgas Eesti Lasterikaste Perede Liit ja Eesti Suurperede Liit. Meid toetavad lapsed. Aga kes on vastu? Kes sõdib lastega? Jah, mõned sõdivad. Butšas ja Mariupolis. Meil paluks mitte.
