Auväärne on ausalt rikkaks saada. Kodune on kõndida tänaval, ümberringi kõlamas eesti keel. Kindel on toimetada ükskõik kus ja teha ükskõik mida teadmisega – sinu loodu elab edasi lastelastes. Ja nemadki hoiavad loodud rikkust, keelt, kultuuri.
„Rikkaks saamise õpiku“ autor Jaak Roosaare kaasas talle kuuluvate ettevõtete kaudu vanade autode rendifirmale Planet42 laene, vahendades sedamoodi üle 600 väikeinvestori raha. Jõukamad, kellel oli soovi laenata Roosaarele korraga üle 100 000 euro, andsid ettevõttele laenu otse. Kõik ülejäänud panid oma raha ettevõttesse nn laenusündikaatidega. Raha koguti kokku ja üks ettevõte andis Planet42-le edasi.
„Viimaste aastatega on nooruke firma kokku kaasanud vähemalt 130 miljonit eurot. Valdavalt on see ülikallis laenuraha (üle 100 miljoni). Suurusjärguna 40 miljonit sellest on ilma igasuguse tagatiseta laenud Eesti investoritelt,“ kirjutas 19. septembri Eesti Ekspress.
Suur altminek
Eesti Ekspress tõi välja sellegi, et seitse aastat vana Planet42 on tootnud seni vaid kahjumit. Eelmisel aastal oli kahjum 20,6 miljonit eurot.
Investeerimisguru Jaak Roosaare ise elas sealjuures hästi: mõne aastaga on ta Ekspressi andmetel teeninud vahendatud rahalt vaheltkasu vähemalt 260 000 eurot.
Nüüd on teatanud Planet42 üks asutajaid Eerik Oja investoritele saadetud kirjas, et ettevõte kohustub esmalt tagasi maksma institutsionaalsetelt investoritelt saadud laene, mille tagatiseks on kogu Lõuna-Aafrika vabariigi rahavoog ja autopark. Kõigi, eriti väikeinvestorite nõuete täies mahus rahuldamine ei ole tema sõnul kaugeltki realistlik.
„Vene keelt kõlab avalikus ruumis üha enam, suure tõenäosusega on selle põhjus, et Eestisse on saabunud arvukalt Ukraina sõjapõgenikke, kelle emakeel on vene keel. Kuid tihti peetakse venekeelseteks ka neid ukrainlasi, kes räägivad ukraina keelt.“
Ilmar Tomusk
Jaak Roosaare kirjutab oma „Rikkaks saamise õpikus“: õpetage oma lastele, et iga asja peale pole mõtet kulutada isegi siis, kui raha selleks on olemas. Seda enam paneb imestama, et potentsiaalsetele väikeinvestoritele ta seda lihtsat tarkust ei jaganud. Investoreid tõmbas ta ligi kasumiprotsendiga, lubades minimaalselt 20 protsenti investeeritud summast. Sellise teenistuse ihalejaid oli palju – tuntud muusikuid, poliitikuid, isegi teisi tuntud investoreid. Nüüd harutavad advokaadid ja teised seadusetundjad investeeringute sasipundart – kas tegu oli kelmuse või halva õnnega? Ajakirjanikku paneb aga imestama tõik, et keegi ei võtnud vaevaks küsida, mis riik see on, kuhu nende raha vanade autode ostmiseks investeeriti. Kes on Lõuna-Aafrikasse kas või rännumehena mõneks nädalaks sattunud, see teab: sellest riigist ei põgene ainult raha, põgenevad ka natuke valgema nahavärviga inimesed. Sõna otseses mõttes hirmust surma ees. Miks pidi eestlaste ettevõtmisel teisiti minema kui buuride ettevõtmistel, kes seal aastakümneid elanud? Olgu see tarkus öeldud neile, kes sasipundart harutavad.
Ka Euroopa on hädas
Tavaliselt kujutatakse rahvastiku mudelit püramiidina, kus alumise laiema osa moodustavad lapsed ja noored, keskel on keskeas inimesed ja tipus aina väheneva arvuga eakad. Euroopa rahvastikust on saanud aga ring. Elanikkond vananeb, lapsi sünnib peale aina vähem. Tööjõuturult lahkub Euroopas igal aastal kaks miljonit inimest rohkem, kui juurde tuleb. Eestis on see arv ligi 4000. Kus on väljapääs, kui tahame säilitada oma majanduslikku heaolu? Kas pensioniea pikendamises? Samas teame, et kasvab ka töö tootlikkus, produktiivsus. Itaalia endise peaministri, Euroopa Keskpanga juhi Mario Draghi raportis Euroopa Parlamendile väitis Draghi, et kui eurooplase töö tootlikkus kasvab ka edaspidi sama kiiresti kui viimase kümnendi jooksul, siis sellest enam majanduskasvuks ei piisa, see kompenseerib vaid tööjõu kahanemist.
Rahvastiku kasvuks on vaja, et sünnitusealine naine sünnitaks keskmiselt 2,1 last. Selliseid riike pole maailmas palju, need asuvad Aafrikas, Kesk-Aasias. Ka India on see riik. Mis nägu on meie tänavapilt 20–25 aasta pärast, seega hoomatavas tulevikus, küsis Indrek Neivelt, esinedes läinud nädalal Viimsi ettevõtjate päeval. Ja vastas ise. 20 aasta pärast on meie tänavapilt siin Eestis rohkem Aafrika, India ja Kesk-Aasia nägu. Enne tuleb lahendada riigi tasemel küsimus meie iibest, siis rääkida investeeringutest elamuehitusse, taristusse ja mujale. Muidu pole meie investeeringutel, ei Planet42 ega mujale mõtet.
Mis keelt nad räägivad?
Paraku võib Draghi ja Neivelti tõdetu tõeks saada juba enne 20 aastat. Sügis, kooli algus andis hoogu optimismile – nüüd alustasid esimese klassi õpilased koolis ainult eesti keeles, olgu siis Viru- või Võrumaal. Eesti on riigi tasemel teinud kõik, et vähemalt hoomatavas lähitulevikus oskaksid kõik või vähemalt lõviosa siin elavaid inimesi eesti keelt. See ei ole riigile odav ettevõtmine.
Avalikus ruumis, tänaval, kauplustes, spordirajatistes kostab samas aina kõvemini vene keel. Nagu läinud sajandi Viru tänaval. Kord seltskonnas selleteemalist juttu üles võttes kostis nii Viljandi- kui ka Võrumaa inimestelt – neil on sama probleem. Viimastel aastatel on vene keel avalikus ruumis jälle märksa enam kõlama hakanud. Et sellele tunnetusele vähegi usutavat kinnitust saada, pöördusin keeleinspektsiooni direktori Ilmar Tomuski poole. Siin on tema arvamus:
„Jah, vene keelt kõlab avalikus ruumis üha enam, suure tõenäosusega on selle põhjus, et Eestisse on saabunud arvukalt Ukraina sõjapõgenikke, kelle emakeel on vene keel. Kuid tihti peetakse venekeelseteks ka neid ukrainlasi, kes räägivad ukraina keelt.“
Kas nüüd ukraina keel aetakse segamini vene keelega, on iseküsimus. Fakt on aga see, et ei õnnestu kõik alati ka riiklikul tasemel. Isegi suured, kümneid ja sadu miljoneid maksvad projektid. Ei Eestis ega Euroopas.
