Üks tundlikumaid teemasid ühiskonnas tundub hetkel olevat võõrtööjõud. Kui seni käis jutt kõrge kvalifikatsiooniga, 1350 spetsialisti tööloaga Eestisse kaasamisest, kellele peab 1,24 kordset keskmist kohalikku palka maksma, siis viimastel aastatel on olukord kardinaalselt muutunud. Tööandjad ja nende eestkõnelejad nõuavad jõuliselt igasuguste oskuste või mitteoskustega välistööjõudu.
Paljus põhjendatult, sest majandus vajab edendamist, pankade raha väärindamist, töökäsi napib ja kasum tahab teenimist. Kolmandate riikide, näiteks Ukraina, Valgevene, Gruusia, Vietnami, Tai jne kodaniku lühiajaline Eestis töötamise registreerimine on praegu lihtne. Sellega saab hakkama iga firmaomanik, kes PIN 2 koodiga pangaülekannet oskab teha. Lühiajalise töötamise registreerimine annab võimaluse välismaalase seaduslikult aastaks Eestisse tööle kutsuda.
Ainukeseks kohustuseks on võõramaalane koheselt Eesti töötamise registrisse kanda, 48 eurot riigilõivu tasuda ja keskmist palka maksta, mis eelmise aasta seisuga on Eestis 1310 eurot kuus ehk 7,56 eurot tunnis. Eelmisel aastal jõudis selliselt meie tööstusesse, ehitusplatsile, põldudele jne ligikaudu 22 000 välismaalast. Aga kahjuks sealt alles lahendamist vajavad probleemid algavad.
Näiteks kui Eestis töötab Ukrainast ja ukraina firma poolt lähetatud töötaja, siis temale eesti keskmise palga maksmise kohustus ei laiene. Lobigruppide töö tulemusel ei laiene eesti keskmise palga maksmise kohustus ka järgmistele tegevusaladele: hooajatöötajatele, taime- ja loomakasvatajatele; kalapüügi ja vesiviljelusele tegelevate ettevõtetele, majutusasutustele, toiduainete tootmisele, toidu ja joogi serveerimisele, alkoholivaba joogi tootmisele, metsanduse ja metsavarumise töötajatele. Et siis limonaaditootmine ja vee pudelisse villimine on meil prioriteet.
Minu õnnitlused proua Sirje Potissepale! Ei tarvitse olla eriti suur tööturuanalüütik prognoosimaks, et lähemal ajal laekub otsustajate lauale soov loobuda eesti keskmise palga nõudest ukraina bussijuhtidele, valgevene rekkajuhtidele, ehitajatele, tootmistöölistele jt. Eesti praegune miinimumpalk kuus on 540 eurot bruto ehk 3,2 eurot tunnis. Vist sinna kanti üritavad mõned ettevõtjad lähetatud töötajatele palga maksmist nihutada. 2012 aastal tegi Riigikohus otsuse, et Eestis töötavale välismaalasele tuleb töötasu maksta reaalselt töötatud aja eest. Et näiteks kui on vihmane suvi võib valgevene kurgikorjajale maksta ametlikult vaid ühe päeva eest, mil Eestis vihma ei sadanud. Kui anda ettevõtjatele veel soovitusi, siis registreerige näiteks mõni mittetulundusühing.
Metsaärimeestele näiteks MTÜ „ Mõõdukad linnulaulukuulajad ! “ MTÜ-desse kutsutud väljamaalastele, kui ei ole tõestatud nende äriline tegevus, ei pea üldse palka maksma! Töötavad metsa üles vaid linnulaulu kuulamise eest!
Seega on välistööjõu puhul eesti riigi seisukohast põhiküsimus, kuidas seadusega ettenähtud maksud sisse kasseerida, et üldse sellel tegevusel riigi jaoks mõte oleks, sest ettevõtte tulumaksuga on meil nagu on. Iseküsimus, kas odava välistööjõu kasutamine solgib kohalikku tööturgu ja soosib või ei soosi noorte tööleasumist. Mis arvata kui väliskapitalil baseeruv suurfarmipidaja nõuab välistööjõudu, kellele odavat palka maksta. Tahaks arvata, et see on meil juba olnud, mil sõnnikuläga ja seakisa jäid meile aga muu hea-parem läks piiri taha!
Paljud väiksemad Eesti ettevõtted teevad välistööjõuga suurematele firmadele alltöövõttu. Ka tööjõu rendifirmad toovad oma töötajad põhiliselt kolmandatest riikidest. Kuna see on nende äriline tegevus siis üldjuhul nad järgivad kehtivaid nõudmisi. Nende puhul on kindel, et tööjõumaksud jäävad vähemalt Eestisse ja see on tore. Edu neile ! Soomes on näiteks tootmisettevõtete tööturu osapoolte vaheline kokkulepe, et välistöötajatele ei tohi maksta alla selle sektori miinimumpalga, mis mõned aastad tagasi oli 9,75 eurot tunnis. Eestis võiks püüda ka analoogilise kokkuleppeni jõuda.
Euroopa Liidu üks kolmest põhiõigusest on teenuste vaba liikumine. Sellest tulenevalt on viimastel aastatel plahvatuslikult suurenenud Poola ja Leedu firmade osa, kes osutavad Eestis ukrainlastega ehitusteenust. Hinnanguliselt võib neid olla 5000–10 000 ja nende arv ilmselt kasvab. Kuna tegu on Eestisse lähetatud töötajatega, siis palganõue neile otseselt ei laiene. Enamuses Euroopa riikides on kehtestatud kord, et analoogselt töötavad välismaalased peavad ennast kohalikus politseis kolme päeva jooksul registreerima. Ei ole täpselt aru saanud kuidas see kord Eestis on ja kui rangelt seda kontrollitakse. Aga kontrollima peaks.
Lähetatud töötajate puhul on üheks põhiküsimuseks, millal nad muutuvad residentideks ehk hakkavad Eesti riigile üksikisiku tulumaksu maksma (sotsiaalmaksu võib tasuda ka kodumaale või vahendaja asukohamaale). Euroopa Liidu rusikareegel on, et korraga võib mitteresident viibida ja ka seaduslikult töötada riigis 90 päeva ja aasta jooksul kokku 180 päeva. Selle üle peab arvestust pidama kohalik peatöövõtja, kokkuleppel ka alltöövõtja.
Mina olen alltöövõtja esindajana töötanud Hollandi, Prantsusmaa, Soome jt laevaehitusfirmades. Kõigis neis oli töötajate range territooriumile pääsemise kord ja pääslas elektrooniline personaalne kontroll. Aeg-ajalt kontrollisid migratsiooniametnikud tööajatabeleid. Kui oli ette näha, et töötaja võib objektil viibida üle 90 või 180 päeva, registreerisime ta kiiresti näiteks Hollandi või Prantsusmaa maksumaksjaks. Just peatöövõtjale oli au küsimus, et välistööjõu kasutamine oleks legaalne ja maksud laekuksid maksimaalselt oma riigi eelarvesse. Miks ei võiks see ka Eestis nii olla ?
Heinart Puhkim, praktikust tööturuhuviline
