1987. aastal kartulikasvatusega alustanud Aarne (65) ja Anne (55) Arro on oma kutsumusele truuks jäänud. Saue vallas Hüüru külas Nurme talus on neil maaõunte all kaks hektarit, millest pooled on tänavu juba üles võetud.
“Mina olen rahul, kui tuleb 25 tonni hektarilt,” ütleb Nurme talu peremees Aarne Dacia kaubiku rooli keerates.
Sellesama kaubikuga, mille kandejõuks on pool tonni, käiakse kartuleid Nõmme turul müümas. “Meil on omad kliendid, ei saa kurta,” ütleb abikaasa Anne. Tavaliselt ostetakse 1-2 kilo korraga, ent kord võeti lausa 900 kilo.
Tänavuse saagi kohta arvab mees, et kartulisaaks jääb tagasihoidlikumaks kui tavaliselt. Oma osa on riukalikul kevadel.
“See oli ikka jube. Mul on katteloorid. Lumi tuli kattelooride peale. Siis tuli kuiva peaaegu neli nädalat,” meenutab talunik.
Hiline kevad pidurdas
Eelmisel aastal sai Aarne esimesed suvekartulid Nõmme turule müüki juba 4. juunil. Kilo eest maksti siis lausa kuus eurot.
Tänavu sai ta esimese kartuli müüki alles nädal enne jaanipäeva, sest külma ja kuiva tõttu hilines kõik kaks nädalat. Kilo hind oli selleks ajaks kukkunud nelja euro peale.
Millise hinnaga müüakse maaõuna sügisel? “Solist” maksab Aarnel euro, “Adretta” poolteist eurot, “Teele”, mida mees nimetab Euroopa parimaks kartuliks, kaks eurot.
“Red Sonja on üks parimaid, mis minule meeldib. Ta on selline keskmine kartul, ära ei lagune, vesine ei ole, sobib nii üheks kui teiseks. Väga hea on teda kasutada,” toob oma maitseeelistuse välja Aarne abikaasa Anne.
Sügisest kartulivõttu on pidurdanud sajuhood. “Vihmased ilmad on ju, vihmaga ei saa. Täna (5. septembril – A.T.) on esimene ilusam ilm, kus saab võtta ja koor on kinni,” räägib Aarne.
Talunikku aitab üks pisiasi. “Mul on vaod põhja-lõuna suunaga kallaku peal. Kõik üleliigne vesi voolab ära,” ütleb ta.
Kui kaubik põllule jõuab, hakkavad Aarne silmad särama. “Nüüd hakkame kartuleid võtma. Kindad on või?” küsib ta kelmika moega Harju Elu ajakirjaniku poole vaadates.
Hetk hiljem käivitab talunik 25-aastase Belarusi traktori, mis veab 35-aastast Juko kartulikombaini. “Praktiliselt vanaraud hakkab mööda põldu sõitma,” muheleb ta. „Iga aasta tuleb parandada.“
“Ta on ikkagi masin. Katsu sa käsitsi võtta sihukest põldu. Keegi ei võta enam,” toob Aarne välja uunikumi positiivse poole.
Põllu servas mürtsub raadio. “See on sigade pärast, et metssead ei tuleks,” selgitab mees. “Vene programm hirmutas neid kõige rohkem, aga see kostab öösel üle küla ja ma ei tahtnud seda mula.” Seetõttu mängitakse metssigadele praegu 24 tundi ööpäevas eestikeelseid saateid.
Liiga suur polegi hea
Umbrohutõrjeks on vagusid suvel korduvalt mullatud. “Harimine on kõik abikaasa töö,” kiidab Anne abikaasat.
Vagudel kartulipealseid enam ei näe. “Ma ajasin need 20. augusti paiku ära. Selleks on spetsriist. Vikatiga ei jõua,” selgitab Aarne.
Pealsete niitmisel on oma põhjus. “Et mitte liiga suureks lasta. Ma ei taha liiga suuri mugulaid. Rahvas ka ei taha,” teab talunik.
Kuidas kartulikombain töötab? “Võtab kartuli üles. Transportöör viib taha niinimetatud karunaha peale, mis viib mulla ja sodi välja. Siis tuleb kartul noppelaua peale, kus inimene viskab välja kivid ja praakkartulid. Siis läheb kartul punkrisse,” selgitab mees.
“Tippkombain võtab nii kiiresti, kui inimene jalutab, aga minul ei võta nii kiiresti,” räägib Aarne. Vao peale kulub tal pisut alla poole tunni, mis annab 250 kilo mugulaid. Et kombaini punker mahutab 1000 kilo, tuleb läbi sõita neli vagu.
Tavapärane tööjaotus näeb välja selline, et Aarne keerab traktorirooli, abikaasa seisab kartulikombainil ja hoiab silma peal noppelaual, et kivid ja praakkartulid eemaldada. Vahel tulevad appi väimees ja tütar.
“Normaalne, stabiilne. Nii suurt kui väikest on,” arvab Anne kartuli kvaliteedi kohta. Parasjagu võetakse “Teelet”, mille mugulad saadi Raplamaa seemnekasvataja Kalle Hamburgi käest.
Sugugi mitte kõike ei müü Aarne kohe maha. “See, mis ma praegu võtan, läheb kuhja. See on oktoobri lõpuni või poole novembrini kuhjas. Nii kaua, kui jõuan ära sorteerida. Siis läheb hoidlasse ja tavaliselt on novembri lõpuks müüdud,” ütleb ta oma põlluvilja kohta.
Aarne rehkendab, et kartulikasvatus toob talle aastas sisse 12 000 – 13 000 eurot, kui kulud maha arvata. Anne põhikohaks on laotöö Tallinnas. “Puhkus, selle veedan ma põllul ja turul,” muigab naine.
Lisaks kartulile on perel kasvuhoone tomatite ja kasvuhoone kurkide tarbeks. “Sealt tuleb ka midagi,” ütleb mees. See “midagi” tähendab ligikaudu tonni tomateid ja 400-500 kilo kurke.
Räpina sovhoostehnikumi aiandusagronoomina lõpetanud Aarne tegeles kunagi ka lillekasvatusega. “Lõpuks, tead, lillekasvatus hakkas ära tüütama. Neid toodi nii palju sisse igalt poolt üle Euroopa, Lõuna-Aafrikast isegi tulid lilled meile. Siis ma lõin käega, hakkasin kartuleid kasvatama.”
