Nädal tagasi, kolmandal mail tegi peaminister Kaja Kallas vabariigi presidendile ettepaneku vabastada ametist Keskerakonna ministrid. Millised on võimalikud arengustsenaariumid?
Jüri Ratas on öelnud, et kui mõned Keskerakonna ministrid valitsusest ära saadeti, siis peaks ka Kaja Kallas ja valitsus tagasi astuma. Ei pea. Volitused valitsuse moodustamiseks annab peaministrile riigikogu. Need volitused on Kaja Kallasele antud. Valitsuse liikmeid nimetab peaministri ettepanekul ametisse president. Elementaarne loogika ütleb, et valitsuse remondid peavad olema võimalikud igas demokraatlikus riigis ehk põhimõtteliselt võiks peaminister teha ettepanekuid iga päev mõne või mõnede ministrite väljavahetamiseks. Kui riigikogule see ei meeldi, võib ta umbusaldada peaministrit. Aga riigikogu rolliks uute ministrite ametisse nimetamisel on kuulata uue ministri ametivannet, ei rohkem ega vähem.
Vähemusvalitsust ei tule karta
Praegu on meil vähemusvalitsus. Minu arvamus on, et ega vähemusvalitsust tule karta. Kui näiteks Reformierakond jõuaks valitsuse moodustamiseks kokkuleppele sotsiaaldemokraatidega ka juhul, kui Isamaa ei taha liituda, siis võiks ka selline vähemusvalitsus edukalt riiki juhtida.
Mis tähendab aga vähemusvalitsusega riiki juhtida? Oma kogemustele toetudes kinnitan, et vähemusvalitsuse liikmed eesotsas peaministriga peavad rahvaga rohkem rääkima. Ja kui läheb parlamendis mõne põhimõttelise küsimuse üle hääletamiseks, tuleb leida opositsioonist endale toetajaid. Toetajate leidmine on aga alati siis lihtsam, kui nendele ideedele, millele parlamendis toetust otsitakse, on tugev toetus rahva hulgas. See tähendab, et valitsus peab käituma märksa avatumalt kui varem, mil oli toimiv koalitsioon. Vähemusvalitsus ei ole midagi niisugust, mida peaks tingimata kartma.
Vähemusvalitsused ei ole ju sugugi haruldased ka näiteks Põhjamaades. Või meie endagi lähiajaloos. Peale 2007. aasta parlamendivalimisi moodustas Reformierakond koalitsiooni Isamaa ja sotsiaaldemokraatidega. Pingelisel, 2009. aastal – mäletatavasti oli ka siis väga sügav majanduskriis – väsisid sotsiaaldemokraadid valitsemise raskest koormast. Palusin 21. mail toonasel presidendil Toomas Hendrik Ilvesel sotsiaaldemokraatidest ministrid ametist vabastada. Vabaks said rahandusminister Ivari Padar, siseminister Jüri Pihl ja rahvastikuminister Urve Palo. Pihli asendas Marko Pomerants Isamaast ja rahandusministriks sai Jürgen Ligi Reformierakonnast. Rahvastikuministri asemele me kedagi ei võtnudki. Vähemusvalitsus valitses 2009. aasta maist kuni 2011. aasta 11. märtsini ehk korraliste valimisteni. Seega kaks kuud vähem kui kaks aastat.
Ja julgen siinkohal meelde tuletada kui raskeid ja pöördelisi otsuseid see valitsus tegi: et oli majanduskriis, tuli teha tõsiseid eelarvekärpeid. Need on teadupoolest kõige keerulisemad otsused parlamendis vastu võtta, sest kärpimine on väga ebapopulaarne tegevus, tunduvalt lihtsam on raha jagada.
Peaminister EKRE-st
Kui valitsusse läheks EKRE, tuleks ka peaminister EKRE-st, korrutab Martin Helme igal võimalusel. Sest tema olevat kiirem otsustaja kui Ratas. Kõlab vist tuttavalt, üsnagi solvavalt Ratase aadressil…
Arvestades aga kõiki neid solvanguid, mida EKRE tegelased on varasemalt, Jüri Ratase esimeses valitsuses olles välja öelnud, siis seaksid sellised väljaütlemised praegusel ajal sõna otseses mõttes ohtu meie liitlassuhted. Ja see oleks otsene oht Eesti julgeolekule. Selliseid väljaütlemisi ei ole meile rohkem vaja.
Me võime loota, et ehk ekrelased tulevikus parandavad oma käitumist – ka Kersti Kaljulaid lootis seda neid ministriametisse usaldades, aga poliitikute puhul otsitakse üles ka vanad väljaütlemised ja neil on oma mõju nii olevikule kui ka tulevikule. Ja see Eestile hea ei oleks.
Kui EKREIKE valitsuses saaks aga peaministriks taas Jüri Ratas, siis… Teame kui mõõdutundetult on Ratase valitsused headel aegadel raha põletades uskunud, et head ajad kestavad igavesti. Ei kesta.
Tuli koroonakriis ja raha oli vaja investeerida tervishoidu.
Tuli energiakriis ja energiajulgeolek vajas investeeringuid.
Nüüd on sõda ja riigikaitse vajab investeeringuid.
Mina ei usaldaks ka Tanel Kiige ja temasuguste kätte meie riigi saatust. Koroonakriisiga ei ole Eesti hästi hakkama saanud. Võrreldes näiteks Soome või Taaniga, on Eestis suremus koroonasse olnud ikka väga-väga suur. Kui Eestis on tavaliselt aastas keskmiselt 15 000 matust, siis möödunud aastal oli meil ligi 18 000 matust. Need 3000 surnut on kellegi hingel. Ma pole kuulnud, et keegi oleks nende surmade eest vastutuse võtnud.
Erakorralised valimised
Põhimõtteliselt ei tule karta ka erakorralisi valimisi – see on põhiseaduslik protseduur ehk ette nähtud ka meie põhiseaduses. Et seda pole Eestis viimase 30 aasta jooksul toimunud, pole argument neid vajadusel mitte korraldada. Kui korraldatakse erakorralised valimised – jah, need on praeguste küsitluste andmeil soodsad ennekõike Reformierakonnale ja Eesti 200-le – tuleb uus riigikogu koosseis, Toompeal tekivad uued jõuvahekorrad, ilmselt saab uus erakond riigikokku… Kokkuvõttes võib Eestile sellest kasu olla. Mina ei võtaks negatiivset hoiakut enneaegsete valimiste suhtes.
Samas on Eestis neid raske esile kutsuda, suur vastutus jääb siin presidendile. Kui keegi on võimeline välja pakkuma mingi koalitsiooni koosseisu, siis on see presidendile raskeks kaalumise kohaks, kas kuulutada välja erakorralised valimised kuigi sellele on seaduslik alus olemas – valitsust või peaministrit on umbusaldatud. Väga palju sõltub presidendist. Samas usun, et president mäletab sama hästi kui enamik eestlasi meie liitlaste solvamisi…Nii et see pole veel väga selge, et kui riigikogus on olemas häälteenamus mingi koalitsiooni moodustamiseks, kas siis president kuulutab erakorralised valimised välja või mitte. Nii et ootan huviga arenguid. Ise ma enam kandideerida ei kavatse. Kui Reformierakond praegu aga lihtsalt tagasi astub, oleks see allaandmine.
