Suve pole ollagi, ei päikest, ei sooja, on ainult vihm – küllap nii mõtlevad paljud. Ometi on vähemalt üks mees, kes oskab Eestimaa suvest täiega rõõmu tunda. Ja seda teistegagi jagada.

Taavi Libe seikleb suvel taas mööda Eestit. Ta leiab üles kõige erilisemad inimesed, kel on televaatajatega jagada nii pehmeid kui ka teravaid lugusid. Lustlike seikluste seas külastab Taavi Helme mõisa, mille kordategemisest on saanud kuueliikmelise pere elutöö, tutvub Jõgeval mehega, kelle purjekast võiks saada tõeliselt uhke vaatamisväärsus. „Kindel see, et Taaviga juba igav ei hakka!“ lõpetab TV3 oma saatetutvustuse.

„Eks see Helme kandi noor pere, keda suve hakul külastasime, pani ahhetama küll,“ meenutab reporter Taavi Libe külaskäiku mõisasse, mille ostsid kaks noort inimest eesmärgiga see üles putita. Pere lugu, kes vana mõisahoonet päästes elab ise kuuekesi ühes toas, on Taavi Libe sõnul toonud ka vaatajatelt kõvasti tagasisidet.

„Veidi kerglasemad saated saavad rahva lemmikuteks. Et aga targad eksperdid ja rahvas minu puhul nii ühte meelt olid, see mõjus toonust tõstvalt ja tegi südame soojaks.“  
Taavi Libe

Helmes elutööd tegevatest noortest pole vähem vaatajate poolehoidu kogunud 70. eluaasta künnise ületanud Maie – hobuseentusiastist vanaproua lugu Kirna kandist. Maie eestvõttel rajati Kirna mõisa juurde kogukondlik hobusetall, kus nüüd saavad ratsutamise algtõdesid käia omandamas needki noored, kellel muidu puuduks võimalus kalliteks ratsutamistundideks. Kuna Maie enda maja läks remonti, elab ta ise soojakus karjakopli serval. „Lugu naisest, kes elab hobustega praktiliselt ühe katuse all, võimaldades kohalikele noortele ratsatreeninguid, on väga emotsionaalne, samas ka mõtlemapanev. Eriti ajal, mil paljud aina kurdavad ja kurdavad,“ tõmbab reporter teleekraanilt paralleeli tavaellu.

Saate sünd

Kuidas tekib aga vastupidine paralleel, kuidas satuvad lood tavaelust saatesse. Kuidas sünnib „Märgatud Eestis?“ või „Läbi suve Taaviga?“. „Et head saadet teha, peab lugu ennekõike ajakirjanikku ennast kõnetama, alles siis saab ta selle ka vaatajaile huvitavaks rääkida,“ kõneleb Taavi Libe teemade valikust. Kirjutatakse ju toimetusse palju, pakutakse teemasid, vahel ka helistatakse. Kevadel aga, enne suvesarja saadete võtteperioodi algust on Taavi Libel kombeks kohalikud lehed läbi uurida. „Maakonnalehtedest leiab isikupäraseid huvitavaid kujusid,“ teab Libe. Nii jõudis näiteks mõned aastad tagasi „Harju Elust“ teleekraanile lugu Loksa kandis elavast emast ja pojast, kellel oli vanametalli kogumisest isemoodi arusaam. Lugu oli kergelt kriminaalse varjundiga.

Kunagise telehiti „Võsareporteri“ tegija Peeter Võsaga Taavi Libe ennast võrrelda ei taha. Kuigi sarnasusele on nii mõnigi arvustaja osutanud – räägitakse inimestega „meie hulgast“, saadet vürtsitab mahlakas sõna ja ehe huumor. „Peeter Võsa  oli pika politseisaadete taustaga, selle pärast oli tema saadetes ka rohkem kriminogeenset elementi. Minu taust on raadiost, töötasin varem, 10 aastat, erinevates raadiokanalites, siis hakkasin mööda Eestimaad ringi sõitma. Peeter Võsal oli iga lugu rohkem juhtumipõhine, mina üritan pigem inimestepõhine olla,“ ei taha Taavi Libe selle võrdlusega hästi nõus olla. Aga ei eita ka. „Toimetajaks on meie mõlema saadetele Anne-­Mari Müller ja temal on kombeks omade võtetega tekstis olevat huumorit võimendada,“ kiidab Taavi Libe toimetajat. Lisades, et vahel tuleb osata läbi pisarate kah naerda.

Asi naljast kaugel

„Alati ei saa aga naerda. Ka läbi pisarate mitte,“ leiab Taavi Libe üha enam levivatest petuskeemidest rääkides. Helistatakse kellelegi heas eesti keeles ja antakse mesimagusa häälega teada, et Tervisekassa tahab mingi tagasimakse teha. Ja mõni kergeusklik annabki küsitud pangarekvisiidid. „Mis saab aga siis, kui tehisaju veelgi võimsamaks muutub? Siis hakkab kunstaru helistama lapsevanemale lapse või mehele naise häälega, räägib juhtunud õnnetusest ja vajaminevast rahasummast,“ mõtiskleb reporter meid ähvardavast lähitulevikust. Petuskeemide ohvrid enam ei häbene petta saamist, räägivad nägu ja nime varjamata, millise petuskeemiga neid alt tõmmati, palju välja peteti. „Ohvreid olen piisavalt intervjueerinud, loodan tulevikus kaamerate ette tuua ka mõne suurema petu­skeemi punuja ja selles osaleja,“ kõneleb Taavi Libe oma eesmärkidest ajakirjanikuna. Kas see 2024. aastal Eesti parimaks teleajakirjanikuks tunnistatud Taavi Libel ka õnnestub, näitab aeg.

„Hea saate tegemiseks peab lugu ennekõike ajakirjanikku ennast kõnetama, alles siis saab ta selle ka vaatajaile huvitavaks rääkida.“  
Taavi Libe

Reisile aga Taavi Mallega rohkem ei lähe. Vähemalt hoomatavas tulevikus. „Ja ega Malle tulekski,“ ütleb reporter Libe oma reisikaaslase kohta. Inimesi on erinevaid – osad saavad veerand tundi ekraanikuulsust kätte ja neile piisab kogu eluks. „Ja Malle oli just selline,“ ütleb Taavi. Sest ostjad hakkasid reisil käinud Malle müügipunkti Balti jaama turul nii agaralt külastama, et tallasid vao sisse. Sõideti rongiga teisest Eesti otsast kohale, et temaga koos pilti teha. Tagasihoidlikule Mallele oli see liig.

Tunnustus tuli

Naljakam on tuntud reporteri kinnitusel nendega, kes käivad korra kuskil tõsielu saates, saavad hetkeks tuntuks ja jäävad lühiajalisest kuulsusest nii sõltuvusse, et üritavad iga hinna eest taas „pildile  pääseda“. „Ei maksa muutuda kuulsuse narriks,“ leiab reporter, kelle enda inimesed tänaval alatihti ära tunnevad, teinekord ligigi astuvad ja mõne loo jutustavad. Nii mõnestki selliselt kuuldud loost võib saada lugu paljude kuulajate-vaatajate jaoks. Nende lugude, oma saadete eest on reporter Taavi Libe küll kolleegide poolt mitu korda aasta saatejuhi tiitlile esitatud, aga päris tiitlit ei ole veel tulnud. Läinud aastal leidis aga Taavi Libe töö tunnustust Eesti filmi- ja teleauhindade konkursil parima saatejuhi tiitliga, lisaks võitis ta ka ajakirja „Kroonika“ poolt välja pandud rahva lemmiku tiitli.

„Selline kombo mõjub eriti vaimu värskendavalt,“ tunnistab tuntud ja nüüd ka tunnustatud reporter. Tavaliselt on loomingulistel konkurssidel žürii lemmikud ja rahva lemmikud sama kauged üksteisest nagu need tiitlid pälvinud lauludki viimasel Eurovisioonil. „Veidi kerglasemad saated saavad rahva lemmikuteks. Et aga targad eksperdid ja rahvas minu puhul nii ühte meelt olid, see mõjus toonust tõstvalt ja tegi südame soojaks,“ tunnistab Taavi Libe.

Tema enda kinnitusel võtabki tal kõige enam tööaega saate „Märgatud Eestis“ tegemine. Kõik teised toimetamised Vikerraadios ja teles sätib ta selle saate järgi. Varsti jõuabki saatesarjas põnevatest märkamistest ekraanile lugu Laulasmaal elavast mehest ja tema mudelautode kogust. „Tavaliselt kogutakse Eestis automudeleid mõõdus 1:43, kuid selles kogus on need natuke suuremad, 1:18,“ räägib Taavi Libe, kinnitades, et näha saab ka Laulasmaal õues seisvat Eesti kõige täpsemat Knight Rider KITTi koopiat.

Tihti on nii, et eestlased teevad toekaid tegusid ja põnevaid asju, aga ei taha sellest rääkida. Ja sellest on tunnustatud reporteril kahju. „Käisin mõned aastad tagasi Läänemaal. Peale võtet läksime kohalikku poodi, kus oli väga tore ja sõnakas poemüüja, kes kohe hakkas kurtma, et poodi ei tasu pidada, peale koroonat keegi enam kauplust ei külasta,“ meenutab reporter üht koroonajärgset kohtumist. Kui ta aga ütles müüjale, et tema kauplusest võiks rääkida vaatajaile, keeldus kaupmees kategooriliselt –  äkki keegi tulebki!

„Ei maksa kaamerahirmu põdeda ega juhukuulsusest narriks muutuda,“ lisab reporter Taavi Libe oma kreedo. Elu tuleb võtta mõnusa huumoriga, vahel naerdagi läbi pisarate. Nagu see on ka tema saadetes. 

Taavi Libe hiljutisest laulu- ja tantsupeo rongkäigust reportaaži tegemas. FOTO: Joonas Sisask 

KOMMENTAAR

Hingega tegija

Annely Adermann, kolleeg TV3s

Taavi on tegija. Selle kinnituseks on ametlikud preemiad, millest väärtuslikumgi on ehk vaatajate poolehoid. Näiteks nii „Märgatud Eestis“ kui ka praegune „Läbi suve Taaviga“ on sisseostetud suuršõude kõrval sageli ainsad tavasaated, mis vaadatuimate teleprogrammide esikümnesse jõuavad. Sest Taavi on ehe, muhe, tähelepanelik ja teeb tööd kirega. Ja mis eriti oluline – ta on väga hea suhtleja, kes suhtub kõigisse intervjueeritavatesse austusega, suutes neid kaamera ees avada.