Mõeldes tagasi lõppenud aasta Eesti poliitikale, siis parlamendis ja mujal peetavais avalikes debattides oli läbivaks peamiselt kaks temaatikat – koroonaviirus ja abielureferendum. Esimene neist ei sõltunud meist, küllap oli koroonaviirus – muidugi erinevates keeltes – kõige enim kasutatud väljend terves maailmas.

Parlament haris pisut pööblit

Mis puutub aga abielureferendumisse ja kaudselt või otseselt sellega haakunud teemadesse nagu “geid jooksku Rootsi”, “Helme hõbe maasikapõldudel” jne, siis andsid vaieldamatult tooni just EKRE dikteeritud mõtted. Pisut ironiseerides, siis parlament peabki pööblit õpetama. Ja nüüd olemegi rahvuskonservatiivide dikteerimisel ning Isamaa ja Keskerakonna toetusel selgeks õppinud uue sõna poliitikas – obstruktsionismi. Vaevalt keskmiselt haritud inimene sellist sõna varem kuulnudki oli, kasutamisest rääkimata. Nüüd on see aga vähemalt 20% eestlaste huulil – meie erakonnale tehakse obstruktsionismi. Kuhu või milleni see lõpuks välja viib, ei oska täna tõenäoliselt poliitikas pädevaimadki öelda, obstroktsiunismist kõvasti kisajatest rääkimata. Millega ühe poliitkamba avantüür USA-s lõppes, on nüüdseks hästi teada. Õnneks on USA mitusada aastat vanad demokraatiatalad tunduvalt tugevamad kui Eesti omad, midagi fataalset ei juhtunud. Õppetund aga võiks olla see meilegi, eriti valitsuses näiliselt juhtoinaks olevale Keskerakonnale.

Lahendusi ei otsitudki

Muidugi, pika valitsemisaasta jooksul pööblile ühe uue sõna selgeks õpetamine – kuigi vaieldamatult väga olulise sõna – kas seda ei ole siiski 101 rahvaasemiku kohta vähe? Sest tahes-tahtmatult tuleb tõdeda – ühtegi sisukat arutelu selle üle, millisteks investeeringuteks võiks Eesti eelarvesse rohkelt voolanud Euroopa laenuraha ikkagi suunata, ju ei toimunud. Ja seda just viirusejärgses 21. sajandi majanduse kontekstis. Debatiküsimuseks võinuks olla, kuidas praegused eelarvesüstid aitaksid Eestil pikemas perspektiivis välja murda keskmise sissetulekuga maa lõksust, jõuda Euroopa rikkamate klubisse. Ja seda nii, et klubi liikmeina tunneksid ennast kõik Eesti inimesed, mitte ainult poliitiline kõrgkiht. Ka aasta lõpus avaldatud riigikontrolli raport andis selleks piisavalt inspiratsiooni – seniste rahvastikutrendide ja regionaalpoliitilise lähenemise jätkudes võib meil juba kümnekonna aasta pärast olla tõsiseid raskusi sellega, kuidas tagada elementaarsete avalike teenuste (haridus, arstiabi, jne) kättesaadavus kõigis Eestimaa paigus. Nende pisiküsimustega tegelemiseks pole rahvaasemikel aega olnud. Ometi peaks ka kõige paadunumale rahvuskonservatiivile olema selge, et need küsimused hakkavad juba lähitulevikus Eesti elu palju enam mõjutama, kui abielureferendum.

Pauk tuli Lätist

Võiks arvata, et ega Lätis midagi teisiti ole kui Eestis, keskmisel elatustasemel eurooplastena põevad nemadki oma koroonat ja urgitsevad niisama naba ümber nagu meiegi. Aga ei!

Eks meiegi siin Eestis oleme palju rääkinud/kirjutanud omavalitsuste ajalehtede missioonist ja vajalikkusest; kui palju on need ajalehed kohalikele poliitikutele poliitruuporiteks kohalikus poliitikas, solkides samas ajaleheturgu odavamate reklaamihindadega.

Läti seim lõpetas uuest aastast munitsipaallehtede ilmumise seadusega ära ning need tuleb äriregistrist kustutada.

“Neid (ajalehti) nimetatakse küll teabematerjalideks, kuid me ju näeme, et need on päris ajalehed,” ütles Läti seimi inimõiguste ja ühiskonna asjade komisjoni esimees Artuss Kaiminš Läti meediale.

“Sealt leiame horoskoope, sealt leiame lugusid, kuidas volikogu juht on vinge kalamees ja õngitses välja eriti suure kala ning kuidas siis kõik teised tema üle rõõmustavad. See on ju reklaam, mitte infoväljaanne. Nüüd oleme otsustanud nii, et kõik omavalitsuste üllitatavad teabelehed oleks ühesugused nagu Tšehhis. Nad peaks olema samas formaadis, nägema ühesugused välja ja andma teavet, millised otsused vastu võeti, mis küsimused olid päevakorras ja kuidas keegi volikogu liikmetest hääletas,” rääkis Kaiminš.

“Regionaalne pressiühing soovis väga, et omavalitsustel poleks õigust enam üldse midagi välja anda, kuid see olnuks teine äärmus. Omavalitsuste huvi on jõuda iga elanikuni ja teavitada, millised otsused on vastu võetud. Kohalik ajaleht ei suuda ju seda kõike avaldada,” rääkis Valka omavalitsuse juht Vents Armands Grauklis.

Lätis loodetakse, et uus seadus vähendab varjatud poliitreklaami ja annab kohalikele eraväljaannetele võimaluse rohkem reklaamiga teenida.

Raasikult tulistati vastu

Ka Eesti Meediaettevõtete Liit (endine Eesti Ajalehtede Liit) diskuteeris aasta lõpul oma üldkogul kohalike ja maakonnalehtede missiooni ja seotuse üle. Ja mis kummaline: samal ajal kui kolme valla (Kuusalu, Anija ja Raasiku) ühise ajalehe Sõnumitooja peatoimetaja Ülle Tamm arutles koos teiste sõltumatu meedia esindajatega vaba meedia kohast demokraatlikus ühiskonnas, annetasid leivaisad talle Harjumaa teenetemärgi. Just nii seisab HOL-i pressiteates: “18.12.2020. Harjumaa Omavalitsuste Liit on otsustanud tänavu premeerida Harjumaa teenetemärgiga ka Ida-Harju nädalalehe Sõnumitooja peatoimetajat, Kuusalu valla elanikku Ülle Tamme Harjumaa kohaliku ajakirjanduse edendamise ja infovabaduse eest seismise eest!”

Kes siis muu kui mitte Harjumaa Omavalitsuste Liit, mille juhatuse esimees on Raasiku vallavanem Andre Sepp, üks Sõnumitooja omanikest, pidanuks sellist autasu välja andma. Sügisel on ju ootamas kohalikud valimised. Ja kohalikust lehest – vähemalt nagu lätlased on märganud – sõltub selle protseduuri juures nii mõndagi. Nii et piltlikult öeldes pandi Lätis kohalikele meediategijatele sulg sappa, meil orden rinda. Kõlab sama targalt, nagu opositsiooni soov hakata riigikogus arutlema selle üle, kas lumememmega on võimalik abielluda. Või armastabki Raasiku vallavanem üle kõige lumememme kui absurdi võrdkuju?