Mõned nädalad tagasi jooksis meediast läbi kaks uudist Soome kohta. Üks käsitles Soome ettevõtlusagentuuri EVA küsitlust soomlaste suhtumisest NATO-sse, teine aga Venemaasse.
Tegelikult on nende kahe küsitluse tulemusi mõttekas koos vaadata, pilt on palju selgem.
Soomlased ja Venemaa
Kokkuvõtlikult võib öelda, et soomlaste suhtumine NATO-sse on paranenud ja Venemaasse halvenenud.
NATO puhul on meil ilmselt laialt teada tõsiasi, et toetus Soome liitumisele alliansiga on pidevalt olnud meie mõistes madal, kusagil 20 ja pluss protsenti. Kõige kõrgem oli see 1998. aastal – 28 protsenti. Siis järgnes allamäge minek ja aastal 2012 oli madalaim hetk – 14 protsenti. Seejärel hakkas toetuskõver taas ülespoole ronima ja jõudis järgmisse tippu aastal 2016, seega pärast Krimmi hõivamist ja Ida-Ukrainas sõja alustamist Venemaa poolt. See tipp oli 27 protsenti.
Järgnes taas allapoole vajumine ja tänavu siis 26 protsenti, mis eelmise küsitlusega võrreldes on nelja protsendi suurune kasv, seega tõus on suurem kui statistilise vea võimalus. Ja muudatuse puhul tasub veel märkida, et kasvanud on nende arv, kes ei oska kindlat vastust anda. Ning see on tulnud NATO liikmeks astumise vastaste hulga vähenemise arvelt.
Kui nüüd vaadata suhtumist Venemaasse, siis on see viimase kahe kümnendi vältel tasapisi allapoole vajunud. Soojenemise üks tipp oli aastal 2012 NATO toetuse madalseisus, kui Venemaasse suhtus soodsalt 63 protsenti küsitletuist. Tänavuse küsitluse kohaselt on neid järel 34 protsenti.
Negatiivselt suhtujaid on aga rohkem, 45 protsenti. Silma torkab ka tõik, et mida noorem on vastaja, seda negatiivsem on suhtumine Venemaasse. NATO-sse suhtumise mõttes on tähtis ka see, et 59 protsenti vastanuist näeb Venemaas sõjalist ohtu. Veel rohkem, 77 protsenti arvab, et Venemaa on ebastabiilne ja ettearvamatu naaber.
Vene välisministeeriumi kõneisik Zahharova leidis sellele kiirelt ka selgituse: tegemist olla agressiivse infokampaaniaga Venemaa vastu ja selle osa olla ka Soome ajakirjandus. Aga eks tema arvab, mida ta arvama peab.
Erakonnad ja Venemaa
Huvitav on vaadata Soome erakondade suhtumist. Kohati on see isegi üllatav. Kõige Venemaa-sõbralikum erakond on Põlissoomlased – 48 protsenti suhtub Venemaasse soosivalt. Kuigi ehk ei olegi see nii üllatav. Mujalgi on populistlike erakondade seisukohad paljuski kattuvad Putini Venemaa väärtushinnangutega. Selles veendumiseks ei ole vaja meil isegi kodukamaralt mujale jalutada. Venemaa-sõbralikkuselt järgmisel kohal on Keskpartei ehk Keskusta 47 protsendiga.
Kuid kes on siis kriitilised poliitilised jõud? Kõige kriitilisemad on rohelised, kellest vaid 15 protsenti omab soodsat suhtumist Venemaasse. Järgnevad ehk üllatuslikult Vasakliidu toetajad 22 protsendiga. Vasakliit peaks ju justkui endiste kommunistide järeltulija olema ja aastal 2004 toetas neist Venemaad ligi kolm neljandikku.
Edasi tulevad Rootsi Rahvapartei 23-protsendilise ja Koonderakond 25-protsendilise soodsa suhtumisega. Sotsiaaldemokraadid jäävad nende kahe suuna vahele. Üldistavalt võib lisada, et soomlased teevad vahet vene rahval ja režiimil, sest suhtumine vene inimestesse on palju soodsam kui riigivõimu.
Märkimisväärne on ka soomlaste pettumus Vene demokraatia arengus, kolm neljandikku küsitletuist ei loe idanaabrit demokraatiaks.
Pigem peetakse seda tugeva keskvõimuga diktatuuriks. Kuid kõigest hoolimata on põhjanaabrid pragmaatilised. 68 protsenti küsitletuist peab vajalikuks jätkata suhete arendamist Venemaaga ja seda sõltumata Euroopa Liidu ja Moskva suhete seisust. Põhjuseks tõik, et tegemist on tähtsa kaubanduspartneriga, kuigi nendega sõna ei maksvat usaldada.
Kui nüüd need kaks küsitlust kohakuti panna, siis on ilmne, et Venemaa-kriitilisuse kasv on paljuski aluseks ka NATO-sse sõbralikumalt suhtumise kasvule. Kuigi mitme erakonna puhul see ei päde.
Vasakliit on Venemaa suhtes kriitiline, kuid kindlalt vastu NATO-le. Põlissoomlased on teistega võrreldes Venemaasse soodsamalt suhtuvad, kuid samal ajal keskmisest enam ka NATO-liikmelisust pooldavad.
Praegu on Soome ametlik seisukoht niinimetatud „NATO optsioon“ ehk uks hoitakse lahti, kuid sisenemist ei kavandata. Seegi seisukoht on pälvinud kriitikat, näiteks on endine kaitseminister Ole Norrback arvamusel, et kui torm peaks puhkema, siis võib see uks pauguga kinni minna. Seetõttu tuleks liikmeks pürgida veel enne tormi vallandumist.
Ainult Soome
Teisalt on soomlaste jaoks endiselt esmatähtis rahvuslik kaitsevõime. Seda on viimasel ajal toonitanud kaitseminister Antti Kaikkonen ja mõni aeg tagasi Soome televisiooni „A-studio“ vestlusringis ka parlamendi kaitsekomisjoni esimees Ilkka Kanerva. Mõlemad toonitavad ka kahe- ja mitmepoolsete kaitsekoostöö lepingute rolli.
Enamik Soome parlamendi liikmeist on aga arvamusel, et meie piirkonna julgeolekuolukord on halvenenud. Kuid Soome põhimõte jääb endiseks: hea on, kui keegi appi tuleb, kuid lähtuda tuleb võimalusest, et ei tule. Ja selleks on vaja oma sõjalist võimekust, mis annaks võimalikule agressorile piisavalt selge signaali eesootavatest raskustest. Ja nii see vist ongi.
