Sõnu suhu ja mõtteid pähe enam tagasi ei topi. Sestap pole midagi selle vastu, kui käesolev ajaleht palus mul mõned sotsiaalmeedias ilmunud mõtted üle korrata. Et need jõuaksid lugejani ka paberkandjal.
Kodutee viib mind sageli turust mööda. Tihtipeale astun sinna ka sisse. Aga on perioode, kui põgenen sealt nagu katku eest. See toimub just nii tihti, kui leiavad aset mingit sorti valimised.
Igal ajal oma kombed. Aga nii nagu lendavad aastad, peaks muutuma ka käitumiskultuur. Oi, ei tahaks sugugi, et neid ridu võetaks kui iriseva vanainimese juttu. Tunnen end just nii noorena, et vahel mõtlen, kas ei saagi kunagi vanaks? Kuigi aeg oleks juba ammugi vahel ka passi kiigata.
Miks arvatakse tänapäeval, et üle keskea inimene on kuidagi viimasel hetkel mõjutatav? Ja teda annab kergelt ära moosida.
E-hääletuse eelse öö olin üleval, sest tegin tööd. Kui kella vaatasin, ei tahtnud enam magama minna, sest mu kodukandi tulevik on mulle tähtis. Kes ikka midagi muuta suudaks, kui mitte meie ise. Sestap otsustasin oma hääle anda juba esimestel tundidel. Mul ei olnud sellega raskusi, olin oma kandidaadi juba varakult välja valinud, niipea kui nimekirjad avalikustati.
Lendsalk
Eelmisel õhtul põgenesin kahe ahistaja eest. Ma ei hakka mainima, mis värvi jopesid nad kandsid. Tüübid sööstsid kõigile möödujaile rinnaga peale, mitte ainult mulle. Vehkisin juba eemalt eitades käega, et jätku palun mind rahule. Mesijutt algas ikka. Ja muudkui suruti buklette ning nänni.
Kui mõistsin, et muidu see asi ei lõpe, nähvasin neile vist väga halvasti. Et miks te olete arvamisel, et minu valikut muuta saate? Olen ma seda nägu, et oma sõnu söön? Ütlesin ju konkreetselt: “Aitüma, ei ole teie pakkumisest huvitatud!” Pääsesin tulema.
Aga üle tee bussipeatuses seistes oli aega tsirkust kõrvalt jälgida. Keda põhiliselt rajalt maha võeti: üle keskealisi inimesi ja asotsiaale. No kuulge – ajal, mil penskarid kuulavad rokkmuusikat ja saavad oma ajupesulasu kätte internetist, oleks naiivne arvata, et neid annab kuidagi ümber rääkida. Ei ole enam need ajad, kui pööbel kogunes tänavatele ja lasi seal oma ajud ära pesta.
Sotsiaalmeedias tunnistas isegi üks mu tuttav kandidaat, et mingit telki küll ei tee ja sinna ei lähe kah, sest sihuke seebitamine ajab külmajudinad peale. Kas inimesed ei mõista, kui neile öeldakse ei?
Teine sõber avaldas arvamust, et sellise asja kasutegur on 0. Isegi miinus 0. Täpselt nii. See laat kordub aastast aastasse. “Mingi loomingulisus võiks siiski ka selles etenduses olla ja teha vahel seda mängu natuke teisiti, aga ei – ikka samamoodi aastast aastasse – nagu peaga vastu seina – pastakad, kommid ja turukotid!” lisas ta.
Kas sealt polegi tekkinud see, et rahvas kardab poliitikuid nagu tuld. Või mis veelgi hullem – peab neid poolemeelseteks. Väga valus on ju vaadata, kuidas nänni peale pandud raha lihtsalt tuulde lendab.
Kõik kordub
Olin oma sõna Harju Elu toimetajale juba andnud. Et avalikustagu pealegi. Saati, et see on väga meelitav, et selliseid asju üldse küsima vaevutaksegi. Tavaliselt rebitakse ju mõne inimese suust tulnud lause kontekstivabalt välja ja oh üllatust – lähebki saagimine lahti. Püüa sa pärast tuult väljalt, õigusta siis hiljem ennast! Teatud väljaannetele on pea-asi midagi ventilaatorisse visata. Peaasi, et teema müüks, las lendab!
Niisiis. Sõidan koju neid ridu kirjutama. Kappan kohe kaarega bussipeatusesse. Parasjagu tipptund, liiklus seisab tropis. Rahvast peatusesse koguneb. Näen: mees korvikesega fikseerib eemalt kohe pilguga saagi. Lippab kähku üle tee. Hakkab helkureid jagama. Kõik võtsid vastu. Mina ainukesena mitte. Mitte seepärast, et mul neid lauasahtlis kamaluga. Vaid minu arust ei ole see eetiline. Olen oma hääle juba ju andnud.
Mida ma selle kulinaga peale hakkan, jagatagu või tasuta? Mul jääb see ju seisma. Jagagu ülejääke pärast valimisi neile, kellel tõesti vaja on. Pangu see korvike või tänavanurgale, nagu mõned head inimesed, kes ise nendega midagi peale ei hakka, panevad sinna õunu. Muidu lähevad ju mädaks.
Iga asi leiab oma koha
Jälle ei nimeta, mis värvi jopet see lahke onku kandis. Sest ka see pole minu meelest eetiline. Selle artikli eest ei saa ma sentigi. Kirjutan vaid heast tahtest. Sest ühiskonna valupunktidele tähelepanu juhtimise eest raha küsida oleks ebanormaalne. Ole või vaene, aga ole aus!
Sama kehtib muuseas ka rikaste kohta. Õnneks on ka selliseid veel olemas. Ärge uskuge pealegi.
Ühe näite tooksin siiski veel. Paar aastat tagasi lähenes mulle samas tivolis üks tuntud poliitik. Et tere-tere! Kõnetas eesnime pidi. Sai kohe aru, et mind orki ei võta. Aga küsis, kas minuga koos pilti võib teha? Noh, kuidas ma ütlen toredale inimesele, et käi kukele! Kui ta juba nii ilusasti palub, ikka võib! Kui koju jõudsin, oli see foto juba sotsiaalmeedias.
Mõistagi pidin hiljem sõpradele selgitama, et ma ei lase vanakuradil ka endale keelt kõrva ajada. Pakkugu või kaabuga kulda. Kui ikka pole põhja all, siis ei ole.
Aga kõik, mida öelda tahan, on see, et olge palun tõepoolest loomingulisemad. Surage see raha pigem mujale! Pole muna asi kana õpetada, et varjatud reklaam müüb paremini. Aga leidke sellele palun uus väljund.
Muidu juhtub nii nagu minuga: hiljuti leidsin oma postkastist ühe kandidaadi nimega ja erakonna logoga poekoti, milles olid salvrätikud käte desinfitseerimiseks. See oli sinna topitud nii, et jäi kinnituskruvide külge kinni. Ei saanud kätte ei alt ega pealt. Lõhu või postkast aia küljest lahti.
Lõpuks kuidagi õnnestus. Neid salvrätikuid kasutasin kodus. Salaja. Aga poekoti kohta ütlesin lapsele: “Vaata, et sa kogemata sellega linna peale ei lähe. Ära tee isale häbi!” Mõistagi kõlas vastuseks: “Kas sa pead mind lollakaks või? Mul endal ka aru peas.”
Nojah! Ilus biolagunev tekstiilkott oli. Võtsin ühekordseks kasutuseks. Koerasita korjamiseks aiast. Kuidas pakend, nõnda ka sisu. Kumbki ei jää tulevasele põlvkonnale tüliks. Sest varsti on mõlemast saanud ühtlane huumus.
Nii et tõepoolest – show toimub tänapäeval meedias. Seetõttu ei lähe süda pahaks enam mitte krigiseval metallvaaterattal, vaid virtuaalreaalsuses. Aga sel juhul saad oksendada üksi, mitte allpool istujatele pähe.
