USA erukindral Ben Hodges märkis hiljuti tele-eetris, et tema hinnangu kohaselt peab Venemaa Ukrainas sõdides vastu veel vaid kümme päeva – seda tingimusel, et lääs jätkab ukrainlaste varustamist vähemalt endisel määral.

Vastab riigikogu liige, endine Euroopa Komisjoni asepresident Siim Kallas.

Kas jagate seda arvamust?

Ma kardan, et USA erukindral näeb asju liiga roosades toonides. Teine USA kindral on prognoosinud, et sõda lõpeb maikuus. Mina jagan seda seisukohta. Ja väga pragmaatilisel põhjusel – selleks ajaks hakkavad mõlema poole varud otsa saama. Samuti inimesed. Ka Ukraina ei pea lõputult vastu.

Ukraina presidendil on ka vastutus – kui kaua ta oma inimesi tappa laseb. Lõputult ei saa. Ta peab väljapääsu otsima ja ka leidma. Samas Venemaal süveneb rahulolematus Kremliga.

Lugesin oma raamatukogust hiljaaegu veel mitut raamatut, mis käsitlesid teise maailmasõja lõppu. Sellest ajast tänasega paralleele vedades – 1943. aastal leppisid liitlased kokku, et sõda peab Saksamaa jaoks lõppema tingimusteta allaandmisega. Kui sakslastel oli selge, et mingit kokkulepet Venemaa ja teiste liitlastega ei tule, punnisid nad nii kaua vastu, kui said. Liitlased pommitasid samal ajal palju linnu maatasa, üheks suuremaks kannatajaks oli Dresden. See on Ukraina poolelt vaadatuna – kaua nad kannatavad seda arutut tapmist ja purustamist.

Venelaste poolt vaadatuna aga – sanktsioonid mõjuvad. Need meetmed, mis lääneriigid eesotsas USA-ga on Venemaa vastu rakendanud, teevad Venemaa ja venelaste elu raskeks. Vene peameedia lehed küll kirjutavad, et sööme nälja ajal kas või ainult kartulit, elame erioperatsiooni üle. Aga kui peatselt selgub, et kartulit ka enam ei jätku? Venemaa on ise suur kartulikasvataja. Kui kogu kartul on söödud, mis nad siis kevadel maha panevad? Keegi neile seemet ei ekspordi.

Nii et jah, kiiret lõppu mina sel sõjal ei näe – üks ei anna alla ja teine ei väsi tapmast.

Vene rahvas on erakordselt kannatlik, see on nende suur erinevus lääneeurooplastest. Kas nad aga lõpmatuseni kannatavad, see on küsimus. Venemaa juhtidele ei ole aga inimeste heaolu kunagi tähtis olnud. Jeltsin oli ehk erand. Aga tema on olnud ka ainukene – aegade algusest.

Nii et jah, kiiret lõppu mina sel sõjal ei näe – üks ei anna alla ja teine ei väsi tapmast oma rahva kannatuste hinnaga.

Kui tõenäoline on teie arvates Hiina sekkumine?

Viimased 30–40 aastat on Hiinas peetud inimeste heaolu väga oluliseks. Samas olen ma kõrge Euroopa Liidu delegatsiooniga osalenud kohtumisel Hiina partei- ja valitsusjuhtidega, kus Xi täiesti avalikult oma kõnes teatas, et Hiina on USA vastane. Aga see ei tähenda, et nad USA-ga tüli noriks ja Vene poolele asuksid. Nende poliitika üks tugitalasid on juhtlause, et ei iial enam saja-aastast alandust, mille nad on kord juba läbi elanud.

Üheks hiinlaste alandajaks on ajaloos olnud ka Venemaa, kes võttis Hiinalt ära Amuuri ümbruse alad. Ja hiinlased seda ei unusta, nende ajalooline mälu on pikk. Nii et kõike seda arvestades – Hiina riigijuhtide soov suurendada inimeste heaolu ja riigi majanduslikke ambitsioone ühest küljest, teisest küljest aga vastuseisu USA-le, aga ka Venemaale, siis kui kõik see kaalukausile panna…

Mina ei usu, et Hiina hakkab Venemaad toetama, sattudes nii lääneriikide sanktsioonide alla. Pigem jälgitakse Hiinas suure huviga toimuvat ja jätkatakse Vene firmade kokkuostu.

Kuidas Vene ärieliit sellesse suhtub, et Hiina kapital on sisse tungimas?

Kindlasti mitte hästi.

Miks ei tee NATO nn wagner‘it ehk ei loo tunnusteta armeed, et see siis Ukrainasse appi saata? Või on loodud, ainult me ei tea seda?

Kõik me teame, millised kogused relvi Ukrainasse läheb. Ukraina armee on suur ja võimekas, neile tuleb vaid moodsad relvad anda.

Moodustada internatsionaalseid brigaade, nagu see oli Hispaania kodusõjas – see pole tänapäeva sõjas mõeldav. Või võtkem näide Iisraelist – see väike riik on sõjaline gigant, vähemalt oma piirkonnas. Nende sõjaline võimekus baseerub aga ka ennekõike välisabile.

Kui mängida mõttega, et praegu, mil iga riik peab pooli valima, moodustaksid valitsuse Keskerakond ja EKRE, siis milline oleks Eesti välispoliitika?

Arvan, et oleksime isolatsioonis, oleksime Valgevene, Armeenia või Moldova tüüpi riik, kellest ei sõltu mitte midagi, kel pole oma välispoliitikat. Arvan, et meie valitsus on välispoliitiliselt teinud väga head tööd. Vastasel korral – ei saa rääkida välispoliitikast, kui sinuga lihtsalt ei räägita.