Millised on need kolm märksõna, millega mööduvat aastat iseloomustaksid?

Klassikaliselt vastates – viirus, viirus, viirus… Covid-19 mõjutas maailma rohkem kui kõik teised sündmused kokku. Kui aga ka muule kui ainult koroonale mõelda, siis avaldasid ja avaldavad maailmale enim mõju presidendivalimised USA-s ja… ütleksin, et kolmandaks märksõnaks on masendus, üleüldine masendus kogu maailmas.

Mida tähendab masendus sinu meelest Eesti kontekstis?

Eestis ei tehta – ja mis veel hullem, ei tahetagi teha – majanduses enam midagi uut. Igasuguste uute ettevõtmiste vastu on kohe protest.

Või spordivõistlustel meie meeskonnaalasid vaadates… kohati hakkab lausa piinlik. Kuhu on kadunud meie kunagine rahvuslik uhkus korvpall, mis on saanud vahepeal heal järjel olnud jalgpallist… Ka Eesti istuv valitsus tekitab ainult musta masendust. Olen küll opositsioonis, aga ikkagi – igas vähegi mõtlevas eestimaalases tekitab masendust valitsus, kellel ei ole positiivset programmi, puudub tulevikuvisioon.

Kes olid selle aasta turbulentses maailmas võitjad, kes kaotajad?

Võitjaks oli kahtlemata Hiina, suurimaks kaotajaks läänemaailm. Läänemaailma all pean silmas transatlantilist liitu USA ja Euroopa vahel, millele lisanduvad veel Austraalia, Jaapan ja Uus-Meremaa. Administratiivselt on see telg kõvasti pragunenud, tekkinud mitmed vastasseisud. Selles suures vastasseisus ongi Hiina positsioon maailmas oluliselt paremaks läinud.

Kas Eesti on võitjate või kaotajate poolel?

Eesti tervikuna on kaotanud. Rahvusvaheliselt oleme kindlalt kaotanud eesrindliku positsiooni ja hea maine: oleme suutnud solvata oma naabreid, meil pole kiidelda ka rahanduses enam millegagi, pole ka digivägitegudega enam ette näidata. Nii et Eesti on tervikuna kaotanud kõvasti sellel aastal. Kas me oma positsioonid kunagi ka taastame – seda on väga raske öelda.

Kas meie ettearvamatu idanaaber on pigem võitjate või kaotajate poolel?

Võitjate-kaotajate teljel on Venemaa positsiooni minu arvates raske määratleda. See on fakt, et Venemaale Hiina tõus ei meeldi. Kui mõelda tõelist ohtu, mis Venemaad võiks ähvardada, siis USA ei lähe kunagi Venemaale kallale. Kui Venemaa ise muidugi USA-le kallale ei lähe. Aga Hiina võib Venemaad rünnata küll, eriti arvestades nende pidevaid piiritülisid Siberis. Ajalooliselt ei ole need kaks suurt kunagi suured sõbrad olnud. Kuigi Venemaa üritab näidata, et on moodustanud koos Hiinaga bloki Ameerika vastu, siis arvan, et see on lihtsustatud käsitlus.

Nii et kokkuvõtvalt – arvan, et Venemaa on selles suurte mängus püsinud stabiilne, on ajanud oma liini, ei ole liitunud kummagi suure, ei Hiina ega USA-ga. Aga ega ta midagi võitnud ka ei ole. Nii et aeg näitab, mis edasi saab.

Kes on Brexiti suurim kaotaja, kas EL või Suurbritannia?

Kuigi nii küsitakse palju, arvan, et see küsimus pole päris adekvaatne. Boris Johnson püüab iga hinna eest luua muljet, et tegemist on kahepoolsete läbirääkimistega. Tegelikult ei ole need kahepoolsed läbirääkimised. Ühel pool lauda on Euroopa Liit oma 450 miljoni inimesega, teisel pool britid oma kustunud kuulsusega, oma arvamusega, et nad on maailmavalitsejad – ja sellest arvamusest ei ole nad suutnud siiani lahti lasta. Muidugi oleks ka Euroopa Liidu jaoks hea, kui britid liitu kuuluksid, see oleks väga hea. Kui britid aga ei taha, pole see EL-i jaoks ka probleem.

Suurbritannia peab ise mõistma, et selle eraldumisega muutub ta kolmandajärguliseks riigiks: Euroopa Liidu liikmena, ühe mõjukaima liikmena, sai ta maailmas poliitikat kujundada, protsesse maailmas mõjutada. Nüüd, mil ta jääb üksi, ta enam seda ei suuda.

Britte toidab usk, et neil on erisugune suhe USA-ga. Aga ei ole, terve Euroopa Liidu olemasolu vältel on ameerikapoolne tõestus olnud vastupidine: USA – muidugi enne Trumpi – eelistas suhelda EL-iga, britid olid teisejärgulised. Ja seda taipavad paljud briti poliitikud isegi – mida kuradit nad muidu jorutasid neli aastat veel Euroopa Liidus. Leppinud mõnes punktis kokku ja võinuks minna. Nii nagu Eesti kunagi Nõukogude Liidust lahkus. Kui Eesti oleks neli aastat Moskvaga läbirääkimisi pidanud, siis me poleks lahkunud – küll oleks leitud meetmed meie kinnihoidmiseks.

Miks siis britid neid läbirääkimisi nii kaua pidasid?

Britid tahavad jääda 450-miljonilisele turule samadel tingimustel, mis neil oli varem. Nad tahavad samu privileege, aga nad ei taha võtta mingeid kohustusi. See pole ju reaalne ja selle pärast liikmesriigid ütlevadki, et minge juba.

Et britid majandusraskustesse jääksid, seda mina ei usu – Inglismaal ollakse väga ettevõtliku vaimuga, ajutised majandusraskused elavad nad üle. See kaotus on poliitiline, mis neid tabab. Nad ei ole poliitmaailmas enam tegijad.

Milline on sinu hinnang, kas turbulents maailmas väheneb pärast 20. jaanuarit, mil peaks toimuma USA presidendi inauguratsioon?

Olen üsna kindel, et transatlantiline telg taastub ja USA juhtimisel tekib väga suur jõuhoob maailmas, kellega peavad arvestama ja kellega tahavad koostööd teha kõik maailma riigid. Aga noh – veel pole Joe Biden uueks presidendiks saanud.

Kas võib seda veel miski väärata?

Kui ajalukku tagasi mõelda, siis keegi ei uskunud – kuigi kõigil oli teada – mida Hitler kavatseb. Kuigi kui täna räägitakse, et Trump plaanitseb riigipööret, siis minu arvates on rohkem tegemist meditsiinilise juhtumiga.

Eesti valitsus on saanud väga palju kriitikat, aga kas sinu kui opositsiooni ühe liidri arvates on ka midagi, mida võiks lugeda selle valitsuse kordaminekuks?

Nad on võimul püsinud, hoides võimu oma käes. Ja seda suhteliselt efektiivselt – see on ka ainuke kordaminek, mida oskan nimetada. Selle võimuga ei ole nad Eesti heaks poliitiliselt midagi teinud. Seda et kevadel tegeldi koroonakriisiga – seda oleks ju iga teinegi valitsus teinud. See oli hetkel objektiivne paratamatus.

Nüüd võime aga öelda, et suvel puhati ja ei valmistutud uueks, teiseks laineks. Ei töötatud välja plaani haridusasutustele, meditsiiniasutustele. Ei töötatud välja üldse mingit plaani, sest lahendamata on, kuidas majanduslikult kriisist üle saada, süsteemse lähenemise asemel jagatakse toetust üksikutele objektidele. Kui raha kulutatakse aga mingisugustele üksikutele kinnisvaraobjektidele, mida see Eesti tulevikule tähendab?

On võetud tohutuid laene. Aga mille tarbeks – ühiskonnas pole sellel teemal mingit debatti olnud. Probleem pole laenu võtmises. Küsimus on selles, kuhu see raha kulutatakse. On ju teiste riikide näidete varalt hästi teada, et kes kulutab laenuraha jooksvate kulude katteks paneb oma maksumaksja tulevikus väga raskesse seisu. Ja praegune valitsus seda just teeb.

Kas usud Reformierakonda sama palju kui siis, mil olid ise peaminister?

Reformierakonda ei saa mitte uskuda. Asutasime Reformierakonna 1994 ja olime edukad juba1995. aasta valimistel. Nii et toonane kõva tegija Reformierakond on siiamaani kõva tegija. Minu peaministriks olemise aegu oli erakonna toetus 20%, praegu on 30%, meil on 34 kohta riigikogus. Ja meie inimesed, vaatamata sellele, et oleme opositsioonis, on positiivselt meelestatud, täis töötahet. Järgmise aasta valimistele läheme vastu oma parimal moel. Reformierakonda ei saa mitte uskuda.

Mida ütled eestimaalastele uueks aastaks?

Pole kunagi eestimaalastele olnud nii lihtne soovida, see soov ühendab meid kõiki – püsigem terved!