„Samal ajal toimuvad Eestis valimised, mille tulemusel saab võimule EKRE, Isamaa ja Keskerakonna valitsus. Peaminister Jüri Ratas sõidab Moskvasse ja üritab Kremlis Vladimir Putinit tantsule kutsuda, kuid kui viimane kutsest delikaatselt loobub, on ta sunnitud tantsima Dmitri Peskoviga.“

Nii ennustab jätkuvat aastat ette muusika- ja kirjamees Olav Osolin, jätkates: „Haridusminister Lukas mainib Uutele Uudistele antud usutluses, et eestikeelsele haridusele üleminek on toimunud liiga rutakalt ning kaitseminister Kalle Grünthal teatab, et Eestit hakkab NATO asemel kaitsma sõjaväestatud piirivalve, mille üksused paigutatakse Läti piirile. Ameerika sõdurid lahkuvad Tapalt ja NATO lennukid Ämarist. Pettunud Leo Kunnas liitub Reformierakonnaga.

/…/ Politsei otsib läbi maju ja kortereid, et leida viimaseid Eestisse pakku jäänud Ukraina põgenikke, kuna siinne põlisrahvas on taibanud, et neist saavadki kõik meie hädad alguse. /…/ Kaja Kallas laseb end valida NATO peasekretäriks ning asub koheselt koostama Eesti tagasivallutamise plaani.”

Nii kõlab siis osake Olav Osolini uusaastaennustusest sotsiaalmeedias. Õnneks on guru oma etteennustust alustanud sõnadega: „Mul on kaks ennustust, negatiivne ja positiivne. Ja kui see kirja saanu ehk negatiivne ei täitu, on see juba positiivne. Selles, et uue aasta hakul tulevikku ennustatakse, pole midagi uut. Olgu siis taro kaartide, tähtede seisu või teadusliku analüüsi abil. Kindlasti on igal oraaklil omad jüngrid.“

Keda uskuda?

Kes aastavahetusel mõnd telekanalit jälgis, kuulis ja nägi kindlasti ka erinevate selgeltvaatajate seisukohti. Rääkisid, mis nad rääkisid, kahes punktis kõlksusid nende sõnad kokku. Aasta esimeses pooles lahkub praeguse maailma üks olulisemaid tegijaid – see oli selgeltvaatajate esimene postulaat. Ühtegi nime nimetamata oli niigi selge, kellest jutt.

Samas väitis Rainer Saks teisipäeval Vikerraadios esinedes, et ühtegi analüüsi ei tohi rajada sellele, et vaenlase võtmeisik kaob. Pealegi – kas Venemaal ei või Putini asemele tulla veelgi verisem diktaator? Võimatu see paraku pole.

Teine punkt, milles selgeltvaatajad olid ühte meelt – sõda saab otsa aasta teises pooles, tõenäoliselt augustis-septembris. Sama kinnitasid ka mitmed analüütikud. Ja nii kinnitaks ka selge mõistus – ressursid saavad otsa. Ukraina võidu korral ehitatakse Ukraina Euroopa ja teiste maailma riikide toel kiiresti üles, uhkemaks kui enne. Mööda maailma laiali pillatud ukrainlasedki pöörduvad suures enamuses koju tagasi. Euroopa Liit saaks ühe tugeva liikme võrra rikkamaks.

Mida tähendaks aga kaotus Venemaale. Putin on presidendina rõhutanud, et N. Liidu lagunemine oli läinud sajandi suurim geopoliitiline katastroof. Unustades lisada, et venelaste jaoks oli see katastroof, teistele rahvastele vabanemine vanglast. Kuidas elab aga üks suur rahvas 30 aasta jooksul üle teisegi katastroofi? Sest kaotus on nende jaoks kindlasti katastroof.

Mis saab edasi?

Igor Girkin, 200 000 lugejaskonnaga tuntuim Vene sõjablogija, ennustas, et kaotuse korral võetakse Venemaalt lisaks Krimmile ja teistele Ukrainas okupeeritud aladele ära ka osa riigi algupärasest territooriumist. „Kuban, Sotši, Krimm ja paljud muud kohad okupeeritakse. Kõik, mis tundub auväärsetele lääne- ja mitte-lääne partneritele „maitsev“, okupeeritakse,“ kirjutas ta.

Mitmed lääne analüütikud peavad tõenäoliseks, et tema seisukohad peegeldavad mõne jõustruktuuride esindaja arvamust, et ta on endise luurajana tihedalt seotud Vene luure mõne peavalitsusega. Muidu poleks tal lihtsalt võimalik Putinit klouniks nimetada…

Muidugi on venelastel imerohi – ajaloos korduvalt katsetatud rohi –, millega haavu ravida. 19. sajandi lõpus moodustas alkoholiaktsiis Venemaa riigieelarve tuludest 40%. Nüüd, kus maavarade ekspordist saadav tulu on oluliselt kahanemas, sõda kaotuse äärel, tuleb neil vana, ajaloos korduvalt tõestatud majandusmudeli juurde tagasi pöörduda.

Majandus langeb

Eesti majandus on mitme analüütiku arvamusel olnud seni keskmisest paremas seisus. Vaatamata elukalliduse kiirele tõusule jäi tarbijate reaktsioon kõrgetele hindadele sügiseni tagasihoidlikuks ning tarbimine suurenes nii eurodes mõõdetuna kui ka koguseliselt. Selleks andsid võimaluse pandeemiasäästud ja teisest pensionisambast välja võetud raha.

Hoogne tarbimine on võimaldanud ettevõtetel kasumeid suurendada ka kiiresti kasvanud kulude keskkonnas. Inimeste toimetulekut parandas oluliselt ka 1. oktoobrist kehtima hakanud elektri universaalteenus.

Aasta esimeses pooles lahkub praeguse maailma üks olulisemaid tegijaid – see oli selgeltvaatajate esimene postulaat.

Paraku on enamik säästudest praeguseks juba kulutatud. Eesti Pank näeb selgelt, et hoogsa hinnatõusu mõju majanduskasvule jõuab üha tugevamalt kohale. „Mööduva aasta lõpus ja uue aasta esimeses pooles viivad vähenenud ostujõud ja kahanenud säästud tarbimismahu languseni ja löögi alla satub ka ettevõtete kasumlikkus. Tänavu langeb majanduse maht 0,5%,“ on kirjas Eesti Panga prognoosis käesolevaks aastaks.

Ka inflatsioon taandub visalt, kinnitavad pangaanalüütikud. Püsivalt kõrged energiahinnad ja tootmiseks vajalike kaupade ning teenuste kallinemine pole veel täies ulatuses lõpptarbijateni edasi kandunud, mistõttu hinnatõus küll raugeb, kuid aegamisi, langedes sel aastal alla 10% ning jääb aastatel 2024–2025 eeldatavasti 2–3% vahele. Nii et ka majandustandril saab see aasta paljudel raske olema. Aga mitte lootusetu.

„Siit tõuseb üks minu uue aasta soov: oleme nõudlikud. Oleme nõudlikud iseenda ja nende vastu, keda märtsi alguses valime meie riiki juhtima. Ärme lase valimiskampaanial hääbuda sõnade ja lubaduste näilisusesse, vaid vaatame nõudlikult nende lubaduste taha – millised neist teevad suuremaks vaid mõne erakonna ning millised teevad suuremaks, edukamaks ja kaitstumaks Eesti.” Nii kõneles president Alar Karis oma uusaastasoovis eesti rahvale.

Mõelgem sellele. Küsigem neilt, kes 5. märtsil kandideerima hakkavad: kuidas me saame jagu energiakriisist, kas on mõistlikum pakkuda praegu elektrit 0-hinnaga, nagu mõni erakond soovib, või jätkata universaalteenusega ja ehitada Eestisse juurde veel üks elektrijaam?

Küsigem, kuidas kindlustada Eesti kaitsevõime, kas sulgedes kõik piirid, pannes sõjaväe piire kaitsma, muutudes nii täiesti sõltumatuks riigiks, või jätta meie piir siiski lääne poole avatuks. Et sealtpoolt koos mõningase jamaga tuleksid ka läänelikud väärtused. Sest praegu käib ida ja lääne vahel väärtuste sõda.