Kolmapäeva hommikul kogunes Saku Valla Majja nii naisi kui mehi, et doonoritena toetada Põhja-Eesti regionaalhaigla verekeskust. Kolme tunniga võeti verd 33 doonorilt, 7 pakkujat ei kvalifitseerunud.
Et doonoriks hakata, tuleb esmalt täita ankeet, kus küsitakse nii läbipõetud haiguste kui seksuaalse orientatsiooni kohta. Muuhulgas tahetakse teada, et ega doonor hullu lehma tõvega kokku puutunud pole.
Järgnevalt mõõdab arst vererõhku ja määrab veregrupi, kui see juba varasemast teada ei ole. Doonorid rüüpavad mahla, haukavad peale küpsist ning ootavad oma järjekorda, et end välja sirutada lamamistooli meenutaval kaadervärgil.
Üheksandat korda doonor
“Hea tunne on,” arvab Saku elanik Kadri Korkmann (32), kellele see on juba üheksas kord doonoriks tulla. Esimesed kaheksa korda jäävad kümne aasta taha, kui Kadri oli veel tudeng. Siis loovutas ta verd kolme- kuni kuuekuuliste intervallidega.
“Ühe korra hakkas mul paha peale andmist. See oli eelviimane ehk seitsmes kord, aga muidu on kõik korras olnud,” meenutab Kadri, kelle veri on B-positiivne. “Nüüd tulin jälle, et teisi aidata,” räägib naine, kes igapäevaselt peab kahe lapsega koduperenaise põlve.
“Võime alustada või?” küsib medõde Alina Uvarova (25) ja tõmbab Kadri käele žguti. “Käsi rusikasse palun,” nõuab Alina ning desinfitseerib veeni Kadri käel. “Kas närveerid?” küsib ta. “Natuke ikka,” arvab Kadri. “Ei tasu, midagi ei ole muutunud,” rahustab Alina.
“Võtame sama palju, 450 milliliitrit, rohkem ei võta. Protseduur kestab 5-6 minutit,” räägib Alina. “See nõelatorge on kõige jubedam, muu on OK,” arvab Kadri. “Ärge vaadake, üks sekund ja kõik on valmis,” ütleb Alina ning surub nõela Kadri parema käe veeni. “Kõik, tehtud.”
Alina pistab Kadri pihku punase südamekujulise pallikese, mida doonor nüüd rütmiliselt pigistab. Punakaspruun veri voolab rahulikus rütmis läbipaistvat voolikut mööda kilekotikesse. Kotikest kerge urinaga liigutav masin loeb numbreid. Iga number on üks doonorvere milliliiter.
Pakub rahuldust
Ühel hetkel näitab masin numbrit 450, mis tähendab, et vajalik kogus ongi käes. Alina tõmbab nõela veenist ja paneb torgatud koha peale lapikese. “Vajutage täpselt augu peale ja tõstke sirge käsi püsti,” soovitab ta Kadrile.
“On rahulolu, et sai tuldud üle pika aja,” arvab Kadri. “Kõige tähtsam tänase päeva jooksul on vältida füüsilist tööd. Selle käega raskusi ei tõsta, muidu läheb siniseks. Trennis, saunas, ujumas ei käi. Kõige tähtsam on korralikult juua ja süüa taastumiseks,” õpetab Alina.
Alina on medõena töötanud kolm aastat. Tema sõnul on eesmärk võtta Sakus verd 50-60 doonorilt, kuid selle numbrini ei jõuta. Saku Valla Majast astub kolmapäeval läbi 40 doonorit, kellest 7 tuleb erinevatel põhjustel kõrvale jätta, näiteks nohu, aga ka tablettide võtmise ja madala hemoglobiinitaseme tõttu.
Põhja-Eesti regionaalhaigla verekeskuse arsti Sirli Tikase sõnul sõltub doonorite aktiivsus asula suurusest, kus verd kogutakse. Sakus kogutakse verd kolm korda aastas. Mujal Harjumaal käiakse Keilas, Sauel, Kosel, Paldiskis, Kuusalus jm.
Põhja-Eesti regionaalhaigla alla kuuluvad aga lisaks Harjumaale ka mõlemad Virumaad, Järvamaa, Saaremaa, Hiiumaa, Läänemaa, Raplamaa ja Tallinna linn. Verekeskus toob päevas sisse 110-120 doosi doonorverd.
Kõige rohkem on verekeskusel A-positiivset verd, sest see on levinuim veregrupp. Kas on juhtunud ka nii, et veri saab ootamatult otsa? “Viimasel ajal ei ole olnud kriitilisi hetki. Meil on stabiilsed verevarud,” rõhutab Tikas.
