Paljudele seostub Saha küla esmalt Saha kabeliga ja eks see olegi selle pisikese küla silmatorkavamaid muinsusobjekte. Aga küllap on Saha külast läbirändajale silma jäänud ka üks piimapukk, mis nüüdsel ajal kohe eriti pilku köidab ja uudishimu tekitab – mis lugu selle piimapukiga õieti on?
Piimapukk on selle sama kohapeal olnud vähemalt nii kaua, kui põline Saha küla elanik, Valgesoo talu viienda põlvkonna esindaja Alar Sepp mäletab. “Siis ta oli muidugi väiksem ja tagasihoidlikum, selline klassikaline kandiline, laudadest ja prussidest tehtud. Olen ka ise mingil ajal lehmi pidanud ja sinna pukile piima viinud,” meenutab mees. Omal ajal oli see piimapukk tihedas kasutuses ja sinna viisid piima paljud külaelanikud. Piimapuki kasutusaeg Saha külas sai ümber 90ndate teises pooles, kui lehmapidamine ja piima meiereisse saatmine vaikselt hääbus.
Koht postkastidele
2005. aastal võtsid külamehed eesotsas Alar Sepaga ette ja tegid vana väsinud piimapuki asemele palkidest uue. Uuendusena kinnitati massiivse piimapuki tagumisele küljele ka külaelanike postkastid. Vallavalitsuse toetusel osteti postkastid ning toona sai neid sinna ritta pea paarkümmend.
Piimapuki peal aga seisis vanade aegade meenutuseks 40 l piimanõu, mis ühel hetkel kahjuks metallivaraste saagiks langes.
Tänavu maikuu alguses otsustati 15 aastat kestnud ja lõpuks ilmastikule alla vandunud piimapukki taaskord uuendada. “Ega tal konkreetset otstarvet ju enam polegi, rohkem silmailu ja maamärk – tore sümbol küla keskel,” mõtiskleb Alar Sepp.
Umbes kümme töötundi
Suured palgid, millest uus piimapukk tehtud on, tulid endise külavanema Tarmo Õunapi hoovist, kes oli ka üks piimapuki uuendamise eestvedajatest. “Need kaks kuuske olid saunale liiga külje all ja samuti väga lähedal elektriliinidele, võtsime need maha ja andsime uue elu,” kõneleb Alar Sepp.
Piimapukk tehti esmalt Tarmo Õunapi hoovi peal valmis, siis võeti uuesti lahti ja pandi juba õige koha peal püsti. “Ülespanemine oli juba lõbus tegemine, seal oli neid abilisi rohkem,” räägib Sepp.
Piimapuki püstitamiseks vajalikud materjalid (õli, kinnitustarvikud) osteti MTÜ Saha küla seltsi vahenditest. “Kulu oli alla 100 euro,” sõnab mees. Piimapukk on ehitatud ühes tükis ning paigutatud paekividele, seega vajadusel saab seda tõsta ja liigutada kuhu vaja.
Koos kuuskede langetamise, saagimise ja piimapuki kokkupanemisega kulus projektile umbes kümme töötundi. Puki peal troonib aga taas vanade aegade mälestuseks 40-liitrine piimanõu, sedapuhku küll segu ja kive täis valatud, et kellelgi ei tekiks kiusatust seda kaasa võtta. Piimapuki tagumisel küljel paiknevad aga endiselt külaelanike postkastid, nüüd on neid muidugi oluliselt vähem kui 2005. aastal. “Eks paljud inimesed on postkastid omale väravasse paigutanud,” arvab Alar Sepp.
1. mai seisuga 2020 elab Saha külas registreeritud elanikke 152 (76 naist ja 76 meest).
Vandjala külamehed Kadriorus piima müümas. 
Piimapukk 1975. aastal Parasmäe külas. Fotod erakogu Kommentaar
Tiia Välk: omaaegne piimapukk kui tänapäevane Facebook
1950ndatel ja 1960ndatel aastatel olid eramajapidamiste tarvis loodud piimakogumispunktid. Veel 1950ndatel viisid lehmapidajad oma piima kogumispunktidesse ise. Vanaema ajast mäletan lugu, kus enne Maardu mõisa Kalinini kolhoosi tööle minekut tuli lehmad ära lüpsta ja vahel võeti piim kaasa, et see hiljem kogumispunkti viia. Piima sisse pandi selleks ajaks aga konn ujuma, kes täitis piimasegaja ülesannet, et see hapuks ei läheks.
Ajas tagasi minnes meenub kuuldud lugudest, et taludes olid oma jääkeldrid, kus säilitati viimast jääd piimajahutuseks. Piimajahutuse kohaks kasutati ka allikaid, üks selline koht oli näiteks Maardu külas mõisa viiva tee ääres. Vandjala külas oli oma piimaühisus – graafiku alusel korjati piimanõud hobusevankrile ja piim müüdi maha Kadrioru turul. Külapeal räägiti ka, et Loodesalu maja pidi olema Kaurila kaevuvee rahaga ehitatud. Tähendas see seda, et enne piima linna turule müügiks viimist segati rammusamat piima usinasti kaevuveega. Vanades lehtedes on lugusid, kus piimalahjendajad olid nimeliselt häbiposti pandud (sh Vandjala piimaühisus), sest turgudel tehti ka piima rasvasuse proove.
Piimapukid hakkasid need Eesti maastikku ilmuma 1960ndate lõpus ja 1970ndate algul, kus maainimesed üht-kaht lehma pidasid. Eralehmade piima kogusid maal piimaringe sõitvad piimaautod. Külainimeste omavahelisel suhtlusel oli piimapukkidel tähtis roll – tänapäeva mõistes meenutavad selleaegset Facebooki: külarahvas sai seal kokku, piimaautot oodates arutati kõik külauudisedki läbi. Uue Eesti alguses hakati projektikirjutamiste abil nii mõneski kohas sellist nostalgiat taastama ja tee äärde tekkisid uuesti piimapukid. Aga nii nagu hääbus väikelehmapidamine, nii kadusid 90ndatel teede äärest pikapeale ka piimapukid.
Jõelähtme ja Kuusalu vallas oli piimavedu suuresti seotud 1. autobaasiga, kellel oli Kehras ka piimaautode filiaal. Igal autol oli oma piimaring. Auto sõitis puki juurde ja puki otsast valati piimamannergud tühjaks. Olevat olnud väga korralike piimatoojaid ja ka lohakamaid, kellel olid nõud tihti pesemata. Piim tuli igal toojal ise kogumistünni valada. Selleks, et autojuht seda teeks, koguti talle piimatoojate poolt kokku lisatasu.
Isa pajatas mõned lood, et kavalamad pered proovisid enne piima piimapukile toomist ikka mandi ehk koore pealt ära koorida ja vett asemele segada. Aga piima kokkuostuhind sõltus suuresti igal perel sellest, mida näitas rasvasuse protsent piimaautoga kaasas olnud laborandi võetud piimaproovis. Ja kui piim piimaauto tünnis kippus tilgastuma ehk hakkas hapuks minema, lisati sinna ampull nuuskpiiritust ja kõik oli jälle korras.
