Avalikkuse tähelepanu keskmesse on taas tõstetud üle kümne aasta kestnud väitlus: kas Jõelähtme lähedal Ruul pealinna rohelise vööndi männimetsa ürgvanadele liivaluidetele kohaliku rahva tahtel paigavaimus rajada looduskaitseala või…
…või riigiametnike ebapiisava looduskultuuri mõistmise tõttu suurettevõtja survel säästva arengu seadusest mööda minnes hoopis paekarjäär vähemalt neljakümneks aastaks!
Olen sellel teemal korduvalt kirjutanud, ekspert-arvamuse esitanud (8.08.2017). See väitlus ei ole olemuslikult kohalik, vaid inimsoo üleilmne kompleksprobleem: piiranguteta vabaturumajandus on ummiktee ega saa kesta. Liberaalse vaesustava, lamestava üleilmastumise peab ökosüsteemsesse tasakaalu viima konservatiivne omailmastumine rahvusriigina kohalike kogukondade piires.
Mahekultuurne kaevandamine
Küsimus kaevandamiskultuurist, mahekultuursest kaevandamisest, kus rohemajandust toetavates riikides on esimuslikuks saanud paigavaimus maastikukujundus ja maastikuhooldus: millise puhkemaastikun a kaevandamise järel ala kohalikule rahvale üle antakse ja millal. Mõlemad, tulevane maastikuprojekt ja tähtaeg kooskõlastatakse kohaliku võimu tasandil ennel kaevandusloa väljastamist.
Mahekultuurne kaevandamine on looduse- ja inimsõbralik, selle mõjupiirkonnas kohalikele elanikele keskkonnakahjusid kompenseeriv, lühiajaline ja tekkivat kultuurmaastikku kaunimaks kujundav, järgnevate põlvkondade vajadusi arvestav Maa loodusvara muutmine tarbimisvara toormeks.
Eestis tervikuna kahjuks niikaugele veel jõutud ei ole, aga praeguses, ikka veel kasu- ja kasvumajanduse plahvatusohtlikus maailmas ei ole enam aega antud mitme põlvkonna elu vältel atra seada, majandusvabaduse piirangud on möödapääsematud ja peavad sündima nüüd ja kohe.
Tähtis küsimus on ikka veel vastuseta: kuidas leiaks Eesti oma tee mahedasse, “rohelisse” tulevikku – sellise elustiili juurde, mis ei ohustaks tulevaste põlvkondade elu kvaliteeti? Tegelikult polegi meie jaoks muud võimalust kui roheline tulevik”.
Meie elurikkust alusväärtusena hindavast keskkonnatunnetusest ja säästva arengu seadusest lähtuvalt on riiklikus maavarade kasutuse strateegilises arengukavas nõue: enne puutumatusse loodusse ja vee alla kaevandama minekut tuleb väljata seniste karjääride jääkvarud (ka kruusa-karjääridega avatud paelasund) ja ehitiste alla kavandatud alade varud, paekõvikutel paiknevad põhjaveepealsed varud. Sellest nõudest ei peeta lugu, ikka jälle eksitakse.
Kohalikud toormemaardlad
Varustuskindluse tagamisel on roheliseks pealinnaks pürgivas Tallinnas küllaga ka linnasiseseid kohustuslikke võimalusi, millest seni on seadusi eirates mööda mindud: esiteks, ohtlikud veosed (eeskätt küttus) raudteel tuleb linna lähedal – (Maardus jm) süvisesse viia; teiseks, nii elamuehituse kui ärifirmad (MERKO, Bauhaus, Selver, Maxima jpt) oleksid pidanud Lasnamäel, Harku platool jm, eriti maantee-äärsete ehituste püstitamise eel kasuliku maarde – kvaliteetse ehituspaekivi väljama, kasutades tekkivaid süviseid parklateks, mis seni on rajatud hoonete kõrvale, otse ehituspae peale, hinnalist loodusressurssi ja linnaruumi raisates.
Kaasaegne tehnoloogia võimaldab paekivi lõhkamiseta, elukeskkonda häirimata lasundist väljata, nagu teame KUMU ehituse näitel kesklinna tingimustes. Seda oleks parklate alt Lasnamäel ka praegu võimalik teha. Lahekalda suurprojektis Lasnamäel on samad küsimused väga teravalt päevakorras: puhkemaastiku osana looduslikus männimetsas toimuv lageraie on kuritegelik, et tihehoonestust rajada nõukogudeaegse iganenud hoonestusskeemi alusel.
Ruule kavandatud paekarjäär oli esialgselt praegu looduskaitset vajava männimetsaga liiviku kõrval, sellest ida pool, aga kaevandaja taotleb aasta-aastalt aina ulatuslikumat ala ka männimetsaga luidestiku arvelt ja üleloomulikult pikka tähtaega (40 aastat!).
Kogu seni täisehitamata Maarjamäe paeplatoo Eesti suurima linnaosa kõrval peaks tervisliku elukeskkonna kindlustamiseks jääma puhkealaks. Miks Tallinnas linnamaad ikka jälle eravaldusse müüakse (juba üle 80 %, kui Helsinkis on eramaid vaid 20%)? Aga Tallinna peaarhitekt laotab käsi: maaomanikule pole juriidilist õigust ettekirtjutusi teha.
Kas eluruumi keskkonna-poliitika Eestis ikka tõesti on nii ühishuvidekauge ja omanikukeskne, kui põhiseaduses fikseeritud inimõigusi tervislikule elukeskkonnale rikutakse? Viimases Eesti inimarengu aruandes (Sooväli-Sepping, 2020) on juba pealkirjas selgelt esile toodud: ”Linnastunud ühiskonna ruumilised valikud”, milles olulise puudusena tuuakse välja tihehoonestuse rajamist avaliku ruumi, eriti rohealade arvel.
Tagasi Ruule
Ruule kavandatud paekarjäär oli esialgselt praegu looduskaitset vajava männimetsaga liiviku kõrval, sellest ida pool, aga kaevandaja taotleb aasta-aastalt aina ulatuslikumat ala ka männimetsaga luidestiku arvelt ja üleloomulikult pikka tähtaega (40 aastat!). Preaguses kiiresti muutuvas maailmas nii pikaks ajaks kaevandusõiguse lubamisel mingit õigustust ei ole, sest teedeehitus nõuab aina tugevamat graniitset killustikku, mille maa-aluseks kaevandamiseks Maardus, ilma et maa peal midagi märgatavalt muutuks, on tõsiseid ettevalmistusi tehtud.
Ja geoloogidele on teada Paldiskisse planeeritava maa-aluse pump-elektrijaama rajajamisel väljatava kvaliteetse aluskorrakivimi miljonitesse kantmeetritesse ulatuv maht, mis kataks Tallinna killustikutoorme varustuskindluse aastateks. Varustuskindlus ei tohiks praegu üldse kaevandaja mureks olla, kui meil on kolmandat aastat Riiklik Geoloogiateenistus, kes ei saa, ei tohi mööda minna säästva arengu seadusest ja riiklikult nõudma äri suuromanikelt väärtusliku peakivi väljamist ehitamise eel ka linnaehituses.
Kokkuvõttes tuleb rõhutada, pealinna roheline vöönd tervikuna on ökosotsiaalne kaitseala, puhkemaastik, kus lageraie on kogu ühiskonna huvides keelatud ja kaevandamine võimalik ainult teede süvistamisel ja enne hoonestamist. Ruu küla lähistele lähitulevikus paekarjääri rajada pole mingit vajadust, seda enam, et see oleks vastuolus Eesti valitsuse vastuvõetud säästva arengu seadusega. Loodus- ja pärandkultuuriliselt olulised Jõelähtme, Kostivere jt kaitsealad rohevööndis vajavad ühendamist ja laiendamist ühtseks, tervet Tallinna ümbritsevaks Roheliseks ringkaitseks Homo faberi inimvaenuliku tegevuse tõkestamisel.
