20. augustil 1991 kell 23.03 taastati Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ja Eesti Komitee ühise otsusega de facto Eesti Vabariigi riiklik iseseisvus. Sellest olulisest päevast on möödumas 32 aastat. Ja nii mõnigi skeptik on küsinud ja küsib jätkuvalt: kas sellist Eesti riiki me tahtsimegi.
Optimistina küsiksin vastu: aga millist Eesti riiki me siis tahtsime? Mis võimalused meil üldse olid 32 aastat tagasi?
Valusmõnusad mälestused
Mõni päev tagasi viibisin Harku valla volikogu saalis, kus pikendati koostöölepingut sõprusvald Euraga Soomest. Esmaleping sõlmiti mais 1992. Kahe valla sõprus on seega kestnud pea sama kaua kui EV taasiseseisvus. Abivallavanem Vello Viiburg, kes oli ka esmalepingu sõlmimisel osaline, meenutas: „Kõik Eestis, nii vallad, ettevõtted kui ka eraisikud otsisid siis Soomest sõpru. See side andis palju. Saime teadmisi, kuidas üldse üht valda, omavalitsust, pidada, aga soomlased aitasid meid palju ka materiaalselt.“
Sõprusvalla Eura esindus sõitis esimest korda Eestisse külla suure bussiga, mis oli poolenisti täis valget kirjapaberit. Eestlased olid saatnud sõpruslepingu soomlastele kirja teel hallikaskollasel paberil – paremat siis polnud. Nüüd on sellest kõigest läinud mööda üle 30 aasta. Ka valge paber hakkab igal pool ajalooks saama, kirjad liiguvad aina enam internetis.
30 aastat hiljem
Nüüd oleme vaba rahvas vabal maal. Ja oluliselt rikkamad. Nii riigi kui ka selle kodanikena. Aga mitte targemad! Vihast tatti pritsib igast august. Valitsuserakonnad hiilgavad kärpimiste ja maksude tõusuga, koalitsioon vastab obstruktsiooniga. Ega peale parlamendi suvepuhkuste lõppugi mingit riigimehelikke arutelusid parlamendis oodata pole. Nagu lubas Martin Helme: koalitsioon peab igal hommikul tööle tulema oksemaitse suus.
Hiljaaegu kõnelesin pikemalt üheksa aastat Eesti Vabariiki juhtinud ekspeaminister Andrus Ansipiga. Rääkisime Eesti rahva põletavaimast probleemist, iibest. Aga meenutasime ka keerulist aega, mil ta üleilmses sügavas majanduskriisis juhtis pea kaks aastat vähemusvalitsust.
„Ega liiga suur häälte ülekaal riigikogus olegi hea valitsusele ega demokraatiale, see teeb mugavaks. Vähemusvalitsus tähendab seda, et pead rahvaga rohkem rääkima, pead hästi palju selgitama. Ja kui avalikkus sind mõistab – toetust on palju küsida! –, siis on äärmiselt ebapopulaarne hääletada riigikogus avalikule arvamusele vastandudes. Ega opositsioonil vähemusvalitsuse ajal palju muud teha olnud, kui olla meie suhtes leebe, sest valijad olid meie suhtes leebed. Rahvas oli meiega,“ meenutas ekspeaminister neid keerulisi aegu.
Nüüd on valitsuserakondadel parlamendis mäekõrgune häälte ülekaal. Aga rahvas tundub valitsusest aina enam eralduvat, sest valitsus pole vaevunud enam selgitama oma valijatele ega opositsioonile, miks on vaja suurt maksutõusu.
Igal juhul saab presidendi pidupäevakõne 20. augustil Kadrioru roosiaias paganama huvitav olema. Peab peegeldama Eesti riiki, nagu see Eesti riik täna on.
Tahtmatult tekib küsimus: mis oleks juhtunud Eesti rahanduse ja majandusega, kui need maksutõusud oleks aasta võrra edasi lükatud ja vahepeal inimestele põhjalikult hinnatõusu vajalikkust seletatud? Või oleks Reformierakond selle seletamise ajal ise aru saanud, et sellist rahva koormamist pole vaja, sest järjest rohkematest allikatest tuleb prognoose, et Eesti riigieelarve polegi nii suures miinuses, kui esialgu prognoositi.
Poole aastaga oli miinus vaid 0,9 protsenti, mis aasta lõpuks võib tõusta Maastrichti kriteeriumitega lubatud kahele protsendile. Kas Reformierakonna näo päästmiseks astub rahandusminister tagasi?
President ei aita
Sealsamas Harku vallavalitsuse saalis kõneles vallavanem Katrin Krause uuendatud koostöölepingust Euraga. Ja see on täiesti uus tase. Nüüd vahetatakse vallavalitsuse töötajaid – Harku valla ametnikud sõidavad mõneks ajaks tööle Soome, soome ametivennad tulevad aga Eestisse. Nii rikastuvad positiivsete kogemustega mõlemad pooled, mitte ainult üks ei ole enam andja.
„Meid huvitavad esmajoones haridus- ja noorsootöö küsimused, aga ka see, kuidas on Euras korraldatud jäätmemajandus,“ kõneles Katrin Krause. Soomlasi aga huvitab Harku valla muljetavaldav kasv ja sellega kaasnevad probleemid. Kuidas vallavalitsus neid lahendab. Igal juhul oli see lepingu uuendamine Harku valla juhtide ilus ettevõtmine taasiseseisvumispäeva eel.
Kadriorus ragistatakse aga presidendi kantseleis ajusid. Eestis on president olnud senini rohkem nagu rahva vaime isa – või ema –, kes pidupäevadel meenutab, mida oleme hästi ja mida veel paremini teinud. Vahel harva ka näppu viibutab. Viibutas nüüdki, ainult vales kohas. Sekkus päevapoliitikasse, arvates, et valitsus ei tea, milleks automaksu tõstetakse. Tagajärg ei lasknud ennast kaua oodata.
President koos oma administratsiooniga on kistud inetusse rahastamisskandaali rahandusministeeriumiga. Selles ühe osalisena pole tal rahva isana enam võimalik näppu viibutada. Igal juhul saab presidendi pidupäevakõne 20. augustil Kadrioru roosiaias paganama huvitav olema. Peab peegeldama Eesti riiki, nagu see Eesti riik täna on. Oma skandaalide ja skandaalikestega, aga ka oma hea poolega. Soomlastelt meil abi oma küsimuste lahendamisel võimalik saada pole – oleme täpselt samasugune vaba maa nagu Soomegi. Ja peame ise hakkama saama.
