Egeuse ja Vahemerd lahutav Rhodose saar on üks populaarsemaid puhkekohti Kreekas. Põhjendatult: suhteliselt väikesel maa-alal leidub kõike, mida üks keskmine puhkaja himustada oskab.

Rhodose saar oma 1400 ruutkilomeetriga on nagu poolteist Hiiumaad. Mitte liiga, aga küllalt suur, et pakkuda turistidele puhkamiseks piisavalt erinevaid randu türkiissinise merega; ajaloohuvilistele avastamiseks põnevaid paiku ja loodushuvilistele kauneid loodusvaateid.

Ei puudu Rhodosel, eriti selle pealinnas Rhodoses ööelu ning loomulikult ootab kõikjal külalist kreeka köök oma maitsebuketiga. Kõik see on garneeritud Vahemere kuuma päikese kastmes. Ja pole vahet, kas tellida sinna reis turismibüroo kaudu või seigelda omapäi – saare suurus (loe: väiksus) võimaldab seal ka omapäi reisijal kõike pakutavat kogeda.

Kohalikud ütlevad, et Vahemere kliima on küll hea, aga neil Rhodosel on veel parem – aastas on saarel kõige enam päikeselisi päevi. Suvel pidavat Rhodose ja Lindose vanalinna kitsastel tänavatel tõusma temperatuur küll 50 pügalani, aga meretuul ei lase päikesel päris liiga teha.

Nüüd, oktoobrikuu esimesel nädalal, näitas kraadiklaas meie head suveilma – vahemeresinise taeva all oli temperatuur 26–27 kraadi, merevesi oli 24. Ja mererand on Rhodose linna piires väga erinev – kivine rand vaheldumas kruusasega.

Mida vaadata?

Kui rannas lesimisest villand, on paras aeg heita pilk Rhodose linnale. Iga linn algab oma ajalooga. Nii ka Rhodos. Linna mereväravas, sadama suudmes, seisavad postamentidel kaks hirve, saare kaitsjad. Pärimuse järgi olla saar kunagi täis olnud mürgiseid madusid. Inimesed plaaninud juba põgeneda, aga enne pöördunud siiski Delfi oraakli poole – kas annab madudest kuidagi lahti saada. Delfi oraakel soovitanud saarlastel koju pöörduda, saare kaitsjad pidavat peagi saabuma. Saarlased läinud koju ja leidnudki rannast laeva, kust tulnud maale hirved.

Tulekahjudest laastatud mäed. 

Rhodose sadama iidsed valvurid, kaks hirve, kõrvu tänapäevaste luksusjahtidega. 

Need kaunid loomad tapnudki siis oma sõrgade ja sarvedega mürgised roomajad. Kohta, kus laev randus, püstitasid tänulikud rhodoslased aga hirvedele mälestusmärgi.

Tänane 50 000 elanikuga Rhodose linn on siinkirjutaja arvates kosmopoliitne. Ja seda mitmes mõttes: siin kohtuvad erinevad ajastud, kultuurid, rahvused, usud, kombed. Kõik see on linna arengule oma jälje jätnud. Rhodose vanalinnas kohtuvad Bütsantsi kirikud ja traditsioonilised Rhodia majad Veneetsia ja Araabia arhitektuurist mõjutatud hoonetega. Vanalinna võimsate müüride vahele, palmipuude alla, on peitu pugenud maalilised purskkaevud. Kõik see tundub jalutajast turistile väga idülliline.

Rhodose uus linnapool kannab valdavalt läinud sajandi alguse Itaalia mõjutusi. Ja siin on – ükskõik kuhu ei vaata – tunda, et see linn elab turismist: ümberringi hotellid igale maitsele ja rahakotile, tavernid, pubid, kohvikud. Ööeluks aga omad, turiste meelitavad paigad. Nii et aktiivne linn igale maitsele, mis hakkab talveunne jääma oktoobri keskel.

Rhodosega tutvus tehtud, on vaid 45 kilomeetrit sõita Lindosesse. Seal on tõeliseks vaatamisväärsuseks vanalinna kohal kõrguv akropol oma vanade müüride ja lummavate vaadetega. Akropoli võib tõusta mööda treppe jala või eesli seljas mööda mäekülge kulgevat rada. Tõsi – siinkirjutaja ei näinud ühtegi surmapõlgavat turisti eesli seljas – mägi eesli seljas sõitmiseks tundus liiga järsk ja eesel liiga kapriisne loom selliseks ettevõtmiseks.

Lindose vanalinn oma kitsaste, kauplusi ja baare täis puugitud tänavatega on aga tüüpiline Kreeka turistilõks. Mõlemad linnad, nii Rhodos kui Lindos on kuulutatud UNESCO ajaloopärandi osaks.

Turistist hoolitakse

Linn nähtud, kutsuvad Lindose liivarannad end lainetesse heitma. Lamamistoolid koos päevavarjuga pidavat selles rannas maksma 50 eurot.

Kui sõita Lindosest veel edasi lõuna suunas, kohtab külasid, kus traditsiooniline kreeka ilme on kindlasti palju rohkem säilinud kui linnades.

Väikesed valged majad siniste uste ja aknaraamidega, unised külaväljakud, tavernis su käest toitu norima tulevad kassid, küla ümbritsevad hõberohelised oliivisalud, kreeka muusika ja mõnus natuke unine suhtlus- ja elustiil veel lisaks.

Mägede vahel sõites, vahelduvad piinia ehk itaalia mändide metsad paljaste mäekülgedega. Nagu lõigatult. „Tuli on seda teinud,“ kinnitavad kohalikud. Tosin aastat tagasi olla mitmel pool mägedes kohutavad tulekahjud möllanud.

Kohalik, Thomse-nimelise restorani omanik Thomas, on elanud kümme aastat ka Rootsis, aga ikka koju tagasi pöördunud. „Sest Rhodos on parim paik maailmas,“ arvab ta külaliste ja oma kassiga üheaegselt suheldes. 

Rhodose linna müür, nagu ka palju teisi ehitisi vanalinnas, rajati 14. sajandi alguses, mil saart valitses Malta ordu. Fotod Ülo Russak 

Kellele aga Rhodose saar liiga kärarikas tundub, on võimalus sõita laevaga imekaunile Symi saarele, kus siis segamatult päevake või kaks liivarannal lesida.

Kõik see ongi Rhodos, pühendunud turistidele ja turismile. 80–90% elanikkonnast tegeleb siin ühel või teisel moel turismiga, tehes kõik, et külalistel saarel hea oleks. Mina jäin väga rahule.

Tasub teada

Reeglina ei ole hinnad Kreekas kõrgemad kui Eestis. Siin mõned hinnad kaupadest, mida turist enim tarbib.

Rannas päikesevari koos kahe lamamisvoodiga – Rhodosel 15, Lindose rannas (kinnitamata andmetel) 50 eurot; lambapraad keskmises tavernis – 15–17 eurot; pokaal veini (200 gr) – 4 eurot; purk kohalikku õlut Mytos (0,5 liitrit) – 1.90; pilet muuseumisse – 12–14 eurot; autorent – algab 50 eurost (ööpäev).