Arvamusvabadus peaks olema üks vaba ühiskonna põhiõigustest, kuid viimaste aastatega, eriti COVIDist alates, on saanud aina selgemaks, et sõnavabadus on meie riigis piiratud. On õige arvamus ja vale.
Kui inimestel puudub õigus oma mõtteid väljendada, ka ebapopulaarseid, siis kaob ühiskonnas võimalus otsida tõde, selle üle sügavamalt arutleda, parandada vigu ja hoida võimu kontrolli all.
Vaikiv ehk vastukarva arvamust mitte väljendav ühiskond võib pealtnäha olla rahulik, kuid tegelikult elavad inimesed selles hirmu ja kohanemise, mitte vabaduse ja väärikuse järgi.
Arvamusvabadus tähendab, et kõigil on õigus rääkida sellest, mida nad õigeks peavad, ning teistel on vabadus argumenteeritult vastu vaielda. Vabadus ei kaitse ainult neid seisukohti, mis on valitsevale seltskonnale meelepärased, vaid kõiki. Ja ilmselt vajavadki kõige enam kaitset just need seisukohad, mis küsivad ebamugavaid küsimusi või kritiseerivad valitsevaid arusaamu. Kui lubatud on ainult „õiged“ vaated, siis pole tegemist mitte vabaduse, vaid ideoloogilise filtriga.
Arvamusvabadus kui alandlikkuse proovikivi
Keegi meist ei oma (kogu) tõde. Vaidlused, erimeelsused ja kriitika on terve ühiskonna toimimise jaoks olulised tööriistad. Ebameeldivate arvamuste vaigistamine võtab võimaluse asju ja olukordi analüüsida erinevate nurkade alt. Kriitika peaks olema just nimelt tervitatav, sest see hoiab ühiskonna ja ka võimu erksa ja targemana.
Mõistagi ei õigusta arvamusvabadus laimu, ähvardusi ega otsest vägivallale õhutamist. Küll aga tähendab see, et ka terav satiir, karm kriitika või sügavalt ebamugav küsimus peab mahtuma avalikku ruumi. Küps ehk avatud ühiskond ei kuku kokku, kui keegi kritiseerib kedagi, kes või mis iganes siis parasjagu sihtmärgiks on. Vastupidi, see on märk, et ühiskond
elab!
Kui tahame Eestit, mis on väärikas, tugev, kaasav ja tark, siis peame seisma selle eest, et igaühel oleks õigus oma häälele – ka siis, kui see hääl ei meeldi meile endile. Vabadus algab teisiti mõtleva inimese kõrvust: kas me kuulame teda või vaigistame?
