Valimised on seekord jälle seljataga. Valijatele olid Euroopa Parlamendi valimised nagu ikka teisejärgulised, seda kinnitab kõige paremini osalusprotsent.
Kui läinud aasta riigikogu valimistel osales 615 009 valijat, mis moodustas 63,7 protsenti kõigist valijatest, siis europarlamendi valimistel 9. juunil andis oma hääle vaid 369 016 valijat, mis teeb osalusprotsendiks 37,7. Ehk pea kaks korda vähem kui riigikogu valimistel. Nii ei saa seegi kord tõdeda muud kui varasematel europarlamendi valimistel – valijad olid leiged, temperatuur on aga kasvutrendis.
Üks nimi vahetus
Vaadates eelmistel valimistel europarlamenti jõudnute nimekirja ja võrreldes seda nüüdsega – ega need väga erinegi. Ainult üks nimi on vahetunud. Reformierakondlase Andrus Ansipi asemel ületas künnise värske isamaalane Jüri Ratas. Nii et kui Andrus Ansip kandideerinuks, võinuks ka Eestist valitud saadikute koosseis täiesti sama olla. Eriti peale seda, kui Mihhail Kõlvart teatas oma loobumisest ja Jana Toom sai taas mandaadi. Valimised võitnud Isamaast läheb taas parlamenti Riho Terras koos värske erakonnakaaslase Jüri Ratasega, sotsiaaldemokraatidest taas Marina Kaljurand tõmmates jälle kaasa ka Sven Mikseri. EKRE-st sai valitud Jaak Madisson, kes siirdub Brüsselisse juba eksekrelasena ning reformierakonnast sai valijate mandaadi taas Urmas Paet. Nii et kogu see valimiseelne möll, reklaamikampaaniad, debatid avalikõiguslikes kanalites ja tuhanded eraviisilised kohtumised valijatega toimusid piltlikult öeldes vaid selle väljaselgitamiseks, kes saab Andrus Ansipi koha? Sest tema teatas juba varakult oma loobumisest. Nüüd teame – peale kogu seda kampaaniat istub Jüri Ratas Andrus Ansipist vabaks jäänud toolile. Kas see iste tema jaoks liiga suur ei ole, see on juba omaette teema, seda näitab tulevik.
Isikuvalimised, mis mõjutasid erakondi
Võib öelda, et need valimised ise ei muutnud meie poliitilisel maastikul suurt midagi, seda suurem on aga poliitiline möll, mis valimistele järgnes ja tõenäoliselt veel jätkubki üks erakond on pooldunud, teine vajunud valimiskünnisest läbi ja kolmandas käib närviline siseheitlus.
EKRE juhid teatasid juba mõni päev enne valimisi, et peatselt eesolevatel esimehe valimistel on rohkem kandidaate kui Martin Helme. Midagi sellele ei järgnenud. Kohe peale valimisi läks aga väljaviskamiseks – esimesena sai erakonnast hundipassi kandideerida julgenud Silver Kuusik ja teda toetanud juhatuse liikmed Henn Põlluaas ja Jaak Valge. Europarlamenti pääsenud Jaak Madisson oli esimene, kes ise välja astus. Järgnes veel terve hulk väljaastumisi nii riigikogulaste kui lihtliikmete hulgas. Tänaseks on konservatiivide hulgast lahkunud erakonna jagu inimesi ehk 500 liiget. EKRE on pooldumas.
Teine suur kaotaja oli kindlasti Eesti 200. Erakond, kus esinumbriks oli välisminister maailma ühest otsast teise tuiskav Margus Tsahkna ja viimaseks erakonda valimistel tugevdama kutsutud Indrek Tarand, sai valimistel kokku vähem hääli kui riigireetmise eest kinni istuv Aivo Peterson. Mitu korda esimeest vahetanud erakonnal tõenäoliselt enam aega sisekaemusega tegeleda pole, tuleb mõelda kellegagi liitumise peale.
Sotsiaaldemokraadid tegid oma tulemuse ära. Marina Kaljuranda toetas seekord 46 626 valijat, aga seda oli ligi 20 000 hääle võrra vähem kui eelmisel korral. See on selge signaal valijatelt: Kaljuranna kui kunagise vapra suursaadiku kuvand hakkab tuhmuma. Kõiki ja kõike mõistva ema rolli etendamisest enam ei piisa.
Ratas tegi Isamaa ja iseenda jaoks 33 612 häälega hiigeltulemuse. Ja see fenomen kinnitab kõige selgemini, et europarlamendi valimised on isikuvalimised. Sest vaevalt Ratas nende nelja kuuga eriliselt isamaaliseks muutus.
Isamaa tahtis neid valimisi teha protestivalimisteks valitseva koalitsiooni vastu ja seda see ka oli, eriti esinumber Urmas Reinsalu kampaania näol. Enim toetajaid leidis aga nimekirjas viimasel kohal olnud Jüri Ratas. Ehk see oligi nende valimiste fenomen – neli kuud Isamaas olnud Ratas tegi Isamaa ja iseenda jaoks 33 612 häälega hiigeltulemuse. Ja see fenomen kinnitab kõige selgemini, et europarlamendi valimised on isikuvalimised. Sest vaevalt Ratas nende nelja kuuga eriliselt isamaaliseks muutus, ta lihtsalt kõnetas valijaid talle omases inimlikus keeles. Ja tänapäevaste võimalustega.
Reformierakonna läbi aegade kõige viletsam tulemus Tartu linnas – alla jäädi nii sotsidele kui Isamaale – maksis oravatele saadikukoha europarlamendis. Selle koha hind oli natuke üle 5000 hääle. Kindlasti oleks Andrus Ansip need oma kodulinnas kokku korjanud. Nii et sisetüli röövis peaministriparteilt ühe saadikukoha.
Kõneldes Harjumaast, siis siin võidutses traditsiooniliselt Reformierakond. Aga seekord napilt Isamaa ees. Mõlemad erakonnad said üle 11 000 hääle. Tallinnas ja Maardus võidutses aga Keskerakond, saades vastavalt 22,5 ja 44 protsenti häältest. See on signaal ka aasta pärast toimuvateks kohalikeks valimisteks nii Maardus kui Tallinnas. Mõtlemapanev fakt on aga see, et Maardus tegi teise tulemuse 13,7 protsendiga erakond Koos vangis oleva Aivo Petersoni näol.
Järeldused
Valimiste tulemusel muutus küll Eesti europarlamendi saadikute koosseis vähe, aga oluliselt muutus riigikogu koosseis – aasta pärast riigikogu valimisi istub nüüd „akna all“ 17 saadikut 101-st. Ja need on kõik opositsiooni, peamiselt EKRE ridadest lahkunud inimesed. Koalitsiooni töö ka raskeimatel hääletustel peaks see lihtsamaks muutma – pole enam üksmeelset valjuhäälset opositsiooni.
Ka viimane erakondade reitingu analüüs näitab, et europarlamendi valimistega Isamaa säilitas oma 27%-ga esikoha, teisele kohale tõusis aga 18 protsendiga SDE, möödudes ühe protsendipunktiga Reformierakonnast. Neljandal kohal olevat Keskerakonda toetab 14 ja viiendaks langenud EKREt 13 protsenti valijaskonnast. Eesti 200 on 3%-ga langenud alla valimiskünnise, parempoolsed oma 8%-ga aga tugevasti selle künnise ületanud.
Me võime siin kohti jagada, reastuda ja ümber reastuda, aga poliitikat hakkab Euroopas mõjutama tõeliselt see, kuidas lähevad parlamendivalimised Prantsusmaal.
