Ilmselt teab Eestis juba iga põlvepikkune poisikegi, et koroonaviiruse leviku pidurdamine sõltub eelkõige meie endi käitumisest.
Samuti on kulunud tõde, et inimeste käitumise mõjutamisel on ülimalt oluline kommunikatsioon, kuidas otsustajad, eelkõige valitsus, terviseamet ja meditsiiniasjatundjad olukorda selgitavad. Ning kuidas nad põhjendavad järgmiste sammude astumist või mitteastumist. Ja mida me ootame ühiskonna realiikmelt, kellel ju ongi otsustav roll viiruse mahasurumisel. Paraku mulle tundub, et otsustajad on alahinnanud Eesti inimeste võimet asjadest aru saada.
Hirmutamine mõjub häirivalt
Eelmise nädala alguses avaldati küsitlus, mille järgi on järsult vähenenud inimeste ohutaju. Aprilli lõpus pidas 33 protsenti küsitletutest koroonaviiruse leviku olukorda kriitiliseks. Seda oli 2,5 korda vähem kui märtsis. Ohutaju kadumine on olnud selges korrelatsioonis nakatunute arvu langusega. Mis on loomulik, inimesed jälgivad igapäevaseid nakatumisarve ja teevad neist ise järeldusi.
Otsustajate kommentaarid küsitluse tulemustele olid aga pea eranditult etteheitvas toonis. Jälle need poolearulised ei mõista, et oht ei ole möödas! Küllap nüüd läheb lahti pidutsemine ja distantsihoidmise reeglitele sülitamine!
Aga sama hästi võiks kurjustada haigega, kes on mitu päeva vaevelnud kõrges palavikus, et miks ta tunneb end paremini kui ravi tagajärjel palavik langeb. Me süüdistame põdejat kergendustundes, selle asemel, et soovitada kindlasti senise eduka ravi jätkamist.
Eesti inimesed on koroonaviiruse tõrjumiseks vajalikesse reeglitesse suhtunud tegelikult absoluutses enamuses adekvaatselt. Aga väga häirivalt mõjub, kui arvatakse, et ainult hirmutamistaktika abil on võimalik täiskasvanud inimesi hoida ettenähtud käitumisraamides.
Suvi jääb vahele …
Me kõik oleme kuulnud hoiatusi, et kui te ei muuda kohe oma käitumist, siis jääb suvi vahele. Unustage puhkus, kontserdid ja lastega reisimine. Kuigi nakatumiskordaja on endiselt alla ühe, ehk viirus on Eestis taandumas, siis nakatuminäitaja R-i tõusu vältimiseks on isegi lapsed pandud kodus ooteseisundisse. Sõnum on lihtne: kui lapsed ja täiskasvanud ennast korralikult ülal ei pea, siis koolimajja minekust sel kevadel ärge unistage.
21. sajandil on Eestis laste püksirihmaga ähvardamine või peksmine vastik ja taunitav, aga terve ühiskonna ähvardamine ja hirmutamine tundub ikka olevat parim lahendus inimeste õigele rajale suunamisel. Või on meie hulgas keegi, kes teab, et pikaajalisi käitumismuresid on kärkimisega edukalt lahendatud?
Vaadake, mis on juhtunud Lätis ja Leedus, kus oktoobrist saadik on valitsused käitunud oma kodanikega kui kunagised miilitsatoa inspektorid.
Aga mis selles siis lõppkokkuvõttes halba on, kui inimestele tumedate toonidega tulevikupilte joonistatakse? Nii mõnigi lollus jääb võib-olla korraliku hurjutamise tõttu tegemata?
Häda on selles, et järjekindel hirmutamine toob lihtsalt lõppkokkuvõttes kasu asemel kahju. Ajalugu on näidanud, et inimesed harjuvad lõpuks kõigega. Muutuvad tuimaks ja hakkavad vaikselt eirama otsustajate täiesti mõistlikke ettepanekuid ja soovitusi.
Läti ja Leedu halb eeskuju
Vaadake, mis on juhtunud Lätis ja Leedus, kus oktoobrist saadik on valitsused käitunud oma kodanikega kui kunagised miilitsatoa inspektorid lastega. Nakatumisnumbrid on taas laes, sest inimesed kasutavad kõiki võimalusi, et ülemäärase jõuga kehtestatud reeglitest kõrvale hiilida. Eriti kui nõudmistega kaasneb läbinähtav silmakirjalikkus. Meile on juba üle aasta iga kuu sisendatud, et just nüüd on vaja teha viimane kangelaslik pingutus ja siis on viirus seljatatud. Tegelikult ei ole ju nii.
Pikaajalise strateegia väljatöötamine nõuabki juhtidelt emotsioonide kõrvaleheitmist ja tööd, mis sageli avalikkusele silma ei paista.
Näiteks puudub meil plaan Eesti haridusasutuste ventilatsioonisüsteemide kordategemiseks. See vajab vähemalt 300 miljonit eurot.
Terviseameti juht leiab aega, et käia isiklikult ümber kasvatamas käputäit lootusetult trotslikke maskivastaseid Toompeal, aga konkreetsest kavast koolimajade kordategemiseks pole me midagi kuulnud.
Hirmutamistaktika näib sobiva meetodina ka osale meditsiinijuhtidest. Näiteks hoiatas Eesti Ekspressis aprilli keskel PERH-i ravikvaliteedijuht, et piirangute kaotamisel ootavad meid massihauad ja möödunud kevadise Itaalia tragöödia kordus. Twitteris lisas ta nendele rumalatele, kes asjast aru ei saanud, ka illustreerivad fotod.
Kirjutaja ilmselt teadis ise väga hästi, et olukord 2020. aasta märtsis Itaalias ja hiliskevadel 2021. aastal Eestis pole võrreldavad. Sest meie arstid oskavad koroonahaigeid paremini aidata, rääkimata sellest, et praegu on ligi kolmandik elanikkonnast juba vaktsineeritud.
Ma usun, et kirjutaja ei soovinud tahtlikult hirmutada, aga osal meditsiinitöötajatel tundub endiselt olevat arvamus, et rumalavõitu patsient tuleb alati enne kabinetti sisenemist taltsaks teha, sest siis allub ta paremini ravikorraldustele. Kahjuks või õnneks ei saa ühiskonda käsitleda kui väga suurt rühma patsiente, kes kuulekalt ootavad arstitoa eesruumis lõikusele minekut.
Pea igal nädalavahetusel potsatab aga ajakirjanike postkasti pressiteade ühe Tallinna suurhaigla juhi kommentaaridega, milles nimetatakse olukorda kriitiliseks. Vaatasin nende pressiteadete aegrea üle: raporteeriti ainult negatiivsetest või väga negatiivsetest arengutest.
Isegi olukorras, kus koroonaviiruse patsientide arv oli kuu ajaga õnneks poole võrra langenud, saadeti ikka igaks juhuks pressiteade, et intensiivraviosakonnas on endiselt olukord kriitiline. Sel hetkel tolles haiglas oligi, aga teistes suurtes haiglates oli juba tekkinud palju vabu intensiivravikohti. See jäeti targu igaks juhuks mainimata.
Haiglajuht rääkis intervjuudes kriitilisest olukorrast juba oktoobris, kui haiglates kokku oli veidi alla neljakümne inimese, siis aastavahetusel. Kui arvud läksid märtsis tõsiselt kurvaks, jõudes 700 kõrgemale, ka siis jutu tonaalsus ei muutnud. Kahjuks ühel hetkel ei mõju see aga usutavana.
