Eelmised presidendivalimised olid suurtele erakondadele valusaks õppetunniks. Viis aastat tagasi algas kampaania varakult, tugevad kandidaadid sattusid meedia turmtule alla ja langesid üksteise järel rivist. Lõppmängu mäletame kõik. Riigikogu ei suutnud esimesel katsel presidenti valida, valijamehed jäid samuti jänni. Teisel katsel pandi riigikogu ette ainus kandidaat, kes saigi valituks. Nii sai Eesti presidendiks Kersti Kaljulaid.

Kersti Kaljulaidi võit meenutab Austraalia kiiruisutaja Steven Bradbury saavutust 2002. aasta taliolümpial. Steven tõi Austraaliale riigi ajaloo esimese taliolümpia kuldmedali, kuna kõik tema vastased kukkusid enne finišisse jõudmist. Tegusõna to bradbury tähendab nüüd Austraalias “ootamatut edu saavutama” – ja just selline edu saatis eelmistel presidendivalimistel Kersti Kaljulaidi.

Ühe inimese võit on aga kaotus tervele riigile – eelmiste presidendivalimiste tulemus ja selleni jõudmine jääb meie poliitilist eliiti kummitama kauaks.

Avatud arutelude ja pika presidendikandidaatide kampaania asemel näeme nüüd presidendivalimistel mustade hobuste karja, mis lastakse välja mõni päev enne valimistepäeva. Presidendi institutsioon kaugeneb rahvast veelgi.

Presidendi seisukoht ja vale seisukoht

Viimasel ajal on levinud arvamus, et presidendi otsevalimised võiksid olukorda parandada. Kui presidendi valiks rahvas ise, võiks riigipea maine taas tõusta. Kuid säärasel lähenemisel on ka omad riskid ja Kersti Kaljulaid illustreeris neid suurepäraselt. Prantsuse kirjanikule Voltaire’ile omistatakse (küll ekslikult) ütlust, et isegi kui ta pole sinu seisukohtadega nõus, on ta valmis surema selle nimel, et sul oleks õigus neid välja öelda. Kersti Kaljulaid lähtub diametraalselt vastupidisest doktriinist. Tema maailmas on tema seisukoht ja vale seisukoht.

Presidendi otsevalimiste ja tänase Eesti põhiseaduse vahel on kindel ideoloogiline vastuolu, mida saab lahendada vaid põhiseaduse põhjaliku muutmisega. Või siis presidendi otsevalimistest loobumisega.

Loomulikult võivad igal inimesel – ja ka presidendil – olla poliitilised eelistused. Ja näiteks minu poliitilised eelistused kattuvad suuresti Kersti Kaljulaidi omadega. Kuid president peab esindama riigi kõiki elanikke, ka neid, kelle vaated ei ole talle sümpaatsed. Kersti Kaljulaid aga nii ei arvanud. Ja kuigi tema poliitiline mandaat jäi tublisti alla näiteks Jüri Ratase või Mart Helme poliitilisele kaalule, ründas ta neid igal rindel.

Poliitikas on selline pime viha kasulik vaid üheks eesmärgiks – see toidab radikaalsete liikumiste tõusu. Eesti pole erand – EKRE reiting on viimase viie aastaga kasvanud pea kolm korda ja oma väärikas roll on selles tänasel Eesti presidendil.

Eestis on olnud otsevalimised

Kuid kujutage ette, et järgmise presidendi mandaat tuleks otsevalimistelt. Selleks on vaja sadu tuhandeid hääli – suurusjärgu (kui mitte kahe suurusjärgu) võrra rohkem kui peaministriks saamiseks. Sellisele poliitilisele hiiglasele võib peaminister ja ka kõik ülejäänud poliitikud tunduda kääbustena, kellega ei peagi arvestama.

Eesti on seda teed juba katsetanud – enne teist maailmasõda oli Konstantin Päts Eesti jaoks umbes samas rollis nagu Aleksandr Lukašenko (tema parimatel päevadel) Valgevene jaoks. Toona ei lõppenud see Eesti jaoks hästi, kuid küsimus pole isegi selles.

Praegune põhiseadus jätab presidendile üsna vähe poliitilist mõjuvõimu. See sobib inimesele, kes saab valituks mõnekümne valijamehe häälega, kuid palju vähem sobib otsevalimistel võidutsenud rahvajuhile. Presidendi otsevalimiste ja tänase Eesti põhiseaduse vahel on kindel ideoloogiline vastuolu, mida saab lahendada vaid põhiseaduse põhjaliku muutmisega. Või siis presidendi otsevalimistest loobumisega.

Ma üldse ei välista, et lähiaastatel võib riigikogu otsustada suuremate muudatuste kasuks ja juba viie aasta pärast valib Eesti presidenti rahvas. Ma pole kindel, et just see lähenemine on ainuõige, kuid presidendivalimiste formaat vajab põhjalikku remontimist igal juhul.

Kõige lihtsam samm oleks lõpetada pendeldamine riigikogu ja valijameeste kogu vahel.

Kui parlament ei suuda esimesel katsel presidenti valida, siis sellega võiks parlamendi roll presidendivalimistel ka lõppeda. Kõik järgmised voorud jääksid valijameestele, umbes nagu konklaavi puhul Rooma paavsti valimistel.

Tänane poliitiline pingpong kahjustab nii parlamendi kui ka presidendi institutsiooni mainet ja viib selleni, et viimases voorus muutuvad Eesti presidendi valimised jänese väljatõmbamiseks kübarast. Ja me pole ju ometi tsirkuseareenil.