Lõppev aasta oli turbulentne nii maailma kui ka Eesti poliitikas. Kui maailmas tekitasid furoori rahva ootamatud valikud Brexiti ja USA presidendi üle hääletamisel, siis Eesti poliitikasse ei toonud turbulentsi mitte avalik arvamus, vaid poliitiline võimuvõitlus. Selle tulemusel sai Eesti endale üllatuspresidendi, Keskerakonna juhi kohalt pidi taanduma partei ikooniks peetud Edgar Savisaar ning aasta lõpul vahetus valitsus.
Presidendivalimised on Eestis juba põhiseaduse kohaselt poliitikute mängumaa. Rahva eelistus oli kogu aasta vältel selge – avaliku arvamuse ülekaalukaks soosikuks oli Marina Kaljurand. Presidendivalimiste ebaõnnestumiseni riigikogus ja valimiskogus viisid poliitilised erimeelsused ja parteide tagatubades sepistatud intriigid. Küllap ehmatas negatiivne tulemus ka poliitikuid endid, mille tulemusel sündis riigikogus teisel katsel harvanähtav üksmeel. Kersti Kaljulaidi valimist presidendiks aktsepteeris ka avalikkus: oktoobris toimunud arvamusküsitluses oli tema presidendiks saamise poolt 54% ning vastu vaid 8 protsenti Eesti elanikkonnast.
Keskerakonna fenomen
Ehkki Edgar Savisaar on olnud suure osa avalikkuse jaoks odioosseks kujuks, ei saa väita, et esimehe vahetus Keskerakonnas oleks toimunud avaliku arvamuse või veelgi vähem erakonna valijate survel. Muutuse tingis partei uue põlvkonna soov ning vajadus juhtimine üle võtta.
Taavi Rõivase valitsus ei olnud avalikkuse silmis sellises madalseisus, mis oleks nõudnud kiiret valitsuse vahetust. See, et valitsuste reitingud valimiste vahelisel perioodil langevad, on tavapärane. Paraku ei olnud endise võimukoalitsiooni omavahelised suhted paremate killast juba algusest peale, presidendivalimistel aset leidnu vaid teravdas konflikti. Valitsuse koosseis muutus poliitilise kombinatsiooni tulemusel, kui selleks nähti esimest sobivat võimalust.
Ei ole vist palju selliseid parteijuhte, kes järgmisel päeval pärast erakonna esimeheks valimist leiavad end opositsioonis oleku asemel valitsusjuhi toolilt – just nii juhtus aga Jüri Ratasega. Kuid sellegi muutuse võttis avalik arvamus positiivselt vastu. Praegu on Keskerakonnal ja Jüri Ratase valitsusel arvamusküsitluste kohaselt käes tõelised mesinädalad. Keskerakond oli detsembris erakondade toetuspingerea kindlaks liidriks 32 protsendiga. Uut valitsuskoalitsiooni toetas 54% küsitletutest, sellele oli vastu 19%. Jüri Ratase oodatavale toimetulekule peaministri ametis anti rohkem positiivseid kui negatiivseid hinnanguid, tema keskmine reiting 3,54 oli tervelt palli võrra parem kui seni selles ametis olnud Taavi Rõivasel (2,60).
Keskerakonna puhul on fenomenaalsena esile tõstetud asjaolu, et erakonna toetus on olnud pikka aega stabiilselt üle 20 protsendi. Kuid see fenomen on kestnud just niisama kaua, kui on ametis olnud Reformierakonna osalusel või juhtimisel moodustatud valitsused (tõsi, kahel korral on lühiajaliselt valitsusse kuulunud ka Keskerakond ise).
Keskerakonna pika opositsiooniperioodi jooksul on tema toetajaskonda koondunud need valijate grupid, kelle arvates Eesti riigis nende vajaduste ja huvidega piisavalt ei arvestata. Keskerakonda toetab lõviosa venekeelsest elektoraadist (detsembrikuises küsitluses 80 protsenti), samuti on toetus kõrge pensionealise valijaskonna seas (üle 40 protsendi). Nii nagu on olnud järjepidev Reformierakonna valitsuste poliitiline agenda, on stabiilsena välja kujunenud ka seda oponeeriv tiib – Keskerakond on sümboliseerinud riigi ametlikule poliitikale vastandumist, mis ongi taganud tema stabiilselt kõrge reitingu.
Uus proovikivi
Nüüd on toimunud kardinaalne pööre. Keskerakonna käes on peaministri positsioon ning just neil lasub vastutus riigis toimuva eest. Kui erakonna reiting nüüd murenema hakkab, siis mitte seetõttu, et erakonda ei juhi enam Edgar Savisaar, vaid seetõttu, et Keskerakonna pikaajalised toetajad ei näe valitsuse tegevuses teostumas oma soove ja ootusi – kõike seda, mida erakond pikalt opositsioonis olles oli lubanud ja kritiseerinud.
Valitsuste ebaõnnestumised aetakse enamasti peaministri kaela. Kahtlemata ongi uus valitsuskoalitsioon alustanud väga rabedalt. Ka lubatud uut poliitilist kultuuri ei paista esialgu kusagilt. Kui Keskerakonna toetus langema hakkab, võib erakonnas peagi kasvada nende liikmete osakaal, kelle arvates suudaks Edgar Savisaare leer valijate huve edukamalt kaitsta. Seetõttu on valitsuse õnnestumise ja erakonna ühtsuse saavutamise surve Jüri Ratase kohal väga suur.
Reformierakonnal on nüüd omakorda võimalus opositsioonis olles valitsust igal võimalusel kritiseerida. Kuid ka oravaparteil on vaja esmalt taastada erakonna ühtsus. Küllap mõjutab valikut Reformierakonna uue esimehe osas oluliselt see, kummas kandidaadis näevad erakonna liikmed suuremat potentsiaali erakonna võimu juurde tagasi viimiseks. Kas Kristen Michalis, kes esindab Reformierakonna traditsioonilist liini, kus poliitikat ei tehta valgete kinnastega (ning vaid äärmisel vajadusel aetakse selga valge kampsun), või Hanno Pevkuris, kelle viimastest esinemistest on jäänud mulje kui kaasaegsemast ja avatumast juhist, kes ei käsita poliitikat vaid põhimõtete „käsi peseb kätt“ ja „vorst vorsti vastu“ kohaselt.
Kui vaadata lõppeval aastal Eesti poliitikas toimunut, siis tundub, et valitsev poliitiline kultuur soosiks endiselt pigem Michali kui Pevkuri stiilis poliitikat. Ma ei välistaks, et enne järgmisi riigikogu valimisi näeme veel ühte valitsuse vahetust, kus omavahel asuvad pragmaatilistel kaalutlustel koalitsiooni Keskerakond ja Reformierakond. See aga sõltub kohalike omavalitsuste valimiste tulemustest, mille juures üle pika aja on taas oma kaalukas sõna öelda avalikul arvamusel.
