Eesti Vabariigi 30 aastat tagasi sündinud põhiseadus lõi tugeva parlamentaarse riigikorra, mis on ajale väga hästi vastu pidanud.
1992. aasta juunikuu oli Eestis ajalooline. Käibele tuli oma raha, Eesti kroon, ning 28. juunil toimus põhiseaduse referendum. Hääletajatelt küsiti toona, kas nad kiidavad heaks Põhiseaduse Assamblee esitatud uue põhiseaduse ja toetavad valimisõiguse laiendamist nendele Eesti kodakondsuse taotlejatele, kes on oma taotluse esitanud 1992. aasta viiendaks juuniks.
Uut põhiseadust toetas koguni 91,9 protsenti hääletajatest, samas lükkas valimisõiguse laiendamise tagasi 53,5 protsenti hääletajatest. Osavõtt põhiseaduse küsimuses toimunud rahvahääletusest oli 66,8 protsenti.
Eellugu
Põhiseaduse vastuvõtmisel oli mõistagi oma eellugu. Pärast seda, kui Eesti Vabariigi riiklik iseseisvus oli õigusliku järjepidevuse alusel augustis 1991. aastal taastatud, alustas Toompea lossis tööd Põhiseaduse Assamblee. Toonase Ülemnõukogu ja Eesti Komitee koostöös moodustatud assamblee tegutses kümnenda aprillini 1992, pidas 30 istungit ning töötas välja uue põhiseaduse ja selle rakendamise seaduse eelnõud.
1992. aasta põhiseaduse demokraatlikud ideaalid on paljuski kantud Eesti esimesest, 1920. aasta põhiseadusest. Alus pandi tugevale parlamentaarsele riigikorrale, samas õpiti ka esimese põhiseaduse vigadest. Nii seati riigikokku pääsemiseks erakondadele viie protsendi künnis, mis aitab vältida liialt killustunud parlamenti. Taastati ka presidendi institutsioon, kuid erinevalt 1938. aasta põhiseadusest pole presidendil väga palju võimu, pigem on tal tasakaalustav roll.
Osakem hinnata!
Kolme aastakümne jooksul on põhiseadusesse kokku viidud sisse vaid viis muudatust. Neist olulisim 2003. aasta septembris, kui rahvahääletusel kiideti heaks Euroopa Liiduga ühinemine ja selleks vajalik põhiseaduse muudatus. See on siiani ka viimane kord, kui uuel iseseisvusajal rahvahääletust on korraldatud.
Jõelähtme Vabadussõja mälestussamba nurgakivi pandi 1939. aasta neljandal juunil. Kujur Anton Starkofi kavandi järgi valminud mälestussammas avati samas, Jõelähtme kiriku esisel platsil sama aasta 23. juunil. 1941. aastal võtsid kommunistid samba maha ja vedasid selle osad Jõelähtme vallamaja hoovi. 1942. aasta suvel taastati mälestussammas Jõelähtme koguduse kirikuõpetaja Elmar Petersoo eestvedamisel endisel kujul ning avati taas. Taastatud sammas püsis omal kohal kuus aastat, kuni see 1948. aasta mais lõplikult lõhuti. Samba õhkisid nõukogude piirivalvurid kohalike kommunistide õhutusel. Samba tükid aga veeti Laane talu lähedal asunud kivimurdu ja kaeti. Neli aastakümmet hiljem alustati samba taastamist. 1989. aastal rajati samba alus, pandi uus nurgakivi ja taastati ka platsi väljanägemine. Esialgse samba koopia jaoks vajaminevad graniitkivid saadi Vandjala küla lähistelt. Valminud sammas avati 1992. aasta 23. juunil ja samba lähedale paigutati ka algse samba säilinud tükid. Loodetavasti jääb sammas seekord püsti. Ja igaveseks. Fotol samba taasavamine 23. juunil 1992. Foto Eero Kinnunen Kuigi aeg-ajalt on kõlanud ka ettepanekud täiesti uue põhiseaduse koostamiseks, ei ole selleks praegu tungivat vajadust. Kõik parlamentaarse riigikorra kriisid on seni leidnud põhiseaduse kohaselt lahenduse. Ka praegune valitsuskriis on täiesti põhiseaduspärane. Vähemusvalitsusi on Eestil varemgi olnud. Küll aga on sel kevadel palju räägitud riigikogu erakorraliste valimiste korraldamisest ja seda lausa nõutud. Selleks pole aga vajadust, sest läbirääkimised uue enamusvalitsuse moodustamiseks käivad.
Korralised parlamendivalimised on niikuinii juba kaheksa kuu pärast, siis saab kõrgeim võim ehk rahvas teha oma demokraatliku valiku.
Erinevalt esimesest iseseisvusajast oleme olnud rahvana targemad ja suutnud oma demokraatlikku riiki ja ühiskonda hoida. See on praeguses maailmas väga suur väärtus. Eesti Vabariigi põhiseaduslik kord püsib kindlalt, kuid seda tuleb iga päev hoida. Meil kõigil.
