1. novembrist kadusid ära riiklikud e-postiaadressid eesnimi.perenimi@eesti.ee ja ettevõttenimi@eesti.ee. Kadus ära e-teenus, mis meid teiste riikide seast esile tõstis ja võimaldas Eesti üle uhkust tunda. Selle asemel, et teenus korralikult toimima panna ja ajakohastada, pandi esindusaadressid lihtsalt kinni.
Võimalik, et sina, hea lugeja, et ei olegi kokku puutunud võimalusega, mis varem oli – tasuta e-postiaadress eesnimi.perenimi@eesti.ee (kui samanimelisi oli palju, tuli perekonnanime järele number). See polnud päris e-postiaadress, kuhu koguneksid kõik e-kirjad, vaid vaheaadress, ehk siis sellele aadressile laekunud kirjad suunati edasi sinu poolt riigiportaalis eesti.ee määratud aadressile, riik sinu e-kirju kuhugi ei talletanud.
Nimelisi @eesti.ee lõpuga e-posti aadresse lõi riik kuni 2018. aastani eraisikutele ID-kaardi või elamisloa väljastamisel ning ettevõtetele nende registreerimisel. askur.alas@eesti.ee aadress tegi oma riigi üle uhkeks. Seda oli hea jagada nii välismaa sõpradele kui Eesti riigiasutustele. See seisis lihtsalt meeles ja oli suuliselt kergesti edastatav.
Riigi nimega e-postiaadresside garandiks oli Eesti riik, mis need umbes 20 aastat tagasi, nn tiigrihüppe ajal, oma kodanikele „igaveseks“ välja lubas. Tundus, et see oli olemuselt nagu leping kodanike ja Eesti Vabariigi vahel, sealjuures riigi tingimustel. Meid õpetati seda e-riigi teenust usaldama. Sellele saadetud ametlik info loeti meile kätte toimetatuks. Paratamatult jääb suhu maik, et riik on lepingut rikkunud.
Mugavusteenus, mille peale võis kindel olla
Mul on mitu e-postiaadressi: paar gmaili aadressi ja veel mõned mujal – kõigi kohta ei mäletagi. Lisaks töömeiliaadress ja omaenda mikrofirma aadress. Kuid Eesti riigi nimega aadressi üks oluline mõte seisneski selles, et kõigi suvaliste, erafirmade suvast sõltuvalt kaduvate, tasuliseks muutuvate või kord töötavate ja mittetöötavate aadressidele lisaks oli üks aadress, mis oli nagu vihmavari. Aadress, mille sai vastavalt olukorrale ja vajadusele suunata sellele aadressile, mida sa parasjagu kasutasid.
Mäletate veel hot.ee ja mail.ee e-postiteenuseid? Neid pole enam ammu. Ja ei saa kindel olla, et erafirma, mille aadressi praegu kasutate, seda mingil hetkel tasuliseks ei tee või ise pankrotti ei lähe. Samuti oli edasisuunatava eesti.ee aadressiga hea teha kasutajakontosid kõiksugu veebipoodides. Eeldusel, et see kestab kauem kui erafirma pakutav n-ö tasuta aadress. Aga ei kestnud.
Et kui sa oled näiteks hot.ee aadressiga registreerunud 50 uudisportaalis, veebipoes vms, ja nt hot.ee kaob, siis sa ei pea uuesti ümber registreeruma või andmeid muutma. Paraku täpselt sellega ma oktoobri lõpus pidin tundide kaupa tegelema. Eesti riigiasutused ja suuremad firmad saatsid mulle e-kirja, paludes e-postiaadress ära muuta. Kuid paljud väiksemad firmad ja välismaal eesti.ee-ga registreeritud teenused ei saatnud.
Mõned neist leidsin ja muutsin e-postiaadressi, teistega on aga nüüd suuremat sorti jama, sest kui ma need ühel päeval avastan, siis nõuavad nad minult e-postiaadressi muutmiseks kinnitust eelmiselt e-postiaadressilt ehk eesti.ee aadressilt, mis on aga nüüd võimatu. Kui tüütu ümberkorraldamise vajadus kõrvale jätta, on mul kõige rohkem kahju ikkagi esindusliku aadressi kadumisest, e-riigi manifestatsiooni hääbumisest ajaloo prügikasti.
E-riigi usaldusväärsus siiski kannatab
„Teenus otsustati sulgeda, sest riigiportaali juurde loodud lahendus isiklike kirjade edasi suunamiseks on tehniliselt oma aja ära elanud ning 95% nende aadresside kaudu liikunud kirjadest olid rämpsposti tunnustega. See aga tähendas, et näiteks Microsofti, Gmaili ja Yahoo spämmifiltrid pidasid need kirjad koos vajalike kirjadega kinni, mistõttu ei olnud see teenus enam töökindel,“ teatas riigi infosüsteemide amet (RIA) oma põhjenduses.
Mul on kõige rohkem kahju ikkagi esindusliku aadressi kadumisest, e-riigi manifestatsiooni hääbumisest ajaloo prügikasti.
Kuid see väide on siiski vaieldav. Näiteks on IT-ekspert Henn Sarv kirjutanud: „Selmet asja üle järele mõelda, teha arhitektuurilised või konfiguraalsed muudatused süsteemis (see muide ei ole miljoneid võttev IT-arendus, vaid normaalne süsteemihaldustegevus), istub asjaomane instants ja võtab selle lihtsalt teadmiseks, et asi toimib nüüd poolikult (st ei toimi).“
Teine RIA väide on, et kuigi erakirjade edasi suunamiseks mõeldud aadresse loodi aastate jooksul kokku umbes 590 000, oli neist aktiivses kasutuses alla 2% ehk 12 000. Ning seepärast polegi vaja seda jätkata. Henn Sarv ütleb selle peale, et see on natuke „nokk kinni saba lahti“ probleem: „Seda ei kasutata, kuna ei saa kasutada, aga kasutada ei saa, sest ei kasutata.“
Ehk siis riik pole teinud piisavalt, et seda riigiasutuste-kodanike suhtlusse integreerida, tutvustada, kaasajastada ja korras hoida. Kolmas RIA väide: endanimeliste e-posti aadresside omanike seas viidi läbi küsitlus, mille kohaselt neist umbes 60% ei teadnud, et neil on nimeline e-posti aadress. Tekib küsimus, et kelle tegematajätmine see siis oli, et enamik inimesi sellest ei teadnud?
Tõsi, RIA otsus ei puuduta ametlikke e-posti aadresse isikukood@eesti.ee ja firmaregistrikood@eesti.ee. Need on aga mõeldud ainult riigiasutuste jaoks, et edastada olulisi teateid, näiteks trahviotsuseid, täitenõuded, kohtukutsed ehk ei midagi meeldivat. Keegi teine sinna midagi saata ei saa. Ka selle puhul saab määrata, kuhu see edasi suunatakse. Aga kellelegi seda e-postiaadressi anda ei saa. Ega tahagi. See pole sõbraliku ja toetava e-riigi teenus, vaid pelgalt riigiaparaadi käepikendus.
