Opositsioonis olles ei hoidnud Reformierakond valitsuse arvelt kriitikaga kokku. Nüüd on kolm nädalat möödas ajast, mil moodustasite uue valitsuse ja asusite peaministrina Eesti riiki juhtima. Kas olete nüüd täpselt jälile jõudnud, milline riik teile üle anti, kui halb on Eesti olukord täpselt, eriti rahanduses?

Eks moodustatud valitsus kogub pidevalt informatsiooni. Paraku kulub meil praegu ikka põhiline osa ajast koroonakriisiga võitlemiseks, COVID-19 vaktsineerimisplaanide väljatöötamiseks, koos Teadusnõukojaga analüüsimiseks – mida peaksime tegema…

Samas ei saa me loomulikult hetkekski unustada riigieelarvet, riigi rahalist seisu, Euroopa Liidu rahade kasutamist tulevikuinvesteeringuteks, rohepöördeks. Just need momendid leidsid eelmise valitsuse töös kõige enam meiepoolset kriitikat. Et Eestil pole enam oma strateegiat edasiminekuks. Riigieelarve strateegia arutelu tuleb märtsis. Siis saab kindlasti ka midagi pikas perspektiivis välja öelda, mida uus valitsus plaanib. See aeg pole enam kaugel.

Aga Reformierakonna teine oluline postulaat – eestikeelse hariduse edendamine? Kuidas on praegu selle juhtmõttega, ei ole tunda kuskilt aktiivset üleminekut eestikeelsele haridusele?

Vastupidi, üleminek eestikeelsele haridusele on väga jõuliselt päevakorras. See on praeguse valitsuse üks prioriteetidest.

Tuletan meelde, et koalitsioonileping on tehtud kahe aasta peale ja selles on ette nähtud teatud konkreetsed sammud üleminekuks eestikeelsele haridusele.

Näiteks?

Selleks, et Eestis saaksid lapsed õppida koolis eesti keeles, tuleb alustada lasteaiast. Selle tõttu olemegi kokku leppinud, et lasteaedadele lisandub olemasolevatele lisaks eesti keele õpetajaid, tegeleda tuleb süvendatult eesti keele metoodikaga, et lasteaiast ei tuleks koolidesse selliseid lapsi, kes Eestimaal elades eesti keelt ei oska. Ja siit läheme juba samm-sammult edasi.

Kas pedagoogide lisandumine lasteaedadesse algab järgmisest sügisest, järgmise õppeaasta algusest?

Vastavad otsused on tehtud. Lasteaedades algavad täiendavad eesti keele tunnid juba lähiajal. Kuhu lasteaeda konkreetselt pedagooge lisandub, seda otsustab juba haridusministeerium.

Üks väga jõuline märk, mis väga selge signaali annaks nii eestlastele kui ka teisele poole piiregi, et Toompeal on midagi muutunud, on Euroopa Liidu lippude tagasitoomine Valgesse saali. Kas lipud tulevad tagasi?

See pole praegu kõige pakilisem küsimus. Aga loomulikult – teiste Euroopa riikide parlamentides on rahvuslipud kõrvu EL-i lippudega.

Parlamendi uue juhatuse valimine on juba märtsis. Eks nemad pea otsustama.

Kui meenutada seda ööd, mil Jüri Ratas teatas tagasiastumisest, siis – kas oli juba sel hetkel selge, et edasine valitsus tuleb Keskerakonnaga või oli õhus veel ka teisi võimalusi?

Sel hetkel tegid Isamaa ja EKRE väga suuri pingutusi, et olemasolev koalitsioon jätkaks. Ehk nemad meiega suhelda ei soovinud. Ainuke, kellega tekkis konstruktiivne dialoog, oli Keskerakond. Nii et muid võimalusi meie jaoks hetkel õhus ei olnud.

Kui ajalugu meenutada – arhiivides ma pole mälu värskendamas käinud – siis Siim Kallasel õnnestus valitsuse moodustamine kolmandal katse, teil teisel. Olete parteijuhina isast edukam?

Minu mäletamist mööda õnnestus ka Siim Kallasel valitsuse moodustamine teisel katsel. Vähemalt mina mäletan nii. Ja kindlasti polegi see hetkel kõige olulisem.

Kui Jüri Ratas oleks soostunud olema teie valitsuses minister, siis millise portfelliga oleksite teda kõige meelsamini näinud?

Koalitsioonivalitsustel on see omadus, et kõigepealt lepitakse kokku positsioonid, mis täidab kumbki erakond. Ja milline positsioon siis konkreetsele isikule läheb, see on erakonna otsustada. Ja kui Jüri Ratas tegi erakonna juhina sellise otsuse nagu ta on teinud, siis on see tema õigus.

Teie valitsuse kohta on erinevatelt inimestelt – eriti õrnema soo poolt – kuulda palju positiivseid noote. Kriitikanooli lastakse ainult rahandusministri suunal. Sest minister ei pea olema mitte ainult juriidiliselt puhta taustaga, ta peab ka näima puhta taustaga. Kas seda võib öelda ka Keit Pentus-Rosimannuse kohta?

Küsiksin siinkohal vastu: kuidas saab inimene näida puhta taustaga, kui keegi on talle esitanud tsiviilnõude – ma rõhutan, et mitte kriminaalsüüdistuse, vaid tsiviilnõude – ta käib selle nõudega kolm kohtuastet kuni riigikohtuni läbi ja kohus ütleb, et ta pole midagi valesti teinud. Kuidas peale kohtukäimise saab inimene oma süütust veel tõestada? Kas siis kohtuotsus justkui midagi ei loe, loeb mingi laialt levinud arvamus, et ta justkui oleks süüdi. Kust see piir läheb? Õigusriigis on ikka kohus see kõrgeim õigeksmõistev instants.

Häid näiteid leiab selles valdkonnas ka juuraalasest kirjandusest. Näiteks kui erinevalt suhtutakse USA-s võrreldes Euroopaga pankrottidesse. Kui ameeriklased võtavad pankrotti kui ebaõnnestumist, mis on samal ajal ebaõnnestujale ka edasiseks õppetunniks, siis eurooplased käsitlevad pankrotti sattunut pahatihti kui kurjategijat. Nii et kohus on Keit Pentus-Rosimannuse kohta oma sõna öelnud ja kellelgi ei tohiks sellest enam kõrgemat sõna olla. Meil pole nii palju inimesi, et ei võiks anda inimesele teist võimalust, eriti siis, kui ka kohus on tema – või siis ükskõik kelle meist – süütust tõestanud. Jäägem inimesteks oma kaasinimeste suhtes, olgu ta või teie poliitiline rivaal.

Ükskõik kelle kohta võib ju üles visata mingi kahtlustuse. Ja kas see inimene on siis kohe poliitiline laip, kuigi ka kohus on ta õigeks mõistnud. Nii see õigusriigis siiski olla ei tohi.

Kui vaadata viimaseid avaldatud erakondade reitinguid, siis Reformierakonna reiting on oodatult tõusnud, Keskerakonna reiting paraku langenud, EKRE reiting aga oodatust vastupidisele samuti tõusnud. Kuidas kommenteerite?

Keskerakonna puhul arvan, et need korruptsiooniskandaalid mõjutavad tugevasti inimeste ootusi neile, nende toetust. EKRE aga sobibki oma olemuselt palju paremini opositsiooni kui koalitsiooni. Väga paljud nende valijate seas on inimesed, kes on millegagi rahulolematud.

Nii et siin pole midagi üllatavat. Opositsioonis saab EKRE üles näidata rahulolematust, mis vastab nende valijate ootustele.

Reformierakonna toetajad on seevastu ehitajad, mitte lammutajad. Nii et ka meie oleme omas elemendis.

Samas – kui jälle uskuda statistikat! – lisandus viimase paari nädalaga EKRE-sse 200 uut liiget. Kas ei teki hirmu, et ükskord kasvab see rahulolematute jõud nii suureks, et lammutab kõik?

Samad trendid on igal pool üle Euroopa, paremäärmuslus on tõusulainel.

Mis on selle taustaks, mis on need põhjused?

Paremäärmusluse tõusu taga on kaks kriisi, kus seda mõttelaadi toetavate inimeste hääl jäeti kuulamata. Üks oli finantskriis algusega 2007, kus väga paljud inimesed said kõvasti kannatada. Teine on rändekriis algusega möödunud kümnendi keskpaigas, kus paljudel inimestel tekkisid suured hirmud oma maa, oma pere pärast. Ka neid inimesi ei kuulatud, nendega ei tegeldud.

Ka lapsele ei piisa, kui lihtsalt öelda – ära karda. Tal tuleb suuta hirm kuidagi maha võtta. See kehtib eriti seoses esimese kriisiga – iga inimene tahab olla täisväärtuslik ühiskonna liige. Tuleb anda talle see võimalus, suhelda nende inimgruppidega.

Loomulikult ma ei arva, praeguse EKRE valijad hakkavad Reformierakonda valima. See on demokraatliku ühiskonna puhul, demokraatlike protsesside puhul normaalne, et toetatakse erinevaid maailmavaateid, erinevaid erakondi. Aga inimeste üldised murekohad tuleb iga valitsuse poolt ühiskonnas arvesse võtta, inimesi kuulata.

Valitsus ei saa olla ühegi inimese suhtes hoolimatu, ükskõik kelle poolt ta oma hääle annab.

Me teame, mis teist ja uuest valitsusest on kirjutanud näiteks Inglise ajalehed. Aga kas Vene meedia on ka midagi teist kirjutanud, märkinud ära Eesti valitsusvahetuse?

Olen palunud seda uurida, aga tundub, et Vene meedia on suhtunud valitsuse vahetusse Eestis väga leigelt. Eks näita ka Josep Borrelli hiljutine visiit Moskvasse, et Venemaaga pole võimalik dialoogi pidada, kui Venemaa ise seda ei taha.

Tulles maailmapoliitikast päevapoliitikasse – kas asute viimaste sündmuste taustal koroonapiiranguid karmistama?

Eks me arvesta paljuski Teadusnõukoja seisukohtadega. Minu enda arvamus suures pildis: peame selgeks tegema, mis on meie piirangute eesmärk, mida soovime saavutada. Üks eesmärke on muidugi, et meie meditsiinisüsteem peaks vastu, et haiglasse sattunud patsiendid ei põhjustaks plaanilise ravi katkemist. Teine eesmärk, mida me kõik sisemiselt tunnetame – meie numbrid ei tohiks paista teiste Euroopaga riikidega võrreldes halvemad välja. Samas teame: kui teeme koolid lahti, läheb nakatumine laste hulgas vanuses 10–19, järsult üles.

Nakatumus kasvab kuni 40%. Samas lapsed ei põe seda haigust raskelt. Kui võrdleme, kui palju inimesi on meil intensiivravil, kui palju kunstlikul hingamisel, siis nende osas Eesti oma halbade näitajatega silma ei paista.

Inimesed iga päev näevad ja kuulevad nakatunute numbreid ja see tekitab hirmu, mõeldakse – valitsus, tehke midagi. Aga kui lähme midagi tegema, siis see “midagi” peab olema väga selges seoses sellega, et need haigusnäitajad tõesti langeksid. Nii et sellel asjal on kaks poolt – on nähtavad ohvrid, kellest näeme ja kuuleme iga päev. Ja on nähtamatud ohvrid, vähemalt neist ei räägita iga päev – need on inimesed, kes on kaotanud töö, kes on kaotanud vaimse tervise. Lastel tekivad hariduses lüngad. Need on need tasakaalukeeled, mida piirangute kehtestamisel peame arvestama.

Aga eks tuleb arvestada ka ühiskondliku tunnetusega. Kuigi häälekamad tunduvad olema need, kes nõuavad, et pange kõik kinni, koolid, restoranid, spordiasutused..

Teisalt on aga perekonnad, kus laste kojujäämine võib tähendada ka sissetuleku olulist vähenemist perele.

Kõige parem, mis ühiskonna kaitsel töötab – kandkem maski, hoidkem distantsi, püsigem võimalusel kaugtööl kodudes.

Kust tuli idee panna pähe kaabu?

See kaabu oli mul ammu olemas. Mul on mitmeid kaabusid olnud. Et see oli vahepeal nagu häbimärgistatud peakate, siis ei soovinud seda kanda, ootasin oma aega, et see väärikas ning soliidne peakate jälle ausse tõsta.

Nii et see pole märk EKRE-le: võime ka teiega ühes paadis olla, valitsuse teha.

Kindlasti mitte. Peaministrina rehabiliteerisin kaabu, mitte EKRE.