Valitsus on järgmise aasta Eesti riigieelarve projekti üle andnud riigikogule, Euroopa Komisjonis on otsustamisel 750 miljardi euro laenamine Euroopa kriisis oleva majanduse turgutamiseks. Need kaks üliolulist dokumenti hakkavad mõjutama kõigi meie elu eelolevatel aastatel. Kuidas näeb Eesti Pank nende dokumentide valguses meie tulevikku?

Vastab Eesti Panga president Madis Müller.

Kui sügav on Eesti Panga seinte vahelt vaadatuna õigupoolest praegune majanduskriis? Linnas kõndides ei saa nagu arugi, et elame kriisis – kaubanduskeskused on rahvast täis, sama võib öelda paljude söögikohtade kohta…

Kevadel tehtud majandusprognoosid olid märksa pessimistlikumad kui tänane reaalne seis. Kevadel kõneldi 8%-lisest majanduslangusest, mõned analüütikud ennustasid languseks kogunisti 22%. Eesti Panga värske prognoosi kohaselt langeb meie majandus käesoleval aastal 4%, mis iseenesest, võrreldes näiteks teiste Euroopa riikidega, ei ole halb tulemus. Kõige suurem langus ootab tõenäoliselt lõunapoolseid riike, kus ühelt poolt on turismil majanduses suurem osakaal ja kes teisest küljest said ka viirusest rohkem räsida. Järgmisel aastal – nüüd mil viiruse levik on kiirenenud, oleme oma prognoosides jälle vähem optimistlikumad – peaks meie SKP tõus jääma nulli lähedale, majanduse hoogsam taastumine võiks peale hakata 2022. aastal. Muidugi – pilt on väga erinev erinevates majandussektorites. Enim on kannatada saanud turismi-, reisi-, toitlustus- ja meelelahutussektor – nemad tunnetavad seda kriisi kõige valusamini. Aga näiteks IT ja telekommunikatsioonisektoris on tegevusmahud säilinud ja isegi kasvanud.

Mida võiksime sellest järeldada?

Teenuste sektor on tööjõumahukas ja palgad on seal alla Eesti keskmise. Nii et löögi alla on sattunud kõige haavatavam osa tööjõuturust. Järelikult peab riigi turvavõrk olema toimiv. Samuti ei saa me olla kindlad, et kõik need ettevõtted taastuvad endisel kujul. See tähendab, et peaksid olema piisavalt head ümberõppevõimalused. Ka inimesed ise peaksid olema paindlikud uusi võimalusi otsima.

Abi on tulemas ka kõige kõrgemalt – Euroopa Liidu komisjon plaanib võtta laenu 750 miljardit eurot ja jagada see kriisitoetuseks liikmesriikidele. Kas see tähendab järjekordset raha juurdetrükki? Pole ju ükski pank võimeline sellist laenu andma?

Rõhutaksin esmalt seda, et tegemist on täiesti uudse lähenemisega Euroopa Liidu finantspoliitikas. Euroopa komisjon laenab võlakirjade investoritelt, laenab väga suures mahus, et siis keskselt laenatud raha jagada eelarvetoetustena EL-i liikmesriikidele. Tavapäratu on see, et kuigi iga riik vastutab oma eelarve ja omade laenude eest ise, siis laenu võtmine tehakse ühiselt – sellist ühist laenamist ei ole kunagi tehtud.

Miks seda ühislaenamist siis nüüd tehakse?

Nagu ennist märkisin, on Euroopa liikmesriigid räsida saanud ebaühtlaselt. Ühise laenamise eesmärk ongi see, et kõigil riikidel oleks ühtlaselt headel tingimustel ligipääs laenurahale, mis ei sõltuks sellest, kuidas investorid suhtuvad ühe või teise riigi riskantsusastmesse. See on näide senisest suuremast solidaarsusest Euroopa riikide vahel.

Ühiselt laenamine tähendab ka ühiselt tagasimaksmist…

Võib tõesti mõelda, et kui ühiselt laenatakse, võib tähendada see lõdvemaid laenutingimusi või kogunisti tagastamatut abi, mille tagasimaksmise eest riigid muretsema ei pea. Tegelikult ka ühiselt laenatud raha, mis kaudselt iga riigi võlakoormust suurendab, tuleb ikka tagasi maksta, kuigi see ei lähe kirja otseselt iga riigi laenu või võlana. Nii et ühislaenule lisaks võib ka iga riik veel ise laenata.

Aga ikkagi: kas praegune laenamine tähendab põhimõtteliselt samasugust rahatrükki, nagu me rääkisime sellest mõned aastad tagasi – et kiirendada majanduskäivet, saada jagu deflatsioonist, hakati Euroopa Keskpanga otsusega rahatähti juurde trükkima.

Sellise laenu puhul ei sobi kasutada terminit “rahatrükk”. Rahatrüki all mõistetakse ikkagi keskpanga otsusega uute rahatähtede paiskamist majandusse. Antud juhul on tegemist majanduse taastamisele suunatud kokkuleppega, mille põhjal emiteeritakse ja müüakse võlakirju. Reeglina on nendeks võlakirjade ostjaks erinevad pensionifondid, aga ka pangad.

Kas see hiigellaen on sihtotstarbeline, või võib iga valitsus kulutada seda omal äranägemisel?

Laenatud raha on plaanis Euroopa riikide majandusse suunata erinevate programmide kaudu, mille tingimustele peavad rahastamist taotlevad projektid ka vastama. Suur osa taastefondi rahast on ette nähtud kasutamiseks rohepöörde, kliimaneutraalsuse ja digitaliseerimisega seotud reformide elluviimiseks ja investeeringuteks nendesse valdkondadesse. Need eesmärgid on üldiselt kindlasti üllad. Selle kõrval jätkatakse projektide rahastamist ka tööturu, tervishoiu, põllumajanduse jt valdkondades.

Kui suur on Eesti laenuosa?

Laenu makstakse tagasi Euroopa Liidu eelarvest, kus iga liikmesriigi sissemakse on peamiselt seotud selle riigi sissetulekutasemega.

Kuniks Eesti tulutase on Euroopa Liidu keskmisest madalam, on ka meie sissemaksed ning panus laenu tagasimaksmisesse proportsionaalselt pisemad. Täpset laenuosa ei ole aga võimalik hetkel arvutada, sest tagasimakseid alustatakse 2027. aastal ja lõpetatakse 2058. aastal ning selle aja jooksul võib Eesti suhteline tulutase võrreldes teiste riikidega oluliselt muutuda.

Kas see ei too kaasa inflatsiooni kasvu ja tulevikus veel hullemat majanduskriisi kui me hetkel adume?

Kuna majandus on languses, on vähenenud ka maksutulud, inimeste tarbimine on vähenenud. Et iga valitsus tahab samas oma majanduse toetamiseks kulutada, siis valitsused peavad raha laenama. Ja seda tehakse – nii iga valitsus eraldi kui ka Euroopa komisjoni programmi raames. Inflatsioonile pole sellel muud mõju, kui majanduse elavdamine toob lõpuks ikka kaasa hindade kasvu. Praegu me kõigume piiri peal – pole inflatsiooni ega deflatsiooni. Aga Keskpanga poolt vaadatuna võiks euroalal olla mõõdukas hinnakasv 2% aastas. Nii et ka Euroopa Keskpank pingutab majanduse elavdamise nimel. See tähendab, et nii ettevõtetele kui ka inimestele oleksid rahastamistingimused võimalikult head, et laenuintressi määrad ei oleks liiga kõrged, et ettevõtetel ei jääks investeeringud tegemata. Sellele ongi suunatud keskpanga otsused.

Tavapäratu on see, et kuigi iga riik vastutab oma eelarve ja omade laenude eest ise, siis laenu võtmine tehakse ühiselt – sellist ühist laenamist ei ole kunagi tehtud.

Kas võite ka Eesti Panga poolt siin midagi välja tuua?

Kriisijärgselt oleme erakordsetelt soodsatel tingimustel laenanud raha kommertspankadele. Tingimusel, et need laenaksid edasi ettevõtetele. Kõik ikka majanduse elavdamiseks.

Kui praegu Eestis üldse laenamisest rääkida, kas see on näiteks aastataguse ajaga võrreldes langenud?

Eestist rääkides on meil laenumahud tõesti madalamad kui aasta tagasi – kukkumine oli kevadel üsna järsk, nüüd on laenamine taastumas. Pankadel on küll võimalus laenata ja häid projekte toetada, kuna ka inimesed on kulutuste tegemisel muutunud ettevaatlikumaks. See tähendab, et pankade käes olevad hoiused kasvavad kiiresti ja nad on huvitatud nende väljalaenamisest. Teisalt eks ettevõtted näevad, et lähitulevik on keeruline ja seetõttu oodatakse uutesse projektidesse investeerimisel. Nõudlus uute laenude järele on hetkel väiksem, sest ka inimesed on konservatiivsemad.

Kuidas hindab Eesti Pank seda, et Eesti järgmise aasta riigieelarve tehti kahe miljardilise puudujäägiga.

Me täiesti mõistame seda. Et 2021. aasta on majanduskriisist taastumise aasta, siis on mõistlik, et riigi eelarve on puudujäägiga, kuna tulud on vähenenud, aga kulutusi – koroonaepideemiast johtuvalt ka ettenägematuid – tuleb teha rohkem. Nii et praegu on laenuga rahastamine mõistlik. Küsimus, kus meil on valitsusega mõneti erinev vaade, on perspektiivvaade rahandusele ja riigieelarvele: mitme aasta jooksul peavad meil kulud ja tulud tasakaalu jõudma. Et me pikas perspektiivis elaksime riigina, kus tulud ja kulud on tasakaalus.

Kas valitsusel on selleks plaan olemas?

Kui me vaatame valitsuse koostatud eelarvestrateegiat, siis pärast 2021. aastat miinus enam ei kasva, aga see on ka visa ära kaduma. Meile Eesti Pangas tundub, et järgmise aasta ja isegi 2022. aasta eelarves on mingil määral puudujääk põhjendatud, aga 2023. aastal peaks majandus olema taastunud ja töötama täisvõimsusel – pole mingit põhjust, miks valitsus peaks miinuseelarve tegema.

Eriti arvestades veel seda, et Euroopast on meile odavat laenuraha tulemas. Praegu aga, vaadates eelarvestrateegia tulude-kulude vahekorda me ei näe, et riigieelarve jõuaks nii kiiresti tasakaalu, kui meie arvates oleks mõistlik.

Kuidas peaks valitsus käituma?

Ongi kaks poolt – kas suurendama suuremate tulude näol tulusid või vähendama kulusid. Kui me ühiskonnana lepime kokku, et me peame kõiki kulutusi riigieelarves vajalikus, siis on vajalik mõnda maksu tõsta. Teine võimalus on vähendada kulusid. Aga need on ühiskondliku kokkuleppe küsimused. Et me oleksime jätkusuutlikud.